Valede kataloog. Inglise aed - Tõnu Õnnepalu

Скачать книгу

sõltumatuks kuulutatud. Suitsuvorst maksis turul 30 rubla kilo, punased sõstrad 5, mustad 15 (nojah, augusti lõpus on nende aeg juba läbi). Keegi vanem mees kirjutab lugejakirjas, et tuli Venemaalt tagasi Eestisse, lootis kodutalu tagasi saada, hakata talu pidama, aga kolhoos ei taha anda. See mees on nüüd kindlasti juba surnud. Ta kirjutab kirglikult. Ta usub uut tõde, talusid. Neid ei tulnudki. Võimalik, et ta pettus, võimalik, et leidis lohutust oma väikeses aias, lapselastes, teleseriaalides. Võib-olla nägi unes oma lapsepõlve ilusat Siberimaad. Eile rannas päikese käes pikutades lugesin ühte jaapan­i luuletust, kus mees sureb ope­ratsioonilaual, nähes unes, et peseb hambaid. Kerglan­e ja rumal luuletus! Me keegi ei tea, mida nähakse surmatunnil unes või kas üldse nähakse surres unenägusid. Aga ma ei usu, et on neid, kes tahaksid surivoodil, kui nad veel lugeda näevad ja mõistavad, lehitseda vanu ajalehti, kasvõi oma noorus­aegseid. Minevik on neis liiga argine. Elu tahaks mäletada ikka ilusamana. Tõese­mana. Targemana. Mis jääb ajalehtedesse tänasest päevast? Kas jääb see, et kaks vana kaske seisavad keset pruuni­kat kulurohtu sama kindlalt kui eile ja üleeile, kuigi mõlemad on veidi ida poole kaldu? Kas jääb see, et ilm on hall ja vilu (aga ikkagi kostab võsadest linnuhääli) ja õieti ma ei tea, milleks edasi elada? Kas elada sellek­s, et mäletada, nagu vana ajaleht, mis kedagi enam ei huvit­a (aga vahel siiski äratab tundeid, nostal­giat), või selleks, et näha seda, mida lehtedesse veel trüki­tud pole ja mida kunagi ei trükitagi? Arutu soov näha seda, mis tuleb – eks see peibutagi meid elama. Aga tegelikult elame me vaid selleks, et ei kaoks, mis on olnud. Me elame nagu vanad ajalehed majapööningul, täis kasutuid kuulutusi ja aegunud uudiseid, surnute rõõmsaid nägusid, ilmateateid, horoskoope, valimisnimekirju, kuulujutt­e (Tiit Madisson olevat varasta­nud Pärnu KGB arhiivist oma toimiku ja sellega aknast välja hüpanud). See naine, kes neid lehti kord nii hardalt üksteise otsa ladus, on nüüd ka surnud. Vaevalt ta neid lehevirnu enam enne surma mäletaski. Kui teda miski veel huvitas, siis oli see tema lemmik­seriaali järgmine osa. Ta lootis elada ja seda veel näha saada. Sest mis ikkagi teeb nüüd Fernan­do, kas Melinda saab Johni või läheb kõik veel hoopis teisiti?

      Ajalehed kuulutavad kahte tõde, või valet, kuidas võtta. Ütleme siis, lootust: lootust, et kõik jätkub vanaviisi (ka homme on uudised) ja lootust, et kõik võib muutuda. Lootust, et miski ei muutu ja lootust, et katastroof ikkagi tuleb ja et ühel päeval me ei peagi enam edasi elama, et kõike seda mäletada.

      Kui laps, kes praegu on väike, kes täna alles sünnib siia ilma, kui ta viiekümne aasta pärast ikka veel elab, ja kui ta peaks leidma kuskilt pööningult paki vanu ajalehti, mida ta neist siis mõtleb? Tema, kes ei teagi, mida tähendab tuua ajalehte postkastist või osta kioskist (olid kunagi sellised asjad), mida tähendab neid krabinal lahti lüüa, hingata nende mürgist trüki­lõhna, elu, lootuse ja tõe lõhna, lasta leht pärast lugemist põrandale langeda ja unustada kohe kõik.

      Oleks ajaleht, mis räägiks nähtamatust, mis ilmutaks tõde sellest, mis meist saab!

      Aga kas meist üldse saabki midagi?

