ТОП просматриваемых книг сайта:
Põletav küünlaleek. Adena Sepp
Читать онлайн.Название Põletav küünlaleek
Год выпуска 0
isbn 9789916110195
Автор произведения Adena Sepp
Жанр Контркультура
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Tõepoolest, ma olen sinuga täiesti ühel meelel, jutt näib tal tõesti soravalt jooksvat, nagu vuliseks puhas allikavesi.“ Hanna jättis mainimata, et hetk tagasi oli ka tema peast mõte lipsanud läbi giidi sümpaatse välimuse kohta.
Bussid peatusid suure uhke viietärnise Sunrise Holiday Resort nime kandva hotelli ees ja lõpuks said nad pärast asjaajamisi oma hotellitoa kätte. Vaevalt tuppa sisenenud, viskus Leelo selili laiale voodile. Kõik siin oli nii suursugune ja luksuslik. Lae all tiirlevad ventilaatorid ja mere lähedus tegid toa mõnusalt jahedaks ning Leelo nautis kogu oma olekuga seda lahedust ja jõudeolekut ning soovitas Hannalgi end viimaks ometi mõnusalt tunda, kuid Hanna kiirustas telefoni välja otsima, et saata Elmarile sõnum oma kohalejõudmisest ja uudistada, kuidas Kadril ka läheb. Selle peale turtsatas Leelo pahaselt, et olgu vähemalt siin oma kodumuredest prii. Võtku temast eeskuju. Tema ei pea igast oma sammust Heinile aru andma, kumbki tegutseb oma äriga ega kontrolli pidevalt teise tegemisi. Kui kord on kodus öeldud, et teevad nii või naa, siis suhtutakse sellesse arusaavalt ja neil on teineteise vastu täielik usaldus. Hanna oli sageli teda selle pärast kadestanud, kuid mis teha, kui nende meeste iseloomud on nii erinevad.
Kuna täna polnud muud ette nähtud kui ainult hotelli ja selle ümbrusega tutvumine ja giid oli soovitanud mitte minna üksinda ega ka pimeda hakul kuhugi kaugemale linna hulkuma, siis tegi Leelo ettepaneku, et nad võiksid nüüd veidi puhata. Tuli ikkagi tunnistada, et see sundasendis lennureis oli olnud pisut väsitav ja alles seejärel võiks läbi sirvida neile jagatud flaierid, et panna paika plaan, kuhu nad edaspidi tahaksid koos giidiga minna. Oli ka võimalus päris omatahtsi tegutseda, kas siis lihtsalt mere ääres olla või siinsamas hotelli basseinis mõnuleda, kuid seda oleksid nad saanud ka Saaremaal kusagil mererannas teha. Nii et neil oli plaanis siin ringi seigelda ja võtta osa siinsete vaatamisväärsuste külastamistest. Ega nad siis igal aastal satu sellisele eksootilisele ja erineva kultuuriga maale. Muidugi tuli paika panna nende eelarvesse mahtuvad reisid.
Üle hulga aja oli Hanna võõras keskkonnas maganud nagu kott ja hommikul ärganud erksa ja rahulolevana, kuna Leelo optimism oli lõpuks ka teda nakatanud. Istudes õhtul kokteiliklaasi taga mõnusas baaris, oli talle seal jõudnud kohale arusaamine, et siin võib ta olla vaba ja nautida täiel rinnal puhkusereisi.
Peale hommikusööki ootas neid giid. Ikka rõõmsal meelel ja lustlikul hääletoonil teadustas ta, et täna saadab ta soovijad Egiptuse vanimasse kopti kloostrisse ja seal külastavad nad ka Püha Antoniuse koobast. Nende kohale jõudes selgus, et see asub 600 meetri kõrguse mäe otsas ja sinna viib 1200 trepiastet.
„Oh, sa jeerum!“ hüüatas üks naisterahvas isegi veidi ehmunult, „nagu taevatrepp. Sinna üles ronides võib ju lausa poole oma kehakaalust ära kaotada.“
Selline hüüatus pani Hannat ja Leelot turtsatama, sest ega sellisele korpulentsele naisterahvale olekski see liiast olnud. Turtsatus oli küll vaikne, kuid lähedal seisev Alvar oli seda ometigi kuulnud ja heitis neile muigamisi pilgu.
„Uh, see mees kuuleb ka kõike,“ sosistas Hanna nüüd hästi vaikselt ainult Leelo kõrvadele kuulmiseks ja too noogutas nõusolevalt. Nali naljaks, kuid sellises kuumuses üles marssimine osutus neile kõigile üpriski vaevaliseks ja nad märkasid, et Alvar oli igati tollele vaevaliselt üles rühkivale daamile toeks. Õnneks tõi jahedasse koopasse jõudmine pisut kergendust. Nüüd võis mõista, miks nende kriitiline turtsatus pani Alvarit muigama, kuna nemadki kaotasid ilmselt siia üles ronides oma kehakaalust nii mõnegi grammi. Seega õpetus, et ära kunagi enneaegu teiste üle naera. Veidi aega Alvari selgituste saatel koopas ringi uudistanud, tuli taas alla minna, kuid seda juba ilma suurema vaevata.
All ootas neid ees väike puhkehetk ja neile, kes olid endale toidu tellinud, jagas Alvar toidukarbid. Mõnus oli istuda palmilehtedest valmistatud varjualuste all ning lõõgastudes nautida kerget einet.
Peagi kamandas Alvar nad taas liikvele, et sõita edasi Püha Pauluse kloostrisse tutvuma munkade eluga. Loomulikult oli ka see ääretult huvitav, kuid erilist elevust tekitas siiski seal olev pood, kust sai osta nii suveniire, parfüümi kui ka munkade valmistatud viirukiküünlaid ja isegi veini. Enamik ostiski sealt kaasa ühte kui teist ja Hanna võttis peale koju viimise pudelile veel ühe pudeli veini lisaks, et siis Saaremaal see töö juures kõik koos ära juua. Leelo omalt poolt ostis Signele ja Maivele viirukiküünlad, seega olid nad mõlemad mõelnud ka oma töökaaslastele. Nii oligi märkamatult õhtu saabunud ning taas vuras buss hotelli poole. Päev oli olnud muljeterikas, kuid ka väsitav ning kui Hanna ja Leelo olid oma tuppa saanud, käisid nad kähku pesemas ja seejärel viskusid kohe mõnuga vooditele pikali. Puhkus – oh sa imeline puhkus!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.