LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Ma sain väga hästi aru, et isa elulugu ei sobi minu portfooliosse, kui ma tahan leida hästi maksvaid kliente. Alkoholism, enesetapud, kaasaaitamisega või ehtsad, ammugi siis illegaalsed söeaugud või moonipõllud ei sobinud pildile.

      „Unustame kõik selle ja mõtleme parem sulle välja sobiva hariduse. Ainult lõpetamata põhikoolist hästi ei jätku, nii et mis sa arvad, kui oleks nii, et sa loobusid modellitööst õpingute pärast ja lõpetasid näiteks Kiievi lingvistikaülikooli?”

      Ma olin eksami ära teinud. Mind oli vastu võetud. Ülemus nimetas mind vitriinitüdrukuks ja tahtis, et ma koliksin Kiievisse, kus oli võimalik lääne kliente paremini teenindada, ja mulle lubati isegi avanssi. Ma saaksin emale raha anda, mul oleks jälle oma korter, vannituba ja jooksev vesi ning viimaseid hingetõmbeid tegeva telefoni asemele saaksin samuti uue. Ees ootasid restoranitoidud, espresso ja täiskasvanuelu, mitte ema toanurka naasnud tütre oma. Ülemus muretses paberid, mille järgi ma olin inglise ja prantsuse keele õpetaja, ning tänu minu laias maailmas omandatud keelteoskusele tundus see ka täiesti usutav, ja palgatõendi, mille järgi ma õpetasin keeli tasulistel õhtustel kursustel. Pangast ostetud kontoväljavõte oli vajalik viisade jaoks. Sellel seisev summa pani mind siiski kahtlevalt muigama. Ma mõjusin juba nii täiuslikuna, samuti isa. Tema kohta kirjutati, et ta on tööõnnetuse tagajärjel surnud ehitaja ja tema viimaseks töökohaks märgiti üks Mõkolajivi ehitusfirma. Ülemuse sõnul oli see ettevõte usaldusväärne koostööpartner olukordades, kus tüdrukute andmed vajasid väikest esteetilist kohendamist. Nii oli Snižne minu ja kogu suguvõsa minevikust kustutatud, nagu keegi meist poleks seal kunagi käinudki.

      Olin olnud valmis ükskõik milleks, aga nüüd rõõmustasin, et maks ja neerud jäävad mulle alles ning ma ei pea ka abieluagentuuride uksi kulutama. Kõige sellega võrreldes oli mõnest munarakust loobumine naeruväärselt kerge.

      Ma ei rääkinud doonorlusest kellelegi. Ja hiljem ei küsinud keegi, kuidas ma olin selle äri peale juhtunud. Ülemus võis ilmselt teinekord öelda, et võttis mu silmapilk tööle, kui nägi, kui taibukas, rahvusvaheline ja hea keelteoskaja ma olin, ning kõik arvasid siis, et ma olingi büroos kohe koordinaatoriks saanud. See, et olin ka doonor olnud, oli täiesti ebaoluline, ja kui ma olin juba karjääriredelil kõrgemale tõusnud, leidsin, et sellest rääkimine oleks asetanud mu tüdrukutega samale pulgale. Ma oleksin niimoodi lihtsalt autoriteedi kaotanud.

      Ma ei valetanud sulle meelega. Pidasin neid ilustamisi kahjututeks kosmeetilisteks parandusteks, mida tegid ju kõik.