LITMIR.BIZ

Скачать книгу

surnut.”

      Craig vaatas teda üllatunult. Juveeliröövide lainega oli tegelnud New Yorgi politsei. Kõik viimaste nädalate viis vargust olid toimunud New Yorgi viies linnaosas ning kuulunud linna politsei pädevusse. Isegi kahte surma arvestades näis olukord endiselt kuuluvat New Yorgi politsei tegevusvaldkonda.

      „Nüüd tapetakse inimesi?” küsis Mike. „Seda ma uudistes ei näinud.”

      „See pole veel uudistesse jõudnud. Mul on tunni aja pärast politseiülemate ja linnapeaga pressikonverents. Me venitasime kuni omaste teavitamiseni. Ja muidugi, et koordineerida institutsioonidevahelist tegevust.”

      „Meie tegeleme sellega?” küsis Mike.

      „Jah. Asi on liikunud üle osariigi piiride, sest ka New Jerseys registreeriti juhtum. Lausa kaks. Igal juhul vajame kõiki mehi. Teie kaks olete eesotsas, aga te ei ole ainukesed eriagendid, kes asjaga seotud. Põrgut, iga New Yorgi ja ümberkaudsete osariikide õiguskaitsetöötajat on teavitatud ning tööle rakendatud. Viimased kaks röövi toimusid kohe üle silla Jersey Citys. Poe omanik, vanem meesterahvas, oli hilja tööl ja tegeles raamatupidamisega, kui ta maha lasti.”

      „Sa ütlesid, et on toimunud kaks mõrva,” küsis Craig, sirvides saadud kausta.

      Egan noogutas süngelt. „Ka järgmises poes, mida rööviti, toimus mõrv. Seal oli öövalvur ja müügisaalis töötas koristaja. Ta võeti pantvangi ja mõrvati poe taga põiktänaval.”

      „Ja öövalvur? On meil aimu, miks tema ellu jäeti? Kas ta nägi midagi?” küsis Craig.

      „Ta oli taga kontoris. Kui ta välja astus, kasutasid nad naist inimkilbina ja vedasid ta minema. Nad tulistasid valvuri pihta, aga ei tabanud teda ja nähtavasti oli neil liiga kiire, et sellest hoolida,” ütles Egan.

      „Turvakaamerad?” küsis Mike.

      „Jah, aga vargad kandsid kapuutse ja suusamaske,” ütles Egan.

      „Kas me oleme kindlad, et need on samad vargad, kes käisid Teemandirajoonis?” küsis Craig.

      „Sama tegutsemisviis. Murravad sisse pärast sulgemist, kannavad kindaid ega jäta sõrmejälgi. Ja kõik turvakaamerad näitavad sama maskeeringuga vargaid,” ütles Egan.

      „Aga see ei ole enam sama tegutsemisviis,” mõmises Craig.

      „Mida sa sellega mõtled?”

      „Ma mõtlen, et see on muutunud,” ütles Craig. „Arenenud. Viis röövi ilma ühegi ohvrita. Ja nüüd on meil kaks surnut. Mulle tundub kummaline, et nad on järsku muutunud vägivaldseks.”

      „Võib-olla miski ajas neid meeleheitele,” pakkus Mike. „Aja surve või midagi.”

      Craig kehitas õlgu. „Võib-olla need on järeleahvijad. Järeleahvijad, kes tapavad.”

      „Võimalik,” ütles Egan. „Viige end kurssi, vaadake, mida te leiate. Ja loodame põrgu päralt, et me ei otsi kahte erinevat rühma vargaid. Juveeliröövid on üks asi, aga mõrvad…”

      „Mis sul viga on?” tahtis Kieran teada. Tema hääl oli karm, olgugi et ta peaaegu sosistas oma sõnu.

      Ta ei kavatsenud kohtuda oma parima sõbranna ja kurikaelast noorima vennaga Finnegan’sis. Võimatu, et ta oleks saanud seda teha Declani teadmata. Vahet pole, et teda hetkel baaris polnud. Klientidel, teenindajatel, kõigil – isegi neetud seintel – näisid olevat silmad ja kõrvad.

      Ta kohtus nendega hoopis samal tänaval asuvas suvalises ketikohvikus.

      Daniel vaatas arglikult Kieranit, siis Juliet, siis jälle Kieranit. „Julie on mulle nagu õde,” ütles ta kaitsvalt. „Ja tema tõprast abikaasa väärib kõige hullemat. Kieran, ta oleks võinud need vaesed koerad ära tappa, rääkimata emotsionaalsest piinast, mida ta Juliele on tekitanud!”

