LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Irina noogutas sõnatult.

      „Niisiis koristad sa nüüd selle korralageduse, mille su mees korraldas,“ surus tütar läbi hammaste, „kallad joodikule kohvi sisse ja käsid tal vaikselt istuda. Vastasel korral ta...“ – Ksenia torkas jõhkralt näpu minu poole, – paneb siit plehku ja sul tuleb kakskümmend tuhat tagasi maksta.“

      „Miks nii palju?“ imestas Irina.

      „Kümnekas on trahv teadustöö nurjamise eest,“ selgitas Ksenia, haaras mul käest kinni ja tiris tillukesse WC-vannituppa.

      2 Kümnekas tähendab žargoonis tuhandet rubla.

      3. PEATÜKK

      „ISTUGE poti peale,“ ütles ta. „On vaja üht-teist selgitada.“

      Laskusin WC-poti kaanele ja laususin:

      „Tasja maksis teile eksperimendi eest rohkem kui kümme tuhat. Ja mingisuguseid trahvisanktsioone polnud osalejatele ette nähtud.“

      „Ta pole maksnud, ta maksab alles,“ parandas mind Ksenia. „Andsin emale avanssi, ülejäänu kuulub mulle. Kümnekast oli kahju, kuid pidin sellest loobuma, et Irka teid nähes halisema ei hakkaks. Mutter on alatasa raha jahtimas, kes talle tuhande annab, see on kohe ta parim sõber.“

      „Kehvad lood teil kodus,“ ütlesin ohkega.

      Ksenia istus vanni servale.

      „Ema kasvas lastekodus. Ta on siia ilma sündinud ilmatu ammu, möödunud sajandil. Oma vanemaid ta ei mäleta, ehkki vahel luuletab, et lapsepõlves ratsutas poniga, elas lossis, magas siidlinade vahel, sõi kuldtaldrikutelt. Tsirkus, ei muud! Lausvale, mille emmeke esitab kõige ebasobivamal hetkel. Kord kukkus ostukeskuses kondiitriosakonnas lõugama: „Vaata, Ksju, seal on väikesed koogid! Vanemate lossis küpsetas kokk samasuguseid! Mulle toodi neid voodisse!“ Või nagu oli selle õnnetu lambiga: ta valetas mulle, et ostis selle, sest tema vanematel olevat magamistoas samasugune seisnud. Ei ponisid, ei kulda, siidi ega portselani pole emmekesel lapsepõlves olnud. Oli lastekodu Moskva lähistel, kool, seejärel mingi tehnikum. Mida tema juures tuleb tunnistada, see on visadus. Ta näris teaduse graniiti, ehkki on loll. Kuid ta mõistis, et ainus võimalus kanalisatsioonist välja ronida, on saada haridus. Kui ta lastekodust lahkus, anti talle eluruumiks tuba ja lehvitati kätt. Head aega, edasi uju ise!

      Mõne aja pärast tutvus Irka Pjotr Koroljoviga, perekonnanime poolest oma nimekaimuga, ja läks talle mehele. Paps oli Moskvat tormijooksuga vallutama saabunud provintsist, sellisest kolkast, et seda pole isegi kaardil! Novosibirskist seitse tundi bussisõitu mööda taigat! Igatahes ma ei teagi, kas seal buss ikka käib, papsike põrutas traktoriga. Ta astus pealinna kõrgkooli ja siis abiellus moskvalannaga. Võiks ju kahtlustada, et see oli külm arvestus, kuid pruudil polnud peale ilu mitte midagi. Nüüd on Irka raseda pardi sarnane, aga noorest peast oli tal korralik väljanägemine ja papski oli üsna kena poiss. Vanemad ei hakanud kohe noorest peast lapsi soetama, idiootideks muutusid nad hiljem. Irka ükskord tunnistas, et ta ei tahtnud üldse last, kuid siis hakati kortereid jagama teadusinstituudis, kus ta eluaeg on töötanud, aga varem töötas ka paps. Ja et kahetoalist korterit saada, lakkasid seltsimehed Koroljovid kondoome kasutamast. Mina olen, nii öelda, elanikkonna elamispinnaga varustamise kõrvalsaadus. Lera aga soetas emmekene, et sundida meest joomisest loobuma. Arvan, et kui esivanematel oleks olnud raha kooperatiivloss soetada ja poleks Pjotr joonud nii et maa must, poleks mind ega Valeriat siia ilma sündinud. Erilisi üksikasju vanemate minevikust ma ei tea, kõike, mida ma nüüd rääkisin, on Irka jao kaupa eri aastatel välja andnud. Emmekene ei salli mälestusi, kuldtaldrikutest ja ponidest laulab ta harva. Tavaliselt heietavad vanainimesed muinasjutte teemal „Lapsepõlv, teismeliseiga, noorus“, kuid mingisuguseid vanaemasid ja vanaisasid pole meil ealeski olnud. Irka oma vanemaid ei tundnud ja ega papski omasid kunagi meelde ei tuleta.“

      Siis aga kostis esikust pikk uksekellahelin. Ksjuša jättis jutu katki, tormas ukse juurde ja avas selle. WC ust ta kinni ei pannud ja ma nägin korterisse sisenevat halli rätti mässitud vanamutti.

