LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja Esther oli lai ning veri tulvas ta veenides niivõrd eredalt ja valjusti, et see oleks pidanud särama nagu majakas pimeduses. Kui ta poissi endasse hingas, hakkas juhtuma midagi kummalist: tema selga löödud otsiankur lõdvenes natuke, lastes tal kopsud õhku täis tõmmata. Kui sul on ärevushäire, ei saa sa eriti sügavalt hingata. Sinu roided on liiga väikesed, et lasta su kokkukuivanud kopsudel rohkem kui poole peale täituda.

      Aga nende paari rahuliku sekundi jooksul pimeduses ei muretsenud Esther velociraptor’ite või puumade või provotseerimata tulnukainvasiooni pärast, mis olid tema tavalised mured õhtul enne magama jäämist. Ta ei olnud isegi võimaliku arreteerimise pärast väga pabinas, sest Jonah ei paistnud peaaegu üldse muretsevat.

      Siis langes taskulambi valgusvihk neile otse näkku, tema nina oli ikka Jonah’ kaela vastas ja poisi sõrm oli ikka veel tema huultele surutud.

      Jonah’ näole ilmus silmipimestav naeratus. „Õhtust, härra konstaabel,” ütles ta meeldival toonil, nagu oleks see olnud kõige vähem kompromiteeriv poos, milles võimud teda kunagi tabanud on. „Kas on mingi probleem?”

      „Te viibite eramaal ilma omaniku loata,” ütles politseinik, kes oli ikka veel ainult madal hääl ja pimeduses hõljuv ere tuli.

      „Oi, kui pahasti! Me tegelesime lihtsalt veidike öise linnuvaatlusega. Kuulu järgi on siinkandis nähtud haruldast loorkakku – oota, ai, oi, okei mees, okei, Jeesus küll,” ütles Jonah, kui politseinik ta särgikaelust pidi Estheri alt püsti tiris. Välja ilmus veel mente ja üks turske naispolitseinik (võimalik, et endine MMA puurivõitleja) tõmbas Estheri samuti püsti ning juhtis ta tagasi laohoone ees vilkuvate tulede poole.

      Tuli välja, et Eugene ei olnud üritanud politsei eest ära joosta, niisiis ei olnud keegi teda tähele pannud. Ta seisis ühe politseiauto kõrval, peesitas punaste ja siniste tulede valgel, käed taskus, nagu ootaks ta kohvikus sõpra, mitte arreteerimist.

      Mine peitu, maigutas Esther talle. Eugene vaatas ringi, kehitas õlgu ja kõndis siis tagasi lõkke juurde, kuhu jäi koidikuni, saamata lahkuda selle valgussõõrist enne, kui päike on tõusnud. Mendid ei märganud teda. Esther muutus murelikuks, kui teised Eugene’i ei märganud. Mõnikord, kui valgus langes õigesti ja Eugene oma keha õige nurga alla pööras, võinuks Esther vanduda, et Eugene on läbipaistev. Teate neid kummalisi lapsepõlvemälestusi, neid, mida ei ole võimalik seletada, neid pooleldi mäletatud võimatuid unenäohetki? Raamat, mis iseenesest riiulilt maha lendab; vee all hingamine; koridori lõpus must varjukogu, millel on hambad ja küünised ja piimjasvalged silmad. Estheri mälestused olid kõik Eugene’ist. Kui nad olid nooremad ja Eugene oli väga kurb või väga hirmunud, hakkas ta värelema. Nagu ta oleks reaalsusesse ­projitseeritud, aga poleks päriselt selle osa, nagu ta oleks suutnud end tahtmise korral välja lülitada.

      Poiss, kes on tehtud jaanimardikatest.

      Kui vaese mehe Ronda Rousey4 tüdruku pea patrullautosse surus, nägi Esther oma venda hetkeks õhku haihtumas. Siis lükati Jonah tema kõrvale tagaistmele. Ja niimoodi juhtuski, et samal õhtul, kui Jonah Smallwood tüdrukut röövis, sai temast ka Esther Solari kaaslane tema elu esimesel arreteerimisel.

      Tuli välja, et neid polnudki päriselt vahi alla võetud, mida nad oleksid pidanud käeraudade puudumisest ja sellest, et neile ei loe­­tud ette nende õigusi, isegi järeldama. Mendid sõitsid nendega tagasi linna, viisid nad jaoskonda ja juhatasid nad eraldi kongidesse, mida nad kutsusid „vahistussviitideks”. Jonah’ kong oli tühi, aga Estheri omas oli väga kõhn punase parukaga naine, kes nokkis oma käel olevaid kärnasid. Ta tutvustas end ja ütles, et on Maarja, Jumala ema.

