LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      2

      MINA sain e. e. cummingsist teada samamoodi nagu enamik tundlikke ja intelligentseid minuvanuseid noormehi e. e. cummingsist teada on saanud – ühe kõige romantilisema stseeni kaudu ühes kõigi aegade kõige romantilisemas armastusloos „Hannah ja ta õed”, kus intelligentne, erudeeritud, abielus newyorklane nimega Elliot (Michael Caine) armub oma naiseõesse (Barbara Hershey). Mees peab ettevaatlik olema. Ta ei saa lihtsalt nii muuseas ligi tikkuda. Mees ootab naise korteri juures ja lavastab juhusliku kohtumise. Geniaalne, romantiline. Armastus nõuab tööd. Naine on üllatunud, et mehega kokku juhtus, ja mees viib ta Pageanti raamatupoodi – kas sa märkad siin läbivat teemat? –, kus ta ostab naisele e. e. cummingsi luulekogu ja juhatab naise leheküljel 112 oleva luuletuseni.

      Naine istub üksinda voodil, loeb seda luuletust, ning mees istub samal ajal oma vannitoas ja mõtleb talle, kui me kuuleme naist ette lugemas. Minu lemmikkoht sellest luuletusest:

      mitte kellelgi, isegi mitte vihmal, ei ole nii pisikesed käed.

      Välja arvatud sinul, Beck. Nende viimase paari päeva jooksul olen ma nii palju teada saanud. Sa lased oma pisikestel kätel enda kallal käia, kui tuju peale tuleb, ja see tuleb, tihti, mis tuletab mulle meelde ühte nalja filmis „Hannah ja ta õed”, kus Mia Farrow kiusab Woody Allenit, et too on ennast liigse masturbeerimisega ära rikkunud. Ma loodan, et sinuga on ikka kõik hästi.

      Häda meie ühiskonnaga on see, et kui tavaline inimene teaks meist kahest – sinust, üksinda, kes sa saad õhtu jooksul kolm orgasmi, ja minust, üksinda, kes ma seisan teisel pool tänavat ja vaatan, kuidas sa orgasmi saad –, siis ütleks suurem osa neist, et mina olen see problemaatiline. Nojah, see pole muidugi mingi saladus, et suurem osa inimestest ongi faking idioodid. Suuremale osale inimestest meeldivad odavad müsteeriumid ja suurem osa inimestest pole kunagi kuulnud Paula Foxist ega filmist „Hannah ja ta õed”, nii et tõsiselt ka, Beck, persse need inimesed, eks?

      Pealegi, mulle meeldib, et sa hoolitsed enda eest ise, selle asemel et täita oma kodu ja oma tuss terve rivi ebaadekvaatsete meestega. Sa oled kõigi nende banaalsete ja lihtsakoeliste lühisuhete kultuurist rääkivate artiklite vastand. Sul on standardid ja sa oledki Guinevere, armastuslugu, keegi, kes ootab seda õiget, ja ma vean kihla, et sa kirjutad See Õige suurte tähtedega, kui sa temast unistad. Minust unistad. Praegusel ajal tahavad kõik kõike, aga sina oled võimeline ootama, sest sul on

      nii pisikesed käed.

      Su nimi oli hiilgav koht, kust alustada. Meie õnneks ei ole maailmas just palju Guinevere Becke – ainult see üks. Esimese asjana pidin ma leidma su kodu ja internet on disainitud armastust silmas pidades. See andis mulle sinust nii palju, Beck, sinu Twitteri konto:

      Guinevere Beck

      @TheUnRealBeck

       Mul pole kunagi olnud mõtet, mida ma välja ei ütleks. Ma kirjutan lugusid. Ma loen lugusid. Ma räägin võõrastega. Nantucket on küll hea sõps, aga New York on mu bestikas.

      Su paljastavad biograafiad mitmetes veebiajakirjades, mis avaldavad su blogipostitusi (kui sa ei taha neid just esseedeks nimetada), su õhkõrnalt looritatud päevikusissekanded (kui sa ei taha neid just lühijuttudeks nimetada) ja luuletused, mida sa mõnikord kirjutad, on loonud sinust pildi. Sa oled Nantucketis sündinud ja kasvanud kirjanik, sa viskad nalja saartel toimuva sugulusaretuse (aga sina ei ole sugulusaretatud), purjetamise (sa kardad paate nagu tuld) ja alkoholismi (sa jäid pudeli tõttu oma isast ilma ja kirjutad sellest tihti) üle. Su perekond on ühteaegu nii lähedane kui ka eemalehoidev. Sa ei tea, kuidas olla siin, selles linnas, kus keegi kedagi ei tunne, mis siis, et sul oli Browni ülikoolis õppides neli aastat praktikat. Sa said ootenimekirjast sisse ja arvad siiani, et kuskil tehti mingi viga. Sulle meeldivad polenta ja kirsikoogimaitselised Lärabarid. Sa ei tee pilte toidust ega kontsertidest, aga sa kasutad küll Instagrami (aga tõesti ainult vanade asjade jaoks, seal on pildid su surnud isast, pildid rannas veedetud päevadest, mida sa kohe kindlasti mäletada ei saa). Sul on vend Clyde. Su vanemad tõesti olid nimesid valides sitapead. Sul on õde Anya (tõelised sitapead, aga mitte selles mõttes, nagu mina arvasin). Kinnisvaradokumendid ütlevad, et su maja on juba terve igaviku su perekonnale kuulunud. Sa pärined põlluharijatest ja sulle meeldib hirmsasti öelda, et mitte sinu „koht” ei ole Nantucketis, vaid su perekond lõi sinna kodu. Sa oled justnagu silt suitsupakil, hoiatusi täis.

