LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vanemad. Miks te ometigi sinna kolisite? Tallinnast, üheksakümnendatel.”

      Juhataja vangutas pead. Selline asi pani ta ilmselgelt kahtlema minu perekonna terves mõistuses ja eks selles kahtlesin ka mina ise. Kolimine oli olnud juba toona rumalus ja ma pidin siiani selle eest maksma. Enam ei paistnud tõenäoline, et ma tädi toanurgast niipea kuhugi lähen. Ma polnud osanud õigesti häälestuda töö suhtes, mida ma saada tahtsin, sest ma ei teadnud, mis töö see tegelikult on. Vestluse edenedes hakkasin aga vähehaaval taipama, millega on tegu ja miks Snižnel oli nii suur tähtsus.

      „Kopsupilt,” ütles juhataja. „Kas see ütleb sulle midagi?”

      Kibrutasin hämmastunult otsaesist, kuigi aimasin juba, mida ta öelda tahtis. Isa vaatas mind laualt. Ta oli ise ilmutanud oma noorpõlvefotod, mis tõmbusid servadest krussi nagu kasetoht. Mõne ülesvõtte külge olid jäänud kolmnurksed fotonurgad, ema oli võtnud pildid oma albumist.

      „Kunagi oli meil üks klient, Ameerika keskkonnauurija, kes tahtis doonorit oma suguvõsa kunagisest kodukandist Donbassist, Stahhanovist, päris Snižne naabrusest,” jätkas juhataja. „Mees mõtles ümber ja valis tüdruku Nõukogude Liidu kõige vähem saastunud oblastist ja see ei asunud Ukrainas. Ta tahtis vältida riskitegureid. Osa lääne klientidest on eriti keskkonnateadlik rahvas. Kui nad toksivad otsingumootorisse Snižne, ei ole tulemused kuigi head. Kas tahad ise proovida?”

      Lauaarvuti kuvar pöördus minu poole.

      „Vaata.”

      Juhataja sisestas mõne sõna ja ekraanile ilmus pilt, mis oleks kelle tahes kaameks võtnud, täpselt nagu viimased fotod isast.

      „Meie kontor on spetsialiseerunud välismaalaste teenindamisele ja selline pilt ei loo head esmamuljet. See äratab klientides kahtlusi, et meie tüdrukuid motiveerib raha, mitte kutsumus. Snižne jätab vaese ja väljavaadeteta linna mulje.”

      Pidin juba toolilt püsti tõusma, kui juhataja hakkas rääkima agentuuri tulevikuvisioonidest. Sain aru, et intervjuu ei olegi veel lõppenud. Mulle oli lihtsalt minu turuväärtust vähendavatele seikadele osutades koht kätte näidatud ja nüüd oli karmide faktide tutvustamise asemel kergemate juttude kord, lõbusad lood sellest, kuidas juhataja oli alustanud oma äritegevust nõukogudeaegsetes suurkeskustes Dnipropetrovskis ja Harkovis, kus oli leidunud nii oskusi kui töötahet, sest koos impeeriumi kokkuvarisemisega oli kadunud ka suur osa erialaspetsialistide töökohtadest. Naise plaanid oli rõõmuga vastu võetud ja need olid meeldinud ka tavalistele inimestele tänavalt: tänu temale ei kadunud kõik arstid läände. Kuulasin juhatajat ja töö hakkas mind huvitama ka muidu, mitte ainult palga pärast. Naine äratas minus huvi, samuti tema andekus, mida ei saanud imetlemata jätta, ja võime kinni haarata tuleviku võimalustest. Minu usk temasse sündis just sel hetkel. Tahtsin olla samasugune nagu tema.

      „Kas sa teadsid, et Harkovis sündis SRÜ riikide esimene katseklaasilaps? Meie meditsiiniline personal ja teadustöötajad on tipptasemel. Mis sa arvad, kas lääne klientidele piisab sellest? Muidugi mitte. Niisiis on vaja tegutsemisviise muuta,” selgitas naine. „Nad küsivad põhjavee, saastete, kaevanduste tekitatud probleemide ja kõige selle mõju kohta genotüübile. Aga vähemalt ei pea neile ehitama pommivarjendeid lämmastikumahutite jaoks nagu venelastele. Kiievi büroos ei ole seda näiteks vaja, seal on meie uuteks klientideks peamiselt lääne inimesed ja nemad ongi meie esmane sihtgrupp.”

      Mõtlesin, kuidas oma positsiooni parandada.

      „Dniprost annavad pildiotsingud kindlasti juba paremaid tulemusi,” tähendasin ettevaatlikult. „See on ikkagi võimas linn, on alati olnud.”

