LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Unistus sellest haaras mind oma võimusesse juba varakult, kui olin veel plikaohtu ja ema viis mind vaatama kohalikku „Võlur Ozi” lavastust. Pärast etenduse lõppu tulid näitlejad fuajeesse ja ma sain alles siis aru, et nad kõik – Plekkmees, argpüksist Lõvi ja Kuri Nõid – olid tavalised inimesed. Nad muudeti ümber kriiti sisaldava näopuudri ja tedretähnidega, mis joonistati kulmupliiatsiga roheka varjundiga aluskreemile.

      Kui olin lõpetanud kolledži ja kolinud New Yorki, sain tööd Bobbi Browni kosmeetikabrändi letis Bloomingdale’is. Samal ajal aga käisin ennast prooviesinemistel jumestuskunstnikuks pakkumas iga võimaliku etenduse juurde, mille leidsin netiaadressilt Backstage.com. Siis saingi teada, et profid kannavad oma kontuurimispulki, meigialuskreeme ja kunstripsmeid mustades lõõtsana avanevates kohvrites ja mitte enam riidest kotikestes. Alguses töötasin siin ja seal väikeste etenduste juures, kus mulle mõnikord tasuti priipiletitega, aga paari aasta pärast muutusid tööotsad kergemaks ja etendused rahvarohkemaks ning ma sain kaubamajast ära tulla. Hakkasin saama soovituskirju ja sõlmisin isegi lepingu ühe agendiga, ehkki küll sellisega, kes esindas ka üht mustkunstnikuna esinevat maagi.

      See periood mu elus oli puhas rõõm – tugevad sõbramehelikud suhted näitlejate ja teiste trupiliikmetega ning võidurõõm, kui publik püsti tõusis ja meie loomingule aplodeeris, aga ometi teenin ma nüüd vabakutselisena palju rohkem. Ja olen juba ammu aru saanud, et mitte kõigil unistustel pole määratud täide minna.

      Ma ei saa siiski midagi parata, et mõtlen alatasa tollele ajale ja tahan teada, kas Gene on ikka veel samasugune.

      Kui meid tutvustati, võttis ta mu käe oma pihku. Ta hääl oli sügav ja kare, nagu sobibki kellelegi, kes töötab teatris. Kuigi ta polnud veel nelikümmendki, oli ta juba tollal teel edule. Ta jõudis sinna isegi kiiremini, kui olin arvanud.

      Kõige esimene asi, mida ta mulle ütles, ja ma püüdsin seejuures mitte punastada, oli: Sul on imearmas naeratus.

      Need lood meenuvad alati kindlas järjestuses: mina toon tassi kohvi ja nügin ta ärkvele tukastusest pimeda saali istmel. Mulle näidatakse etenduse kavalehte, mis on äsja trükikojast saabunud, ja ta osutab mu nimele tegijate loetelus. Oleme vaid kahekesi ta kabinetis, ta hoiab oma pilgu minul, kui tõmbab lahti pükste tõmblukku.

      Ja viimane asi, mida ta mulle ütleb, kui püüan pisaraid tagasi hoida: Jõua ilusasti koju, eks? Siis peatab ta takso ja annab juhile kahekümnese.

      Kas ta mõtleb veel minule? Huvitav oleks teada.

      Küllalt, ütlen endale. Mul on vaja edasi minna.

      Aga kui läheksin koju, tean juba ette, et und mul ei tuleks. Mängiksin uuesti läbi stseene meie viimasest ühisest õhtust ja mõtleksin, mida oleksin võinud teha teisiti, või juurdleksin hoopis doktor Shieldsi uurimuse üle.

      Heidan pilgu üle õla baari poole. Tõmban siis ukse lahti ja astun sisse. Märkan tumedajuukselist kutti, kes mängib oma sõpradega noolemängu.

      Sammun otse tema suunas. Ta on oma madalates saabastes ainult viis sentimeetrit või umbes nii minust pikem. „Tere jälle,” ütlen.

      „Tere.” Ta venitab seda sõna, nii et sellest saab küsimus.

      „Mul tegelikult polegi praegu kavaleri. Kas võin sulle õlle osta?”

      „No see oli nüüd küll kiire suhte sobitamine,” märgib ta, ja ma naeran.

      „Las mina ikka tellin esimese ringi,” pakub ta, ulatades nooled ühele oma semudest.

      „Kuidas oleks üks Fireball Whisky?” teen ettepaneku.

      Kui ta baariletile läheneb, näen, et Sanjay vaatab minu poole, ja ma pööran pilgu kõrvale. Loodan, et ta ei kuulnud, kui ütlesin Lizziele, et lähen koju.

      Kui mängur tuleb tagasi meie pokaalidega, lööb ta enda oma minu omaga kokku. „Olen Noah.”

      Võtan lonksu, kaneel põletab huuli. Tean, et mul pole mingit huvi näha Noah’d pärast tänast õhtut. Niisiis ütlen esimese nime, mis mulle pähe turgatab: „Mina olen Taylor.”

