LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vett vaja ja tema torusid talvel vahetama ei hakka.

      Signel ei olnud jäänudki muud üle, kui tuli tal endal nüüd kiiresti otsida töömees, kes paigaldas talle uue eraldi torusüsteemi, kuid kahjuks jäi maja üldtorustik ühiseks ja tema torustiku kinnikeeramise kraan allkorruse elaniku pinnale. Ega sest olnudki erilist häda, kuna mees hetkel allkorrusel ei elanud ja jutu järgi ei kavatsenudki enne tulla, kui on need läbivettinud põrandalauad uutega asendanud.

      Kevadel oligi hakanud suure hooga selle remondiga pihta. Kogu ehituseprahi oli ta majast välja loopinud, nii et lõpuks oli see takistanud Signel juurdepääsu oma välisukseni. Signe ja selleks ekstra Tallinnast koju tulnud Robert, olid püüdnud asja esialgu rahumeelselt lahendada, kuid naabrimees Sulev ainult vilistas selle peale ja kui Robert oli lõpuks ehitusjäänused loopinud tagasi temapoolsele õuealale, kutsus Sulev neile politsei, et nad olevat omavoliliselt tegutsenud. Ütle siis nüüd! Politsei oli küll kohale tulnud, kuid olukorraga tutvumise järel oli arvanud, et see on eravaldus ja omavahelisi asju klaarigu linnavalitsuses või siis hoopiski kohtu kaudu.

      „Nii see asi tookord sinnapaika jäigi, kuid sellest ajast peale ei salli naabrimees ja mina teineteist enam silmaotsaski ja kui too pilkamisi mulle vahel tervitusi hõikabki, siis ma lihtsalt ignoreerin seda ja lähen uhkelt temast mööda.“ Signe jätkas ohates juttu. „Robert ja mina tegime talle küll kõik puust ja punaseks ette ja näitasime täpselt, kust kulgeb meievaheline õueala piir, kuid ega ta taha seda tunnistada, ikka pargib oma auto nii, et on osalt minu maa peal ja vahel blokeerib värava nii, et siia sõitnud Robert oma autoga hoovi sõita ei saagi. Noh, eks ta teeb veel muidki kiuslikke asju, on teine kohe sellise idioodi olemisega, et miski ta ajudesse vist ei jõua ja ma otsustasin, et on parem, kui ma temaga üldsegi tegemist ei teegi.“

      „Jah, uskumatu, et üks meesterahvas võib nii kiuslik olla,“ Leelo raputas arusaamatuses pead. „Saaks veel aru, kui nii käituks mõni tige naine, kuid et üks mees sedasi teeb? Uskumatu küll! Ostab endale ainult poole majast ja kohe arvab, et talle on kõik seal territooriumil lubatud.“

      „Eks mõned mehed võivad samuti jaburad olla, pole need naised üksinda vaenulikud, on ju jumalainimesed nii erinevad. Jah, Signeke, sellisega ühes majas elamine ei saa sul nüüd küll kerge olema,“ tundis Hannagi Signele kaasa.

      „Kerge?“ Signe lausa karjatas selle peale. „Kerge? Kas tead ka, millega ta nüüd veel hakkama sai?“

      „Ei! Kust meie peaksime seda teadma?“ sõnasid Leelo ja Hanna korraga.

      „No siis kuulake! Kui ma eile õhtul päris hilja koju jõudsin, siis oli muidugi minu esimene käik kohe vetsu ning loomulikult lasin pärast ka vett peale, kuid siis kuulsin, et vett paaki juurde jooksma ei hakanud. Esialgu ei saanud asjale pihta, proovisin köögist vett lasta, kuid sealtki ei tulnud midagi ja siis äkki taipasin, et see idioot on alt minu veekraani kinni keeranud, kuid ise ta sel õhtul enam näole ei andnud ja veekraanile ma ligi ei pääsenud. Vantsisin siis kähku poodi, kuna kodus polnud mul ju tilkagi vett. Ostsin viiese kanistritäie. Kurat! Käe otsas oli seda täitsa raske koju vedada, kuid mis sa hädaga ikka teed. Söögiga saaksin ma ju veel hakkama, teen midagi kerget, kuid hommikul on vaja ometi nägu ja hambaid pesta ja vetsu tuleb ka vett peale kallata, ega ma saa ju minna maja nurga taha soristama.“

      „Püha taevake! Kas tõesti võib üks meesterahvas nii õel olla, aga miks siis?“ ei suutnud Leelo ühe mehe kiuslikust ära imestada, sest mida sellisest tegevusest võikski arvata.

      „Minu arvates tahab Sulev sind lihtsalt proovile panna, kuna sa temast välja ei tee ja temaga suhelda ei taha, eks ta siis püüabki nii sinu tähelepanu saada,“ pakkus Hanna, kuid selle peale nähvas Signe, et see jobu on tema jaoks liiga noor ja pealegi näeb välja nagu retsidivist, sellisega ei soovi ta kohe küll mingit tegemist teha.