      Anya elab saarel ja ta ei kavatse sealt kunagi lahkuda. Anya on see lapsuke, kes ei ihka midagi enamat kui rannas jalutamist ning selgesti eristatavat suve ja hooajalise turistilõksu endeemilist kõledust. Anya on su isa pärast peast segi. Sa kirjutad temast oma lugudes ja sa teed temast noore poisi või vananeva pimeda naise või ükskord isegi eksinud orava, aga on ilmselge, et sa kirjutad oma õest. Sa kadestad teda. Kuidas on see võimalik, et tema õlgadel ei lasu ambitsioonide raskust? Kuidas on võimalik, et tal ei olegi üldse ambitsioone?

      Clyde on kõige vanem ja tema saab juhtida saarel asuvat perekonna taksoäri. Ta on abielus, tal on kaks last ja tema on see perekonna maali-numbrite-järgi-lapsevanem. Nii palju on tema kohalikus ajalehes oleva pildi järgi selge: vabatahtlik tuletõrjuja, paksu nahaga Ameerika mehe standardväljaanne. Su isal on tüüpiline väikelinna jota karistusregister, ei olnud ta parem ei joobes autojuhtidest ega ka purjus peaga avaliku korra rikkujatest, ja sinu vend otsustas olla täielik vastand – kaine, täiesti kaine. Kui sina oleksid esimesena sündinud, oleks ehk sinul olnud võimalus pereäri juhatada. Aga sina oled tüüpiline keskmine laps ja sul läks koolis hästi ja terve elu nimetati sind perekonna lootuseks, selleks, kes minema pääseb.

      Internet on ilus paik ja sa tviitisid tund aega pärast seda, kui me tol päeval kohtusime.

       Ma tunnen juustuburgerite lõhna. #NurgapealneBistrooTeebMind Paksuks

      Las ma ütlen sulle, ma olin korraks ikka täitsa mures. Äkki ma ei olnudki eriline. Sa isegi ei maininud mind, meie vestlust. Ja siis see ma räägin võõrastega rida sinu Twitteri biograafias. Ma räägin võõrastega. Mida fakki see üldse tähendab, Beck? Lapsed ei tohi võõrastega rääkida, aga sina oled täiskasvanu. Kas meie vestlus ei tähendanud sulle siis midagi? Kas ma olen lihtsalt üks järjekordne võõras? Kas su Twitteri biograafia on tagasihoidlik viis teatada, et sa oled tähelepanumaniakk, kellel ei ole mingeid standardeid ja kes annab audientsi igale vaesele tobukesele, kes sulle tere ütleb? Kas ma ei tähendanud sulle siis midagi? Sa isegi ei maini seda raamatupoe-kutti? Persse, mõtlesin ma, äkki mul ei olnudki õigus. Äkki meie vahel ei olnudki midagi. Aga siis hakkasin ma sind avastama ja sa ei kirjutagi sellest, mis päriselt oluline on. Sa ei jagaks mind oma jälgijatega. Su veebipõhine elu on meelelahutuslik etendus ja kui see, et sa mind oma püstijalanumbrisse ei pannud, üldse midagi tähendab, siis seda, et sa ihaldad mind. Võib-olla isegi rohkem, kui ma aimata oskan, sest just praegu liigub su käsi jälle su vitu poole.

      Järgmiseks andis internet mulle su aadressi. Bank Street viiskümmend viis. Nalja teete või? See ei ole mingi hullumeelne Midtowni kvartal, kus tülpinud töömesilased tööle ja töölt koju tormavad. See on stiilne, unine, naeruväärselt turvaline ja kallis West Village’i kinnisvarapiirkond. Ma ei saa sinu kvartalis lihtsalt niisama hängida, ma pean nende udupeente tühikargajatega sulanduma. Võtan suuna uuskasutuskeskusesse. Ostan ülikonna (ärimees ja/või autojuht ja/või ülalpeetav), tisleripüksid ja mingisuguse tööriistavöö (pausil olev töömees) ja mingi sitase jooksudressi (sitapea, kes kannab oma kullakalli keha eest hoolt). Oma esimese külastuse jaoks panen selga ülikonna ja mulle meeldib siin, Beck. See on vana New York kõige ehedamal kujul ja ma ootan, et Edith Wharton ja Truman Capote käsikäes üle tänava läheksid, mõlemal käes kreekapärane kohvitops, nad näeksid välja nagu oma hiilgeaegadel, justkui oleks neid formaldehüüdis säilitatud. Siin kvartalis elavad printsessid ja kaua aega tagasi suri siin kvartalis Sid Vicious, kui need printsessid alles oma ema kõhus olid, kui Manhattan veel lahe oli. Ma seisan teisel pool tänavat ja su aknad on lahti (kardinaid pole) ja ma vaatan, kuidas sa valad kiirkaerahelbeid oma Tupperware’i kaussi. Sina ei ole printsess. Su Twitter kinnitab, et sa võitsid mingisuguse kinnisvaraloterii.

      Mm,

Скачать книгу