Hiina kullamõrvad. Kohtunik Di töötab - Robert Van gulik

Скачать книгу

jäi uurija Penglaisse vaid kolmeks päevaks?” päris Hong nüüd murelikult. „Ega siis keiserliku kohtuniku mõrv ole mõni naljaasi, uurija oleks sellele juhtumile pidanud rohkem aega kulutama ega oleks tohtinud provintsist lahkuda, ilma et oleks üritanudki mõista, kuidas ja miks see kuritegu toime pandi.”

      Kohtunik Di noogutas innukalt.

      „See on vaid üks tolle juhtumi kummalistest asjaoludest!” tähendas ta. „Uurija teatas vaid, et kohtunik Wang leiti mürgitatult oma raamatukogust ning et mürgiks oli olnud ussipuu pulbriksjahvatatud juur. Seejuures pole teada, mil viisil mürk kohtunikule sisse anti, samuti ei ole kurjategijast ega tema motiividest vähimatki jälge. Ja ongi kõik!”

      „Niipea kui dokumendid minu suunamisest siia olid alla kirjutatud, läksin kohtusse, et uurijaga vestelda. Seal aga selgus, et ta oli juba uue ülesandega kaugele lõunasse läkitatud. Tema sekretär andis mulle puuduliku toimiku. Sekretär ütles, et uurija ei ole seda juhtumit temaga arutanud ega ole selle kohta ka mingeid märkmeid maha jätnud, samuti mitte mingeid suusõnalisi juhtnööre selle kohta, kuidas tema arvates tuleks seda juhtumit käsitleda. Nii et nagu näete, Hong, meil tuleb alustada algusest!”

      Hallhabe ei vastanud: ta ei jaganud peremehe entusiasmi. Nad ratsutasid vaikides edasi. Juba mõnda aega ei olnud nad kohanud ühtki teist reisijat ning sõitsid nüüd üle metsiku maastiku, kus kõrged puud ja tihe alustaimestik maanteed mõlemalt poolt palistasid.

      Parajasti siis, kui nad järjekordse teekäänaku tagant välja jõudsid, ilmus äkki ühelt kõrvalrajalt nende ette kaks hobustel meest. Neil olid seljas polsterdatud ratsutamiskuued ning juuksed olid mõlemal helesinise määrdunud paelaga üles seotud. Sellal kui üks meestest vibuga reismehi sihtis, ratsutas teine nende juurde, mõõk käes.

      „Kobi hobuse seljast maha, asjamees!” kamandas ta. „Me võtame sinu ja selle vanamehe ratsud maanteemaksuks!”

      Teine peatükk:

       Ränk mõõgavõitlus jääb poole pealt katki; neli meest joovad Yanzhou võõrastemajas veini

      Kärmesti pöördus Hong sadulas ringi, et ulatada peremehele mõõk. Kuid sedamaid vihises tema peast mööda nool.

      „Jäta see hambaork rahule, vanamees!” hüüdis vibuga röövel. „Järgmise noole lasen ma sulle otse kõrisse!”

      Kohtunik Di hindas kärmesti olukorda. Vihaselt huulde hammustades taipas ta, et pole midagi parata ja et neid oli rünnatud täiesti ootamatult. Ta oli mõttes enda peale pahane, et oli saatemeeskonnast loobunud.

      „Laske käia!” urises esimene ründajaist. „Te peaksite tänulikud olema, et me oleme ausad teeröövlid ja teile hinge sisse jätame!”

      „Ausad teeröövlid!” sõnas nüüd kohtunik pilgates ja ronis hobuse seljast maha. „Ründad relvastamata meest, sellal kui teine sind eemalt vibuga katab! Teie kaks pole küll muud kui lihtsalt tavalised hobusevargad!”

      Mees hüppas hämmastava kiirusega hobuselt maha ning seadis end kohtuniku ette seisma, mõõk löögivalmis. Mees oli kohtunikust pikem, tema laiad õlad ja jäme kael andsid tunnistust sellest, et tegemist on erakordselt tugeva selliga. Oma toekat lõuga õieli ajades sisistas mees:

      „Sina siin mind juba solvama ei tule, igavene ametnikukoer!”

      Kohtunik tõmbus näos tulipunaseks.

      „Anna mulle mu mõõk!” käskis ta Hongi.

      Vibukütt juhtis hobuse otsekohe vanamehe juurde.

      „Pea suu ja tee, mida sulle öeldakse!” ütles ta kohtunikule ähvardavalt.

      „Eks tõestage, et te pole kaks harilikku varganägu!” käratas kohtunik. „Andke mulle ainult mõõk ja ma teen esmalt lõpu sellele lurjusele siin ja siis õiendan arved ka sinuga!”

