LITMIR.BIZ

      Järgmisel hommikul vaatan oma plaani hoolikalt üle.

      Mõnikord võib impulsiivne otsus muuta kogu su elukäiku.

      Ma ei taha, et see jälle juhtuks.

      Ootan väljas Hunter Halli ees, piiludes aeg-ajalt Taylori kortermaja poole. Ilm on pilves ning õhk tihe ja hall, nii et üheks silmapilguks pean temaks noort naist, kes tuleb tõtates minu suunas. See on aga hoopis keegi, kes oma jooksutiire teeb. Kui kell on viis minutit kaheksa läbi ja on ilmne, et Taylor veel magab, astun fuajeesse, kus üks khakivärvi pükstes ja sinises triiksärgis noormees vaatab parajasti kella.

      „Palun vabandust, et hilinesin!” hüüan.

      „Taylor?” küsib mees. „Mina olen Ben Quick.”

      Olin arvanud õigesti, et Taylor ei vaevu helistama ega aega tühistama.

      „Taylor on haige, nii ta siis palus minul tulla küsimustikule vastama. Olen Jessica. Jessica Farris.”

      „Oh.” Ben vidutab silmi. Ta mõõdab mind pilguga ülalt alla ja uurib siis hoolikamalt.

      Olin vahetanud madalad saapad Converse’i tenniste vastu ja heitnud musta nailonseljakoti üle õla. Arvan, et ma ei pane mööda, kui ütlen, et näen niimoodi üliõpilasena välja.

      „Kas saate ühe silmapilgu oodata?” küsib mees viimaks. „Mul on vaja doktor Shieldsiga konsulteerida.”

      „Muidugi.” Püüan jäljendada kergelt tüdinud hääletooni, mida Taylor kasutas eelmisel õhtul.

      Halvim, mis võib juhtuda, on see, et mulle öeldakse ära, mõtlen endamisi. Õige veel suur asi: haaran siis kaasa rõngassaia ja viin Leo pikale jalutuskäigule.

      Ben astub eemale ja tõmbab taskust mobiili. Tahaksin kuulata temapoolset osa vestlusest, aga ta summutab hääle.

      Siis aga astub ta jälle minu poole. „Kui vana te olete?”

      „Kakskümmend kaheksa,” vastan tõemeeli.

      Heidan vargsi pilgu sissepääsu poole, et olla kindel, kas Taylor mitte viimasel minutil sisse ei longi.

      „Kas elate praegu New Yorgis?” küsib Ben.

      Noogutan.

      Tal on mulle veel kaks küsimust: „Kus te mujal olete elanud? Kas ka kusagil väljaspool Ühendriike?”

      Raputan pead. „Ainult Pennsylvanias. Seal ma kasvasin üles.”

      „Olgu siis,” ütleb Ben telefoni ära pannes. „Doktor Shields arvab, et te võite uuringus osaleda. Esiteks on mul nüüd vaja teie täisnime ja aadressi. Kas teil juhtub olema isikut tõendavat dokumenti?”

      Võtan seljakoti ja tuhnin selles, kuni leian rahatasku ning ulatan talle juhiloa.

      Ta pildistab ja märgib üles ka muu informatsiooni. „Võin teile homse seansi lõpul teha Venmo kaudu rahaülekande, kui teil on seal konto avatud.”

      „On küll,” vastan. „Taylor mainis, et saadaolev summa on viissada dollarit, on see õige?”

      Ta noogutab. „Ma saadan teie andmed tekstisõnumina doktor Shieldsile, siis viin teid üles testimise ruumi.”

      Kas see kõik on tõesti nii lihtne?

      TEINE PEATÜKK

      Laupäev, 17. november