Скачать книгу

„Kuule, sitapea! Me ei sure ära. Meil on vaja asju teha.”

      Esther proovis seda. Ta tõmbas paar korda sügavalt hinge, üritas rinnakorvi rusuva pitsituse vastu kopsud õhuga täita, aga see ei aidanud just palju, sest ärevus oli üks igavene tõbras. Niisiis jõi ta veel veini ja ootas, et alkohol tema deemonitega võitlusse astuks, sest ta oli totaalselt täiemõistuslik ja terve seitsmeteistaastane ­tüdruk.

      2 Kontaktsport, milles enamasti naistest koosnevad viieliikmelised võistkonnad rulluisutavad areenil ringiratast, üritades vastasvõistkonna liikmeid blokeerida või rajalt välja rammida, samal ajal oma võistkonnale punkte tuues.

      3

      POISS LÕKKE ÄÄRES

      Esther kõndis vabriku sissepääsu ees edasi-tagasi, tegi katuselt alla kukkunud roostetanud tala peal tasakaaluharjutusi ja heitis aeg-ajalt pilke pikkadele varjudele, mida värelev lõkketuli betoonile heitis. Ta mõtles peole minemisele. Ta võib-olla isegi tahtis sinna minna. Ta astus tala pealt maha, tõmbas aia sisse tehtud augu lahti ja seisis seal, üritades sundida end läbi minema. Otsi Eugene üles. Otsi Hephzibah üles. Kõik on korras. Kõik on hästi.

      Aga siis koperdas tema poole seltskond purjus üheteistkümnendikke ja ta lasi aiast lahti ning sibas eemale pimedusse nagu ehmunud pesukaru. Ta ei talunud küsimusi selle kohta, miks ta siin väljas on, sest tal polnud head vastust. Kuidas seletada võõrastele, et nende ümber on jõuväli, nähtamatu barjäär, mis sumiseb inimeste ümber, keda ta ei tunne, ja hoiab teda tagasi?

      Seega ronis Esther üles tehase teisele korrusele viivast mädanevast trepist, mille ümber oli tõmmatud ohutuslint, ja tegi endale läbi labürindilike koridoride teed, kuni leidis koha, kus tükike põrandast puhtaks pühkida ja maha istuda. Ta võttis veinipudelist suure lonksu ja kui tema silmad olid hämarusega harjunud, vaatas ringi. Põrandas olevatest aukudest paistis lõkkevalgust. Eugene poleks siin ruumis kaua vastu pidanud, sest valgust oli minimaalselt ja keegi – eeldatavasti teismelised – oli siin juba käinud ning seinad verd meenutava punase värviga kokku plätserdanud. Sõrmedega seinale tõmmatud sõnad VÄLJA SIIT VÄLJA SIIT VÄLJA SIIT kordusid aina uuesti. Eugene oleks saanud paanikahoo ja/või iseeneslikult süttinud.

      Esther oli vaid killukese võrra julgem ja võib-olla kergelt purjus, nii et ta heitis kõhuli ühe suurema augu äärde, millest paistis peomelu, joonistas tolmu sisse mustreid ning vaatas veini juues, kuidas mööda tema käsivart roomab väikeste mustade putukate rivi, mis jäi tema sõrmeotstele pidama. Talle meeldis seal, perifeerias, kus ta võis asju kõrgusest jälgida. Eugene oli lõkke ääres ja jõi samuti Rosemary tagant varastatud veini. Esther jälgis oma venda mõnda aega, üritades mõista, kuidas sobitus tema sellesse kummalisse sotsiaalsesse puslesse, millest Esther päriselt aru ei saanud.

      Eugene’i ümbritses suurema vaevata sülle sadanud müstiline populaarsus, mis ajas teda täpselt samamoodi segadusse nagu ­Estheritki. Ta oleks pidanud olema teismelistele sitapeadele suure­pärane märklaud: ta oli kõhn ja natuke naiselik, ta riietus imelikult ning tundis tõsist huvi demonoloogia ja religiooni ja filosoofia vastu. Ta oli tark, vaikne, hooliv ja õrn ning – mis ehk kõige peamine – tema nimi oli Eugene. Keskkool oleks pidanud olema tema jaoks tõeline õudusunenägu, aga ei olnud.

      Daisy Eisen üritas meeleheitlikult temaga flirtida, saamata aru, et Eugene’i pilk vilksab pidevalt temalt eemale, langedes hoopis pikale mustanahalisele tüübile, kes teisel pool leeke inimestele mingit lugu rääkis. Esther jälgis teda mõnda aega, jälgis tema elavaid liigutusi, seda, kuidas ta ronis alasi peale, et kõik teda ikka näeksid, vaatas, kuidas ta võttis mõlemasse kätte joogi ja lonksas nii ühest kui ka teisest, samal ajal oma uskumatut lugu rääkides. Ta liikus nagu varjuteatris, nagu näitleja mõnes ammuse sajandi etenduses. Esther mõistis, miks Eugene oli lummatud.

      Ja siis pööras poiss ringi.

      Ja – teist korda selle päeva jooksul – tundis Esther ta ära.