      „Keda te soovite?“ küsis Ksjuša imestades.

      „Kas Irina Koroljova elab siin?“ küsis mutt.

      „Jah.“ Ksjuša noogutas.

      „Ja kes teie talle olete?“ tundis kutsumata külaline huvi.

      „Vanem tütar, Ksenia on mu nimi,“ vastas mu paariline.

      „No tere, tütretütreke!“ teatas ootamatu külaline valjuhäälselt. „Lase sisse, kohe seletan sulle kõike.“

      Ksjuša astus paar sammu tagasi. Vanamutt vingerdas nastikuna korterisse ja võttis taskust välja passi.

      „Vaata, musike, ma olen Polina Sergejevna Koroljova, sisse kirjutatud Prudnoje linnas.“

      Astusin esikusse ja ei suutnud uudishimu vaos hoida.

      „Kus see selline linn on?“

      „Mitte kaugel,“ vastas vanaema. „Kas jätategi mind ukselävele või pakute ehk mulle teed? Kohe räägin kõigest. Kus Irake on? Mu armas tütreke?“

      Vastust ära ootamata astus Polina Sergejevna kööki ja kukkus halama:

      „Siin ta on, mu veretilgake! Kaunitar!“

      „Kes te olete?“ küsis laua taga istunud Irina jahmunult. „Kes see kerjusemutt on?“

      „Pole kena lihase ema kohta nõndaviisi öelda,“ märkis Ksju õelalt.

      „Kelle ema?“ ei mõistnud Irina.

      „Sinu.“

      „Ma olen lastekodus kasvanud,“ pomises korteri perenaine heitunult.

      Polina Sergejevna laskus taburetile, ilma et talle oleks istet pakutud.

      „Minu kallid, ärge mind hukka mõistke. Laske mul sõnakene lausuda. Kui Irakese sünnitasin, olin päris nooruke. Polnud mul elukohta, raha ega seaduslikku meest. Muidugi oli lapse soetamine hirmus lollus, kuid kui ma tüdrukut sünnitusmajas nägin, hakkasin kohe teda armastama! Meeletult!“

      Irina hakkas nina nohistama.

      Olin andnud enesele ausõna, et ei sekku jutuajamisse, kuid ei pidanud vastu:

      „Meeletult. Väga täpne määratlus! Andsite vastsündinu lastekodusse ja unustasite.“

      „Asjata ägestud,“ ütles Polina Sergejevna leebelt. „Kui ei tea, ära räägi. Kasvatasin Irakest kolm aastat, olin ise kõigest ilma, kuid siis sattusin vanglasse. Sugulasi polnud mul mingisuguseid, seepärast pandigi tütar lastekodusse.“

      „Mismoodi – vanglasse?“ küsis Ksjuša jahmunult. „Mille pärast?“

      Polina Sergejevna pani käed põlvedele kokku.

      „Ma ei hakka valetama. Kellena saab töötada alaealine lollike, kellel on tütar?“

      „Kojanaisena.“ Taas olin ma vaikimisvannet rikkunud. „Ettekandjana või liiklusummikus autojuhtidele reklaamlehtede jagajana.“

      „Rumalpea.“ Vanamutt muigas. „Polegi enam kahekümneaastane, aga ajad jama. Möödunud sajand, nõukogude aeg, küla maantee ääres! Restoran! Reklaam! Võinuks veel soovitada mulle ooperis laulmist! Sellised elukutsed polnud meie jaoks, ma teenindasin autojuhte, et korterist välja ei visataks. Elasin üürimajas, aiamaa oli mul ka. Kui leidsin kliendi, tõin ta tuppa, kui ei leidnud, kastsin kurgipeenart.“

      Irina näole ilmus kummaline ilme, ta kissitas silmi, avas suu, kuid Ksenia ütles itsitades:

      „Siin ongi teile siidlinad ja kuldtaldrikud! Muide, mis ponisse puutub, see ei paistagi valena, emmeke ratsutas lapsepõlves neljajalgse loomaga, kuid ta ajas poni kitsega segi. Oi, ma ei suuda! Te olete prostituut?“

      „Endine,“ täpsustas Polina Sergejevna. „Hiljem läksin

Скачать книгу