      Kergitan tekiserva ja libistan end aeglaselt selle alt välja ning vaatan ringi. Kulub terve sekund, enne kui mulle meenub, et olen Noah’ korteris kušetil. Me tellisime pärast veel paar pokaali ühes teises baaris. Kui taipasime, et olime mõlemad lõunasöögi vahele jätnud ja kõhud on tühjad, jooksis Noah välja nurgapealsesse delikauplusesse.

      „Ära siit kuhugi liigu,” kamandas ta, valades mulle klaasi veini. „Olen kahe minuti pärast tagasi. Prantsuse röstsaia jaoks on vaja mune.”

      Olin vist peaaegu silmapilkselt magama jäänud. Ilmselt võttis tema mul saapadki jalast ja pani teki peale, selle asemel et mind üles äratada. Ta oli jätnud mulle diivanilauale ka kirjakese: Hei, unimüts, teen sulle hommikul Prantsuse röstsaia.

      Olen endiselt teksastes ja topis, sest kaugemale suudlusest me ei jõudnudki. Haaran saapad ja jaki ning liigun kikivarvul ukse poole. See kriiksatab, kui ma selle avan, ja ma võpatan, ent pole mingit märki sellest, et Noah ennast oma magamistoas keeraks. Sulgen aeglaselt ukse, libistan saapad jalga ja tõttan mööda koridori edasi. Laskun liftiga üheksateist korrust allapoole fuajeesse, siludes tee peal juukseid ja hõõrudes silmaaluseid, et eemaldada ripsmetuši plekke.

      Uksehoidja vaatab oma telefonilt üles. „Head und, preili.”

      Viipan talle ja püüan välja jõudes orienteeruda. Lähim metroopeatus on neli kvartalit edasi. On juba peaaegu kesköö, kuid inimesi liigub veel ringi. Suundun jaama poole ja otsin rutakalt rahataskust metroopileti.

      Külm õhk nõelab nägu ning ma tõstan käe, et puudutada tundlikku kohta lõual, mille Noah’ habemetüükad hellaks hõõrusid, kui me suudlesime.

      See ebamugav tunne on mingil määral lohutav.

      KUUES PEATÜKK

      Pühapäev, 18. november

      Sinu järgmine seanss algab nagu esimenegi: Ben tuleb sulle fuajeesse vastu ja saadab su ruumi number 214. Trepist üles minnes küsid sa, kas formaat on sama mis eile. Ta vastab jaatavalt, kuid rohkem informatsiooni ta ilmselt anda ei saa. Tal ei ole lubatud jagada seda vähestki, mida ta teab, sest temagi on alla kirjutanud vaikimiskohustuse lepingule.

      Nagu ennegi, on õhuke hõbedakarva sülearvuti seatud valmis esimesse ritta. Instruktsioonid sulle on näha ekraanil koos tervitusega: Tere tulemast tagasi, katseisik 52.

      Sa võtad nahkjaki seljast ja sead end toolile istuma. Paljud teistest noortest naistest, kes on selle istme okupeerinud, on peaaegu eristamatud oma pikkade sirgendatud juuste, närvilise itsitamise ja rabedate liigutustega. Sina paistad teiste hulgast välja, ja mitte ainult oma ebatavalise ilu poolest.

      Su kehahoiak on peaaegu jäik. Sa jääd umbes viieks sekundiks liikumatuks. Su silmaavad on kergelt laienenud ja huuled kriipsuks surutud – ärevuse klassikalised sümptomid. Sa hingad sügavalt ja vajutad klahvile.

      Esimene küsimus ilmub ekraanile. Sa loed seda ja su keha vabaneb pingest ning suujooned pehmenevad. Siis tõstad sa korraks silmad lakke. Sa noogutad reipalt, kallutad pead ja hakkad kiiresti kirjutama.

      Sa tunned kergendust, et eilne viimane küsimus – see, millega sa vaeva nägid − ei olegi ekraanil.

      Kolmanda küsimuse juures on viimanegi allesjäänud pingeraas su kehast haihtunud. Su valvsus on olematu. Sinu vastused, nagu eelmisegi seansi ajal, ei valmista pettumust. Need on värsked, filtreerimata.

      Ma ei jätnud talle isegi kirjakest, kui ma välja hiilisin, kirjutad sa vastuseks neljandale küsimusele, sellele, mis küsib: Millal te viimati kohtlesite kedagi ebaõiglaselt ja miks?

      Uuringu küsimustel on meelega jäetud otsad lahti, nii et katsealused saaksid neid tüürida soovitud suunas. Enamik naissoost isikuid kohkuvad tagasi seksiteema juurest, vähemalt protsessi alguses. Aga see on juba teine kord, kui sina käsitled teemat, mis teeb paljusid inimesi nii arglikuks. Sa arendad mõtet edasi: Ma kujutasin ette, et me magame koos ja siis ma lähen ära. Nii tavaliselt

Скачать книгу