      Äkitselt puhkes suurt kasvu mõõgaga mees laginal naerma. Mõõka langetades hüüdis ta vibukütile:

      „Teeks õige selle habemikuga ivake nalja, vend! Las ta võtab mõõga ja ma hakin teda väheke – anname sellele paberimäärijale tubli õppetunni!”

      Teine mees piidles kohtunikku mõtliku pilguga.

      „Meil ei ole siin aega nalja heita!” vastas ta seltsilisele teravalt. „Võtame hobused ja laseme jalga!”

      „Nii ma arvasingi!” märkis kohtunik Di põlgusega. „Vägev jutt, aga tegusid pole ollagi!”

      Suurt kasvu mees laskis kuuldavale vägeva vandesõna. Ta astus Hongi hobuse juurde, haaras hallhabeme käest mõõga ja viskas selle kohtunikule. Too püüdis mõõga kinni ja võttis kähku reisirüü seljast. Ta jagas oma pika habeme kaheks ja sidus habeme otsad kukla taha sõlme. Mõõka paljastades ütles ta siis röövlile:

      „Juhtugu mis juhtub, aga vanamehel lasete minna!”

      Vastane noogutas ning ründas siis kohe, sihtides juba esimese löögiga kohtunikule rindu. Too pareeris hoobi kärmelt ning tegi siis kiiresti paar pettelööki, mis sundisid ründajat õhku ahmides taganema. Nüüd ründas röövel juba ettevaatlikumalt ning algas tõeline mõõgavõitlus, mida Hong ja vibukütt kõrvalt jälgisid. Sellal kui kohtunik Di vastasega hoope vahetas, pani ta tähele, et too on nähtavasti võitlema õppinud sõdimise käigus, tema võitlusmaneeris puudusid koolitatud mõõgavõitleja peenemad võtted. Kuid mehe jõud oli aukartust äratav ning nutika taktikuna ajas ta kohtuniku mitmel korral maanteeäärsele konarlikule maapinnale, kus tollel tuli jalgealust hoolega tähele panna. See oli kohtuniku esimene tõeline võitlus väljaspool treeningusaali ning ta nautis seda täiel rinnal. Ta mõtles endamisi, et peagi avaneb tal ehk võimalus vastane relvituks teha. Ent ründaja lihtlabane mõõk ei pidanudki karastatud Vihmadraakoni hoopidele nii kaua vastu. Kui röövel parajasti üht tugevat hoopi pareeris, murdus ta mõõk äkki pooleks.

      Mõõgavõitlus maanteel

      Sellal kui mees tummalt paigal seisis ja mõõgakönti oma käes jõllitas, pöördus kohtunik Di teise kallaletungija poole.

      „Sinu kord!” haugatas ta.

      Vibukütt hüppas hobuse seljast maha. Ta võttis ratsutamisjaki seljast ning torkas rüühõlmad vöö vahele. Ta oli juba märganud, et kohtunik on esmaklassiline mõõgavõitleja. Ent pärast paari vastastikku vahetatud torget taipas ka kohtunik, et nüüd on tal märksa ohtlikum vastane, vilunud mõõgavõitleja, kellega tuleb olla ettevaatlik. Kohtunikku valdas erutus. Esimene võitlus oli ta liikmed painduvaks teinud ning ta tundis, et on suurepärases vormis, Vihmadraakon näis olevat saanud osaks tema kehast. Kohtunik ründas vastast, kasutades hoopide ja torgete keerukat kombinatsiooni. Vastane aga põikas kõrvale, osutudes nii koguka mehe kohta uskumatult väledaks, ning ründas vastu, jagades kohtunikule terve rea kiireid raiuvaid hoope. Vihmadraakon aga vihises läbi õhu ning sooritas seejärel kohe etteulatuva torke, mis vastase kõrist üsna napilt mööda läks. Mees ei pilgutanud silmagi ning tegi kähku paar pettelööki, et valmistuda uueks rünnakuks.

      Äkitselt kostis valju relvatärinat. Teekäänaku tagant ilmus nähtavale kahekümnemeheline ratsasalk, kes neli meest kähku ümber piiras. Tulijad olid vibude, mõõkade ja piikidega hambuni relvastatud.

      „Mis siin toimub?” hüüdis sõjasalga juht. Lühikese rõngashame ja tipulise kiivri järgi oli selge, et ta on sõjaväe ratsapolitseinike kapten.

      Nördinud, et tema esimene tõeline mõõgavõitlus sääraselt katkestati, teatas kohtunik üsna teravalt:

      „Mina olen Di Renjie, Penglai ringkonna uus kohtunik. Need kolm meest on aga minu abilised. Ratsutasime kaua ja nüüd harjutame siin sõbralikult, et oma kangeid jalgu pisut sirutada.”

      Kapten silmitses neid kahtlustaval pilgul.

      „Palun esitage oma paberid, kohtunik!” nõudis ta karmilt.

Скачать книгу