      Daniel oli ilmselgelt Finnegan. Kõigil pereliikmetel oli juustes mingil määral punast. Declani juuksed olid keskmiselt punakaspruunid, Kierani ja Kevini juuksed olid tumedamad kastanpruunid ning Danielil olid neist kõige heledamad juuksed. Kierani onu oli kunagi öelnud, et pärast kaksikute ja hiljem Danieli sündi oli haiglaskäik mõttetu, sest ta oli käinud vaatamas Declanit ning nad kõik nägid välja nagu üks ja seesama laps.

      Momendil tundus Kieranile, et ta näeb välja nagu tema noorim vend. Nende näoilmed olid enam-vähem samad. Ta jagas üdini venna viha mehe vastu, kes oli teinud Juliele nii palju haiget.

      Aga temal – erinevalt oma vennast ja ilmselt ka Juliest – oli veidikene kainet mõtlemist.

      Juliel oli vabandus, ta oli emotsionaalne sasipundar.

      Aga mis puutus Danielisse…

      Teemant oli ikka tema taskus. Kieran mõistis, et nüüd on nad kõik seotud selle vähemalt poole miljoni dollarilise veatu vääriskivi vargusega.

      „Las ma sõnastan teisiti. Mis teil kahel arus oli? Me räägime vargusest!” ütles Kieran.

      „Aga ma ei taha seda teemanti!” jätkas Julie. „Ma ei kavatse seda endale jätta. Ma lihtsalt tahan, et teda selle varguses süüdistataks. Või kaotamises, kui tema ülemusel peaks olema leebe tuju.” Väike Julie oma lühikeste blondide juuste ja suurte pruunide silmadega nägi Kieranit jõllitades välja sama süütu nagu vastsündinud beebi. „Sa tead, kuidas tema poes asjad käivad. Iga müüja vastutab kindla teemandikollektsiooni ja muude vääriskivide eest. Kõik võivad neid näidata, aga müüja peab need päeva lõpus üle lugema ja kirja panema. Ma lihtsalt… Ma lihtsalt tahan, et Gary natukene kannataks. Ma tahan, et ta natukene higistaks. Ülelugemise ajal ei ole seda seal. Tal tuleb paksu pahandust. Kivi ise ei huvita mind sugugi.”

      „Oh appi!” ütles Kieran, nõjatus toolile ja ristas käed. „Viimasel ajal on olnud relvastatud juveeliröövide laine. Kas te lollpead ei mõista? Te olete nüüd samas paadis.”

      „Ära aja lolli juttu. Mul pole kunagi olnud relva,” hakkas Daniel vastu. „Ma ei ähvardanud kedagi. Ma lihtsalt panin kivi taskusse.”

      „See peab minema tagasi – ja kohe,” ütles Kieran. Ta vaatas hukkamõistvalt oma venda. „Kuidas täpselt sul õnnestus see võtta?”

      Ta kehitas õlgu. „Noh, ma ütlesin, et tahan näha Julie tõprast peaaegu-eksi…”

      „Sa ütlesid seda tema töökohas?” küsis Kieran.

      „Ei, muidugi mitte,” ütles Daniel nördinult. „Ma teadsin, et teda pole seal, sest ta oli siin. Pubis, ma mõtlen. Siis ma palusin Neil Davisel näidata mulle Gary kive – muidugi pärast seda, kui olin teeselnud pettumust, et teda seal pole. Ma tean, et Davis on laiskvorstide kuningas, sest Julie on mulle temast rääkinud. Tema ei taha muud kui müüki ega loe enne päeva lõppu kive üle. Ma ütlesin, et olin kuulnud, et Bentonil on head kivid ja et ma tahan teha oma kihlatule täiuslikku sõrmust. Ja tema käitus nagu tavaline juveliir – pani kivid letile sametriide peale. Siis ütlesin talle, et tal on midagi lõua otsas ja kui ta peegli poole keeras, panin kivi taskusse.”

      „Turvakaameratelt on näha, kuidas sa selle teemandi näppad,” ütles Kieran ja tema süda vajus saapasäärde. Kuidas peab ta venna sellest välja vingerdama?

      „Ära aja lolli juttu. Ma olin seljaga kaamera poole ja varjasin tegevust peaga.”

      „Ikkagi tulevad nad sinu järele. Nad vaatavad lindistused üle ja näevad, et sa peidad oma nägu. Neil oskab sind kirjeldada ja Gary teab täpselt, kes sa oled,” ütles Kieran. „Anna see mulle. Ma pean selle kivi tagasi viima, enne kui nad aru saavad, et see on kadunud.”

      „Ei, Kieran. Ma viin selle ise tagasi,” ütles Julie.

      „Ära ole rumal. Sul pole vähimatki osavust, kui asi puudutab midagi ebasiirast,” ütles Daniel. „Sa näed välja täiesti süüdi ja lõpuks tunnistad kõik üles, ütled, et sina tegid seda. Gary laseb sind vahistada, tema ülemusest rääkimata.”

Скачать книгу