LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tühjendas nende ühise pangakonto ja – mis ilmselt kõige õelam – ütles Juliele, et too ei erutanud teda enam seksuaalselt. Hullem veel – ta väitis, et pidas teda tülgastavaks.

      „Mida sa tegid?” uuris Kieran ohtu tunnetades.

      „Noh…,” Julie itsitas jälle, „…sul on kindlasti hea meel kuulda, et ma ei otsinud kusagilt relva ega lasknud teda maha.”

      „Seda on mul tõesti hea meel kuulda. Aga mida sa siis tegid?”

      „See, mida tema tegi, oli hullem. Mina läksin oma vanemate juurde ja jätsin talle maja,” jätkas Julie. „Ta ütleb, et ei kannata elada koos minuga, aga tuleb välja, et ma ei tohi ka lahkuda. Ta helistas mulle ja kutsus mind tagasi, et ma toidaksin oma neetud koeri. Ta hoidis neid puuris, ei olnud neid kordagi välja lasknud! Nad olid nälginud, Kieran, ja oma väljaheidetega koos.”

      Kieran vaatas lauda, kus Gary istus. Ta oli nüüd koos teistega püsti tõusnud, õnneks olid nad lahkumas. Nii ei tundnud Kieran kiusatust tekitada talle kehalist kahju.

      Ta vaatas meest lahkumas. Ta oli nägus, aga Kieranile ei olnud ta kunagi väga meeldinud. Naise arvates oli ta kuidagi… libe. Tema väle võluv naeratus tähendas tavaliselt, et ta kavatseb midagi riukalikku. Ta müüs ühes peenes Teemandirajooni kaupluses vääriskive ja ehteid ning oli tihti Juliele öelnud, et pidi viima mõne naise õhtusöögile või välja, sest suur müük oli silmapiiril.

      Libe.

      Kieran ja tema vennad olid teda kannatanud ainult ühel põhjusel. Sest nad armastasid Juliet, oma lapsepõlvesõpra.

      Aga ta jättis koerad puuri luku taha?

      „Kui kohutav. Sa peaksid kutsuma talle politsei. Või välja kolima. Ma ütlesin, et tule minu juurde…”

      „Mina ja koerad ei mahu sinu korterisse,” ütles Julie.

      Ilmselt oli see tõsi, Kierani St. Marks Place’i korter oli postmargisuurune. Aga ta ei hoolinud, kui tema, Julie ja kaks koera oleksid kõik sinna surutud. Loomade ahistamine ei olnud kunagi vastuvõetav.

      „Küll me hakkama saaksime,” ütles Kieran talle. „Ja kui ta tõesti käitub nii kohutavalt, pead sa sealt ära tulema. Ma tõepoolest arvan, et sa peaksid helistama politseisse. Selle vastu on olemas seadused.”

      „Ei, ma ei taha politseid asjasse segada.”

      Kieran krimpsutas selle peale nägu. Ka temale ei meeldinud politsei sekkumine, olgugi et oma uue ameti tõttu töötas ta üsna tihti nendega koos. Kui tema vanimast vennast Declanist oli saanud üdini eeskujulik kodanik, siis tema teistel vendadel – kaksikvennal Kevinil ja nende väikevennal Danielil, kes oli terve aasta noorem – olid endiselt erinevatest tänavajõukudest „sõbrad”. Nad üritasid saada korralikeks, aga lihtne oli sattuda vanadele radadele. Aga nagu Declan teadis Kierangi, et asjad võivad kiiresti kontrolli alt väljuda, ja nii läks ta ülikooli, õppis kriminoloogiat, keskendudes kriminaalpsühholoogiale. Mõnes mõttes ta maksis oma mineviku eest – ja pani oma mineviku maksma.

      Nad polnud kunagi teinud midagi liiga kohutavat. Declan oli teinud mõned „üleandmised” McNamara klanni, Iiri perekonna heaks, kes oli esitanud väljakutse Garcia jõugule. Aga pärast nende isa surma otsustas ta, et ta tahab juhtida perekonda, kes elab ja edeneb ning saavutab New Yorgis edu. Kevin veetis aega O’Malley perekonnaga, mis tegelikult koosnes lihtsalt omavahel nõrgalt seotud kõrilõikajatest. Keskkooli värk. Danny oli liitunud Huntidega, järjekordse nõrgalt seotud rühmitusega, mis suuresti põhines telesarjal „Dexter”, ainult ilma mõrvadeta. Nad varastasid neilt, kes varastasid teistelt, vaheldumisi pätsates nende telefone ja häkkides nende arvutitesse. Päris pahandustesse oli ta sattunud vaid korra, kui tema ja mõned häkkerid jäid kooli raamatukogus rivaalidele vahele ning algas suur kähmlus.