      Seal, lõkketule soojas valguses helendades seisis Jonah Small­­wood. Isegi siit oli näha, et sel pärastlõunal tema põsel ilutsenud sinikas oli kadunud ja ta lõhkine kulm paranenud, mis tähendas, et ta oli kas a) Highlander3 või b) päris hea meigi­kunstnik, millest mõlemad variandid tundusid võrdselt ebausutavad.

      Esther ei olnud tavaliselt vägivaldsete kalduvustega, aga pooleks sekundiks kaalus ta veinipudeli seina vastu puruks löömist ja Jonah’ alakõhtu paari augu torkamist. Siis meenus talle, et veri oli tema peaaegu täielikus nimekirjas neljakümnes punkt, nii et ta öökis natuke, ning otsustas Jonah’le hoopis rusikaga näkku anda. Ta jättis pudeli sinnasamasse, lipsas trepist alla, ronis võrkaiast läbi ja marssis lõkke poole – raev oli ärevuseankru tema rinnust ajutiselt välja tõmmanud, andes talle uskumatu julguse. Kuna ta oli riides nagu Wednesday Addams, ei tundnud Jonah teda ära, mis oligi kostüümide mõte. Kimbatus. Meeltesegadus. Kiskjatevastane maskeering.

      Kui Esther oli temast umbes meetri kaugusel, jõudis poisile kohale, kellega on tegu. Jonah pani tema näo kokku mälestusega „tüdruk, keda ma bussipeatuses röövisin ja sinna kaitsetult maha jätsin” ja ütles: „Oi, raisk!” Ta koperdas alasi pealt maha, viskas ühe joogi käest ja tahtis vehkat teha, aga oli liiga hilja. Esther oli juba kohal. Ta haaras Jonah’l särgikaelusest kinni ja lõi. Ta polnud kunagi varem kedagi löönud, mitte päriselt, mitte kavatsusega tõesti haiget teha. Tema löök maandus soovitud sihtmärgist (vasakust silmast) viie sentimeetri kaugusel ja justkui libises õrnalt mööda poisi lauba vasakut külge, tuhisedes siis nagu soe tuuleke üle ta juuste.

      „Sa lõid mind,” ütles Jonah, nagu oleks ta sellest tõsiasjast täiesti šokeeritud, „vastu juukseid.”

      „Sa varastasid mu raha ära! Ja mu müslibatooni!”

      „See oli ülimaitsev.” Ta rõhutas igat silpi moel, mis pani Estheri silma tõmblema nagu multifilmipahalasel.

      Ja siis lõhestas õhu sireenide üürgamine.

      „Oi, pekki! Jookse!” Kuigi Esther oli teda just väga kohmakalt vastu pea vasakut külge löönud, viskas Jonah ka oma teise joogi maha, haaras tal käest kinni ja tõmbas teda enda järel vabriku tagaosa suunas. Estheri esimene mõte oli Eugene, kes ei saanud ära joosta, kes ei saanud lõkketule valgussõõrist lahkuda, aga mendid olid neil juba kannul ja karjusid, taskulampide valguskiired kõikjal ümberringi vilkumas. Oli kuulda politseikoerte haukumist ja teismeliste rõõmukilkeid, sest nad tundsid niklitehast nagu oma kodu, teadsid kõiki selle koha saladusi, peidetud õõnsusi ja labürindi­taolisi koridore ja boilerite sisse roostetanud auke, mis olid täpselt nii suured, et sinna sisse peitu pugeda. Nad teadsid, et on pääse­­miseks piisavalt väledad, nii et nad huilgasid ja naersid ja siis jäi kõik vait, kui tehas nad ükshaaval endasse neelas. Ja seal olid ka Esther ja Jonah, kes hingeldasid vaikselt, teades, et kuigi nad põgenesid, oli neid märgatud ja pääsemine kaheldav.

      Estheri teine mõte oli, et ta ei peaks üldse põgenema. Ta peaks seisma jääma ja ringi pöörama ja ootama, et politsei tuvastaks Jonah Smallwoodi kui pisikurjategija, kes oli temalt vaid mõned tunnid tagasi petnud välja viiskümmend viis dollarit ja hoolega hoitud müslibatooni. Aga ta ei teinud seda. Ta jooksis ja jooksis ja jooksis ja Jonah ei lasknud tal kordagi käest lahti. Siis jõudsid nad kõrges rohus sumbates välja metsatuka äärde – ja kukkusid maha. Esther maandus Jonah’ otsas, parem põlv poisi jalgade vahel, rind vastu tema rinda, käsi ikka veel tema peos.

      Üle Estheri pea vilksatas taskulambivihk. Koer urises. Jonah tõmbas teda krutsifiksist (mis oli oluline lisandus autentsele Wednesday Addamsi kostüümile) endale nii lähedale, et tema nina oli poisi kaela vastu pressitud ja tal polnud muud võimalust, kui Jonah’ lõhna aina uuesti ja uuesti sisse hingata. Mitte tema šampooni või pesupulbri või tualettvee (või – olgem ausad, tegu oli ikkagi teismelise poisiga – tema odava Axe deodorandi) lõhna, vaid teda ennast, seda lõhna, mida sa tunned siis, kui kõnnid kellegi magamistuppa või istud tema autosse ja seal ei lõhna ei halvasti ega ka hästi – lihtsalt tema moodi. Nagu tema põhiolemus. Tavaliselt pead sa inimest aastaid

Скачать книгу