LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on ta riigi eestkostel. Ta võeti väljaspool konkurssi tehnikumi, ka tööle saab ta soodustingimustel. Ja nüüd ilmud sina välja. Mis sellest saab? Ta muutub orvukesest kriminaalkurjategija tütreks. Milleks lapse elu rikkuda, mida sa talle anda suudad?“ Võtsin targa inimese nõu kuulda, läksin tehasesse tööle, sain elukutse, läksin mehele... ja ongi kõik!“

      Hetke valitses ruumis vaikus, siis küsis Ksjuša:

      „Miks te nüüd siia tulite? Meie oleme teile ju võõrad!“

      „Abielus pole jumal mulle lapsi andnud,“ vastas Polina Sergejevna kurvalt. „Mees suri hiljaaegu, pole kedagi...“

      „Kes klaasi vett ulataks,“ katkestas Ksenia. „Tore lugu küll! Leidis veevärgi kraani üles! Ägedasti välja mõeldud! Alguses käis käest kätte, siis tappis inimese, istus laagris, kui välja tuli, ei tahtnud tütre eest hoolitseda, ja nüüd! Tere, ma olen su ema! Mine õige sinna, kust sa tulid!“

      „Ma mõistan,“ – külaline ei solvunud – „vähestele oleks selline asi meeldinud. Elasid omaette, elasid ja säh sulle! Kokkusaamine mantlihõlma varjus!“

      Vaatasin imestusega naist, kes oli end Irina emaks nimetanud. Kokkusaamine mantlihõlma varjus? Imelik väljend, ma polnud sellist kunagi varem kuulnud.

      Ja nüüd kisendas Irina:

      „Ma teadsin, et nii läheb! Ma tundsin! Ootasin! Uskusin! Sa tulid tagasi!“ Ning langes Polinale kaela.

      „Seda värki tuleb tähistada,“ hakkas seni vaikinud Pjotr askeldama, kappas kui saiga esikusse külmiku juurde. „Ämm, te ju joote viina?“

      „Ei salli seda silma otsaski.“ Polina Sergejevna vangutas pead. „Parem kohvi.“

      „Meil on nüüd vanaema!“ rõõmustas Lera. „Vau! Ksju! Super!“

      Vaatasin külalist ega suutnud vaiki olla:

      „Kui vana te olete?“

      „Aga kes teie olete?“ esitas Polina oma küsimuse.

      Otsustasin mitte laskuda üksikasjadesse.

      „Ksjuša sõbranna, elan Koroljovide juures ajutiselt.“

      „Kas tõesti üliõpilane?“ imestas vanamutt. „Te polegi enam noor.“

      „Head suhted võivad siduda ka eri vanuses inimesi,“ vastasin naeratades. „Muide, mis vanusesse puutub. Te näete suurepärane välja, paistate sama vana kui tütar. Teid on raske vanaks nimetada.“

      „Polegi vaja,“ pareeris Polina. „Sünnitasin Ira koolitüdrukuna. Sain vaevalt kolmteist täis.“

      „Varakult,“ ütlesin ohkega.

      Polina laiutas käsi.

      „Nii juhtus. Üks mees vägistas mu. Ei taha meenutada.“

      Ksenia pööras selja ja jooksis tuppa. Järgnesin talle.

      „Paistab, et kõik on hulluks läinud! Rõõmustavad vanamuti ilmumise üle,“ hakkas mu paariline mind nähes pahameelt avaldama. „Kus vanamutt magama hakkab? Meie lutikapesas pole veel ühe välivoodi jaoks ruumi! Peaks ehk vanamammi akna taha riputama? Pistaks ta plastkotti ja riputaks, kukub vinge värk välja, ta saab ühtlasi ka värsket õhku hingata.“

      Ksjuša taskus hakkas tinisema telefon.

      „Keda soovite?“ küsis neiu tigedalt.

      „Ksju, oled see sina?“ lausus bariton.

      Telefon oli seatud väljuhääldile, ma kuulsin suurepäraselt, mida mees räägib.

      „Jah,“ kostis Koroljova pisult imestunult.

      „Tervitus! Kuidas läheb?“ tundis huvi tundmatu.

      „Super!“

      „Mida teed?“

      „Otsustasin ilusalongi sisse astuda, teha maniküüri ja pediküüri,“ valetas Ksjuša uljalt.