      Esther üritas Rondale seletada, et talle on kõvasti ülekohut tehtud ja et Jonah’t peaks süüdistatama varguses ja teda ennast peaks vabaks lastama, aga Ronda ignoreeris teda ja ütles: „Üks telefonikõne.”

      Estheril ei olnud telefoni (ilmselgelt) ja talle ei tulnud ühegi sugulase number meelde peale vanaisa oma, millest polnud palju kasu. Niisiis helistas ta Hephzibah’le.

      Esther: „Hephzibah, mind on arreteeritud. Palun ütle mu emale, et ta mulle järele tuleks.”

      Hephzibah: [vaikus]

      Esther: „Ma eeldan, et kuna sa võtsid just telefoni vastu, siis sa pääsesid reidi käigus minema.”

      Hephzibah: [vaikus]

      Esther: „Ma tean, et ema on umbes nagu päikesetõusuni kasiinos, aga sa pead talle ütlema, kus ma olen, okei?”

      Hephzibah: [vaikus]

      Esther: „Lisaks sellele, ma jätsin Eugene’i üksinda tehasesse. Kas sa saad palun teda päästma minna?”

      Hephzibah: [vaikus]

      Esther: „Ma jätkan nüüd paadunud kurjategija olemist.”

      Hephzibah: [vaikus]

      Esther: „Okei, oli tore rääkida.”

      Politseinik juhatas ta tagasi kongi ja ta viskas end näoli maha, et ta ei peaks rääkima Jonah’ga, kes istus rätsepaistes oma kongi tagumise seina ääres ja jälgis teda.

      „Sinu asemel ma ei lamaks seal,” ütles Jonah.

      Mille peale Esther vastas: „Kas ma elada tohin?”

      Mille peale Jonah vastas: „Mõtle kogu sellele uriinile ja oksele ja verele, mis on seal põrandal olnud. Sa tead, et nendele mentidele ei maksta piisavalt palju, et nad seda koristaksid.”

      „Tal on õigus, kas tead,” korises Jeesuse ema. „Ma pissisin siia alles eelmine nädal.”

      „See lõhnab tõesti tugevalt uriini järele.” Esther tõusis istukile ja matkis Jonah’ poosi, surudes selja vastu trelle. Jonah juhatati kongist välja, et ta saaks teha oma telefonikõne, mis – arvestades, kui palju ta karjus ja vandus – ei läinud üldse nii libedalt kui ­Estheri kõne.

      „Tead, ma olen sinu peale mõelnud sellest ajast saati, kui ma sind täna pärastlõunal paljaks röövisin,” ütles ta uuesti maha istu­­des. Kongidele kõige lähemal seisva kirjutuslaua taga istuv politsei­­nik piilus üle oma prilliraamide ja kergitas kulme. „See on meta­­foor… ee… seksivärgi kohta,” seletas Jonah kiiresti. Polit­­seiniku silmad tõmbusid kissi, aga ta pilk liikus tagasi telefonile.

      „Mõtlesid sellest, kuidas sa tahad oma koletu kuriteo eest andestust?” küsis Esther.

      „Eip, hoopis sinu imelikust perekonnast, kelle kohta sa algkoolis esitluse tegid.”

      „Aa.” Esther oli läinud East Riveri keskkooli nimme sel põhjusel, et mitte ükski tema algkooli klassikaaslastest (välja arvatud Hephzibah) ei käinud seal, ja seega ei saanud keegi mäletada tema kolmandas klassis tehtud esitlust Solaride perekonna needusest.

      „Jah, aga mis nende juures täpsemalt imelik oligi? Kas neil on kõigil laktoositalumatus või midagi?”

      „Täpselt nii. Nad ei kannata piima.”

      „Ei, asi polnud selles. Foobiad, eks ole? Neil kõigil on mingi suurim hirm. Kardavad ämblikke ja kõrgust ja värki. Surma enda poolt neetud. Ja see, mida sa kardad, saab ühel päeval sulle saatuslikuks.”

      „Kuidas sa seda üldse mäletad?”

      „Ma pöörasin sulle kaheksa-aastasena palju tähelepanu. Nagu väga palju.”

      Esther punastas ja viis Jonah’ seejärel kurssi perekonnaneeduse kahe reegliga, mis olid järgmised:

      - Needus võis tabada Solaride perekonna esindajat üks­kõik millises eluetapis, igal ajal ja ette hoiatamata, nagu veres pesitsev haigus, mis ootab oma aega. Estheri vanaisa Reginald hakkas paaniliselt vett kartma alles kolmekümnendates eluaastates, kui Surm talle ütles, et ta upub ühel päeval ära. Eugene’i hirm pimeduse ees oli seevastu välja arenenud juba lapseeas.

      - Sinu suurim hirm oli määratud halvama kogu su elu, kuni see lõpuks su tapab.

      „Aga sina?”

Скачать книгу