      „Siis ei jää meil siin muud üle kui soovida sulle temaga vägikaika vedamises vaid jõudu.“

      „Oh, anna kannatust!“ Signe ohkas südamest. „Kuidas ma küll teid praegu kadestan, saate siit Saaremaa pinnalt lennata kaugele eksootilisele maale, kuigi ega sealgi praegusel hetkel eriti turvaline ole, kuid vähemalt ei pea te seal selliste kiiksuga kiuslike eestlastega tegemist tegema.“

      „Kes teab mis kiiksuga reisikaaslased meil seal olla võivad, kuid loodame, et sellest tuleb siiski tore reis, ja mis turvalisusse puutub, siis nüüdseks on seal taas päris rahulik ja turism toimib. Pigem on Euroopa suurlinnades isegi ohtlikum olla, aina üks terroriakt teise otsa,“ arvas Leelo ja Hanna kinnitas, et ta loodab samuti seda, et neil tuleb üks tore reis.

      „Ma loodan, et ehk õnnestub sinulgi järgmisel aastal koos meiega mõnele reisile tulla, sest ega me nüüd enam selle ühe maa külastusega lepi. Kui kord juba kolama hakata, siis püüaks ikka järjepanu edasi. Talvel paneme pisut raha kõrvale ja siis suvel – aidaa, uutele avastusretkedele,“ oli Leelo kärme seletama, kuid selle peale rehmas Signe hooletult käega. „Ei minul ole sellist vaba raha, see paganama maja vajab juba suurt remonti. Ehk võtate endaga hoopis Maive ühes, muidu too jääbki siia pikalt mossitama, kuna te teda sel aastal kaasa ei kutsunud.“

      „Ega meie süüdi ole, et ta seekord oma puhkuse kõik korraga välja võttis ja kogu kontor ei saa ka tühjaks joosta,“ protestis Leelo kohe. „Eks meilegi tuli selline reisikihk päris ootamatult, aga ei saa ju keelduda, kui nii hea viimase võimaluse pakkumine tuli ja õnneks algab Hannal ka just puhkus, seega saamegi minna koos tuuritama.“

      Hanna vaid kinnitas noogutades Leelo sõnu, sest ta ei hakanud ometi Signele seletama, et tegelikult oli Leelo teda poolvägisi endaga tirinud, kuna leidis, et Hanna on Elmari pärast nii mõndagi jätnud elus tegemata ja vajab nüüd veidigi vabadust. Kuigi ega ta olnud just kerge südamega selle reisiga nõustunud. Praegu ikka veel pisut ohtlik piirkond, pealegi polnud ta varem üksinda nii kaugel reisimas käinudki. Alati sai mandril käidud koos oma perega ja kui Kaspar Tallinna kooli läks, siis võeti sõidud ette Elmari ja Kadriga. Tehtud oli ka paar laevareisi Rootsi, kord isegi koos kogu siinse kollektiiviga, kuid need olid olnud ju ainult paaripäevased reisid.

      Signe naeratas mõistvalt ja tõusis püsti, soovis neile mõnusat reisi ning leidis, et küllap ka tema olukord lõpuks laheneb ning ta saab eluga normaalselt edasi minna, kuid nüüd tuleb neil tööle asuda. Oli ju kuulda, et kõrvaltoas tegeleb Maive klientidega ja tema hääletoonis võis aimata rahulolematust, kuna nemad kaks olid jäänud ülemuse kabinetti juba liialt kauaks lobisema.

      2

      Lennuk maandus ja Hanna hingas kergendatult. Lõpuks ometi, pärast pikka viietunnist õhusõitu on nad taas maapinnal, olgugi et hoopiski teises maailma otsas ja teisel mandril, neid võttis vastu kuumusest õhkav Hurghada Egiptuses. Leelo oli lustakas meeleolus ning naeratas Hannale julgustavalt, kuna too oli kogu lennureisi ajal olnud kuidagi pinges ja aina pabistanud selle pärast, mida nüüd Elmar temast küll arvab ja mida talle hiljem ikkagi võib öelda ja kuidas Kadri temata toime tuleb.

      „Jumaluke küll, mõtle kordki ainult endale ja tunne rõõmu hetkedest, mil oled nendest kodumuredest kaugel. Kadri on juba suur tüdruk ja praegu on ka Elmar kodus. Mida sa ometi nii palju pabistad?“ Seda oli Leelol tulnud talle kohe mitmel korral öelda. Hanna mõistis teda väga hästi, kuid mis sa hing teed, kui oled kord juba loodud olema selline pabistaja. Kuigi jah, nende kooselu Elmariga oli muutunud liigagi rutiinseks ja nad näägutasid teineteise kallal iga väiksemagi asja pärast, seega kuluski talle tõepoolest see kodust eemalolek vägagi ära.

      Lennujaama ees seisid kaks bussi, mille kõrval ootasid giidid teatetahvliga, kus kirjas, et ootavad just sellelt reisilt tulnud turiste, et seejärel sõidutada nad neile määratud hotelli. Leelo oli eestvedajaks ja päris esimeste hulgas kiirustas bussi juurde, kus oli giidiks meesterahvas ja Hannal ei jäänud muud üle kui, kohver sangapidi kolinal järel, talle järgneda. Seega said nad päris esimestena panna reisikohvrid bussi alla pakiruumi. Ega Leelo bussi sisenemisel kaugemale istuda kavatsenudki, vaid potsatas kohe teises reas olevatele toolidele.

      Aega küll võttis, kuid peagi istusid kõik reisikaaslased bussis ja viimasena sisenenud giid heitis uuriva pilgu üle seesistujate. Ainult

Скачать книгу