      „Lähme õhtul Pavlovisse.“

      „Kuhu?!!“

      „Pavlovisse,“ kordas vestluskaaslane. „Mul on kaks kutset.“

      Ksjuša katkestas kohe vestluse.

      „Idioodid!“

      „Kes?“ küsisin mõistmatult. „Noormees oli kena, kutsus peole. Anna andeks, ma kuulasin tahtmatult pealt, sul oli valjuhääldi sees.“

      „Mobiil on rikki läinud,“ kõmises Ksenia solvunult. „Nüüd kuuleb terve maailm mu kõnesid pealt. Valjuhääldit ei saa välja lülitada. Korjasin raha uue telefoni ostmiseks, aga ema virutas selle sisse ja kulutas nürimeelse lambi ostmiseks. See oli lollitamine. Keegi meie kursuselt teeb nalja. Arvavad, et ma jään uskuma, jooksen klubisse ja suudlen ust. Trääsa neile!“

      „Hääl oli meeldiv,“ ütlesin naeratades. „Äkki oli tal tõsi taga?“

      Ksenia puhkes naerma.

      „Sa... see tähendab te...“

      „Kui meist on ajutiselt saanud Siiami kaksikud, jätkem teietamine,“ tegin ettepaneku.

      „Sa oled juba vana,“ siristas Ksjuša, „sa pole kokkusaamiskohtadega kursis. Pavlov on Moskva kõige ägedam klubi, iga plika meie kõrgkoolist kihutaks sinna gepardi kiirusel. Räägitakse, et loož Pavlovis maksab kümme tuhat eurot öö, seal puhkavad üksnes oligarhid.“

      Ksjuša telefon helises taas, neiu torkas näpuga klahvi.

      „Kas sa oled siis hõivatud?“ küsis tundmatu. „Anna andeks, ühendus katkes.“

      „Kuule, mis su nimi on?“ ei pidanud Ksjuša vastu.

      „Sa ei tundnud ära?“

      „Ei.“

      „Stepan.“

      „Mis pagana Stepan?!“ ägestus Ksenia. „Ritka! Kas sina lollitad mind? Palusid frend’il Ksjuša üle irvitada?“

      „Anna andeks, et ma kohe end ei esitlenud,“ ütles noormees kiiresti. „Stepan Rubtsov, me jõime eile koos kohvi.“

      Ksjuša virutas telefoni Lera voodile ja sisistas:

      „See on kindlalt Rita Korali väljamõeldis! Stepan Rubtsov on väga rikka ärimehe poeg, sõidab vinge välismaise autoga, tal on alati ümber parv blonde iludusi, firmahilbud seljas. Mis hea pärast peaks ta mulle helistama? Ehkki kohvi kohta on see tõsi. Eile pärast teist kahetunnist loengut läksin meie puhvetisse, ostsin klaasitäie laket, mida nimetatakse Americano, ja istusin plasttoolile. Ümberringi oli tühi, rahvale ei meeldi meie kõrgkooli söögikoht, seal käivad ainult need, kellel on rahaprobleemid. Rektor on käskinud kehtestada söögikohas „sotsiaalsed hinnad“, kuid ka söögi kvaliteet on seal sotsiaalne. Ma poleks mingi hinna eest sinna läinud, kuid käes on detsember, istusin loengul soojustamata akna juures, olin üdini läbi külmunud, rahakotis kõigest kakssada rubla, klaasitäis solki maksab sööklas viiskümmend, aga viisakasse kohta minekuks money pole. Neelasin seda solki, rõõmustades, et see on kuum, siis vaatasin kassa poole ja oleksin äärepealt joogi hingekõrisse tõmmanud. Seal seisis Stepan. Nagu ikka kaunis, teksased, särk, saapad – kõik kõige tuntumate firmade siltidega, käel kell, mis maksab korteri hinna, juuksed lõigatud ja seatud parimas salongis, pealegi lõhnas ta šiki parfüümi järele ja hoidis käes uhket krokodillinahast rahakotti. Kuid kassapidajale ta muljet ei avaldanud.

      „Mida sa mulle siin topid?“ ütles too vihaselt.

      „Krediitkaardi,“ vastas oligarhi poeg heitunult. „Visa-gold.“

      „Pane sularaha,“ teatas eit.

      „Mul pole seda,“ ütles Stepan. „Ma maksan kaardiga.“

      „Mismoodi? Pean raha näppudega plastkaardilt maha kraapima?“

Скачать книгу