      Kartsin endiselt, et minu aastad Snižnes võivad avalduda vereanalüüsides, kopsupiltidel või uuringutes, millest ma midagi ei teadnud, ja töökoht jääbki unistuseks. Sel hirmul ei olnud loogilist alust, ma lihtsalt ei jõudnud asja läbi mõelda. Koordinaator, kellega ma olin telefonis rääkinud, oli olnud minu fotodest ülevoolavalt vaimustuses. Ma olin arvanud, et saan raha kohe peo peale ja sõidan maale tagasi ainult emale ütlema, et pole vaja Ivanilt raha laenata. Teisi võimalusi mul eriti polnud. Võiksin otsida helde käega mehe, aga see võtaks aega ja pealegi olin lääne jääradest juba modelliaastatel isu täis saanud. Siis meenus mulle läbi udu, et tean võib-olla midagi, mis võiks tõsta minu väärtust. Midagi, mis aitaks juhatajal aru saada, et ma sobin sellele alale.

      „Ma olen korralikult vaktsineeritud. Juba Tallinnas.”

      „Jah? Seleta lähemalt.”

      „Esimeses ankeedis ei küsitud selle kohta ja minult ei nõutud vaktsineerimistõendit. Aga oleks pidanud. Ma sobin seega surrogaatemaks, kui ma doonoriks ei kõlba.”

      Naise silmad pilkusid paar korda kiiresti. Sellele polnud ta mõelnud. Võib-olla oli mul veel võimalus. Kui mitte siin, siis otsiksin mõne teise agentuuri, ja siis ma juba teaksin, milliseid kandidaate eelistatakse. Oskaksin vältida kõike Snižnega seotut, kaotaksin selle tervenisti oma eluloost. Või leiaksin mõne vähem eksklusiivse agentuuri. Küllap oli ka selliseid.

      „Kui teil pole sellega probleeme olnud, on teil vedanud,” lisasin ma ja nookasin peaga isa foto poole. „Tema sõber tegi vaktsineerimisäris kaasa. Donbassi tüdrukud pole riskantne aines mitte saaste pärast, vaid selle pärast, et kohalikel on vaktsiinide kohta eelarvamused ja pooli selle piirkonna lastest ei vaktsineerita üldse. Mõned jälle on saanud ühte ja sama süsti liiga sageli, sest koolid läksid äriga kaasa. Kes teab, millised võivad olla tagajärjed, kui vaktsineerida last punetiste vastu igal kooliaastal? Ja mis saab siis, kui vaktsineerimata doonor jääb poole pealt haigeks? Te ju teate, kui halvasti punetised ja rasedus kokku sobivad?”

      Juhataja pigistas huuled kokku ja vaatas mind teise pilguga.

      „Oled sina alles nutikas tüdruk,” ütles ta.

      Naise silmahambal välgatas iludustäpi jagu huulepulka. Ta naeratas, minule ja võimalustele, ja mina palusin mõttes Püha Jumalaema. See lihtsalt pidi õnneks minema.

      „Sinu isaga peame midagi ette võtma. Ja Snižnega. See tuleb ära unustada. Sinu isa vanematele tuleb välja mõelda mõni teine kodukant. Sa läksid Pariisi Tallinnast, eks ole? Täpselt nagu Carmen Kass?”

      Ma ei saanud aru, mida naine sellega öelda tahtis. Kassi ma muidugi teadsin. Üks Milano agent oli leidnud ta Tallinna Kaubamajast. Tal oli modellina olnud rohkem õnne kui minul. Või rohkem taipu.

      Võtsime läbi kõik asjad, millest oleks hea rääkida. Kui kliendid juhtuksid küsima Tšernobõli kohta, peaksin ütlema, et meie pere oli õnnetuse ajal elanud Tallinnas. Sealt olid minu vanemad siis justkui kolinud Mõkolajivisse, et olla lähemal isa õele, kes ei jaksanud üksi hoolitseda oma eakate vanemate eest. Kuna isast ei saaks värskemaid ülesvõtteid näidata, nihutaksime tema surma aastasse, mil tema välimus oli veel esinduslik. Afganistani sõjas surnud nõbu jäeti sugupuusse sisse, aga seda mitte, et tädi oli hulluks läinud, kui tema poeg jõudis koju tsinkkirstus, mille kinni plommitud pragudest vingerdasid välja vaglad. Kliendid tundsid huvi kolme järjestikuse põlvkonna vastu ja seepärast oleks parem, kui ei oleks rohkem ebaloomulikke surmajuhtumeid ega haigusi, mida võiks pidada pärilikeks, ei füüsilisi ega vaimseid.

      „Kui keegi on vanglas, siis nüüd on õige aeg sellest rääkida.”

      „Vanglakaristus ei ole ju pärilik.”

      „Agressiivsus on. Ja seda anekdooti ei tasu klientidele rääkida.”

      Ma teadsin, mida naine silmas pidas. Meil on ausad inimesed vanglas ja sulid parlamendis.

      Kui ma küsisin, et kas siis ei tuleks kõigi ukrainlaste sugupuud ümber kirjutada, sain vastuseks heleda naerulagina, mida saatis suvise vihmasabinana lauaplaati trummeldav küüneklõbin.

      „Lääne inimesed ei oska niimoodi mõelda. Aga doonori isal peab siiski olema seaduslik töökoht. Ma ei hakka küsimagi, mis õnnetus sinu isaga juhtus ja kus. Meie kopankad neile ei kõlba. Seal sinu isa ju töötas, mõnes illegaalses kaevanduses?”

      „Seda

Скачать книгу