      Kieran mäletas aegu, kui elu oli tundunud hea ja normaalne, olgugi et nad olid kaotanud oma ema, kui olid alles noored. Siis, peaaegu kümme aastat tagasi, suri nende isa. Declan õppis parajasti ülikoolis ning tundis suurt vastutust oma õe ja vendade ja peretraditsiooni ees. Ta hakkas silmapilkselt korralikuks. Kieran, kes vaid harva oli tegelnud häkkimiste ja mõne üksiku väikse vargusega, võttis vennast eeskuju ja lõpetas keskkooli oivaliste hinnetega. Declan tegi noorematele vendadele selgeks, et tal on halva käitumise suhtes nulltolerants, nii et nad said aru, et neil pole kedagi, kes aidanuks neid tõsisest hädast välja, ning nägid vaeva, et hoida käed puhtad. Kierani teadmist mööda nad seda ka tegid. Kevini ja Danny probleem oli selles, et nad mõlemad uskusid õiglusse – nende enda versiooni –, isegi kui seadus seda ei teinud.

      „Kieran, oled sa seal?”

      „Jajah, ma tahan kuulda selle loo lõppu.”

      Julie naeris vaikselt. „See on hea. Ma luban, see on hea.”

      Kieran hakkas tundma kasvavat rahutust. „Julie, lihtsalt ütle mulle, mida sa tegid.”

      „Kas ma mainisin, et keegi nendest, kellega ta mind petab, jättis oma tangad voodisse? Minu voodisse.”

      „Jah, ma tean, ja see on põlastusväärne. Aga mida sina tegid?”

      „Ma ei nuta enam. Ära arva, et ma tegin midagi hullumeelset – nutsin hüsteeriliselt või olin leinast arust ära või midagi.”

      Sellepeale muutus Kierani rahutus tõeliseks mureks. Ta tõstis pilgu, sundis end Bobbyle naeratama, täitis tema klaasi ja palus Juliel hetke oodata.

      Ta ei proovinud enam teha midagi kasulikku. Ta pidi keskenduma sellele vestlusele. Ta seadis sammud baari teise otsa, kõikide kuuldekaugusest välja, ja nõjatus letile. „Julie, mida sa tegid?” küsis ta uuesti.

      „Tegelikult olin ma väga kena. Tema ülemus helistas meie koju ja küsis, kas ma tean, kus ta on. Ütlesin, et ei tea. Siis läksin ostsin sõõrikuid ja kohvi ning viisin need poodi.”

      Senimaani kõlas kõik hästi. Gary töövaldkonnas olid klientide ja töötajate suhted olulised, sest klientide kulutatavad summad ning töötajate vahendustasud olid nii suured, et koostöö tasus sõna otseses mõttes. Pealegi oli parem tulusid jagada kui üldse mitte teenida. Julie meeldis Gary sõpradele ja töökaaslastele. Ta aitas alati, kui teda paluti, ja ta nautis rollimänge – teeskles innukat huvi mõne ehte vastu, kui võimalik ostja seda uuris. Seda tehes oli ta õppinud nii mõndagi sellest, kuidas hinnata teemantide kvaliteeti.

      Aga Julie ei olnud läinud poodi selleks, et olla kena, selles oli Kieran kindel. „Julie, mida sa täpselt pärast seda tegid?” küsis ta.

      „Jagasin sõõrikud laiali. Vabandasin tema sõprade ja kolleegide ees, et ta polnud kokkulepitud aegadel end näole andnud, ja selgitasin, et nad peavad üles leidma ükskõik missuguse naise, kellega ta magab, et teada, kus ta on. Tema ülemust nägin ma viimasena. Palusin, et ta jätaks ühe glasuuritud auguga sõõriku Garyle, et tal oleks kuhugi oma munn pista, juhul, kui mõni tema uutest tüdrukutest teda läbi näeb.”

      „See oligi kõik?” küsis Kieran.

      Julie itsitas. „Oh, ei. Ma tahan, et ta päriselt kannataks.”

      „Nii?”

      „Noh, siis nad kõik käitusid ebalevalt ja ütlesid, kui kahju neil kõigil on. Mina ütlesin lihtsalt, et see on läbi ning ükskõik kui väga nad kõik mulle meeldivad, ei saa ma enam tulla ja teeselda võimalikku klienti.”

      „Ja see oli kõik? Jah?”

      „Noh… peaaegu,” ütles Julie. „Saa aru, Kieran. Ma olin kaval. Ma olin rahulik ja võluv. Ma olen nii valmis, et see kõik saaks läbi.”

      „Ja see on hea. Sulge uks. Alusta uuesti.”

      „Sa ju mäletad, kuidas ma isegi ei tahtnud kohe abielluda.”

      „Jah, ma mäletan.”

      „Ma tahtsin minna Californiasse magistriõppesse. Võtta aega. Tema veenis mind abielluma.”

      „Me kõik teeme vigu, Julie. Aga

Скачать книгу