      Väljas hakkas lund sadama, laiu kevadisi helbeid. Käisin enne korra õues, võtsin sauna kõrvalruumi ukse eest ära kile, mille lõin sinna talvel, et see hoiaks külma eest kartuleid ja porgandeid ja peete ja õuna­mahlu, mis seal seisavad. Keldrit siin pole, maa on ajuti märg, kartulite jaoks on kasutatud seda sauna kõrvalruumi. Kui on pakane, saab saunast sinna sooja lasta. Pakast oli õnneks vähe. Ja enam teda ei tule ka. Panin kile targu, koos lippidega, millega ta kinni löödud oli, sinna­samasse kõrvalruumi. Kuigi ma loodan, et ma ei pea teda tuleval talvel jälle sinna naelutama. Ma loodan, et miski muutub. Et talve ei tule enam. Mulle. Aga seda olen ma ikka lootnud. Kõik need kevaded. Kõigist neist kevadetest, kõigist neist ülestõusmis­pühadest olen ma lootnud midagi lõplikku. Ilmutust. Ja loodan ikka. Miks Sa siis ei tule, Issand, miks Sa jätad meid aja ja tema lehtede võimusesse? Miks Sa ei paljasta kõige selle valet, mis on? Kas halastusest? Ikka veel?

      Küll need suured laiad helbed, mis väljas keerlevad, on ilusad. Kevadel. Kui nad keerlevad läbi noore valgu­se, kui võsad nende taustal on juba värvilised, punakad, roosakad, kollakad (sarapuu-urvad juba ripnevad). Nad sajavad nagu inglid, nagu saadikud tõelisest maailmast. Maa muutub kiiresti valgekirjuks. Tahaks olla kas surnu või laps. Ei, laps ei tahaks.

      Miks ma jään neid vaatama, nagu nõiutult? Nende lend on nähtav märk sellest, et aeg liigub. Või ei liigu? Sajavad nad, lendavad nad läbi liikumatu, alatioleva aja?

      Vanad ajalehed on vanade valede kataloog. Selle kataloog, mida me uskusime. See “mida me uskusime” ütleb ise kõik.

      Perekond

      Eile oli isa sünnipäev. Üheksakümmend kuus. Alles õhtul tuli meelde, kell viis helistasin rannast tuule käest. Külalised, isa õe- ja vennatütred olid just läinud. Urve pesi nõusid, Pille polnud helistanud, tal lähevad kuupäevad alati meelest ära, saatsin talle sõnumi, et helista isale. Isa muretseb nüüd meie pärast. Küsis, kas mul raha ikka on, ega ma majamüügi raha ei kuluta. Ei kuluta. Veel mitte. Imelik jah, raha ikka on. Täna hommikul kujutasin ette, kuidas ta ühel ööl on uinunud ja enam ei ärka. Niisugune surm sobiks talle. Või kellele ei sobiks! Me tahaksime perekonnast la­hti saada lihtsalt, valutult ja süütult, ideaalis võiks see toimuda isegi teatava pidulikkusega. Pisarad, hüvasti­jätt, tuul kevadõites. Või helevalge vaikus, nagu oli siis, kui ema suri.

      Aga perekonnast peaks lahti saama juba varem. Nii ruttu kui võimalik. Perekond on patt. Juba piiblis. Juba Paulus kuulutab ta patuks. Ta on küll vähem patt, millega saab ära hoida ümberaelemise suurema patu, aga patt ikkagi.

      Nagu iga patt, on temagi magus, kinnihoidev, ennast igal viisil õigustav. Muidugi, perekond ongi ühiskonna alustala. Muidugi, perekonnata on e­lada raske. Kes ootab sind koju, kes kasib sind vanaduses? Kes sind vanaduses vähemalt talub? Ja ükskõik kui õudne poleks ka perekonna ahistus, tuim mees ja tühine naine, halvad lapsed ja tüütud sugulased – üksinduse ahistus on ikka ja alati hullem. Perekonnas saab alati kedagi süüdistada. Selleks perekonnad ongi olemas.

      Kodust tuleks ära joosta, niipea kui jalad kannavad. Muidugi, kui tahad. Miljonite jaoks on perekond pääse­tee, võib-olla üks ja ainus. Aga kui sa tead, et sinu jaoks ei ole, mida sa siis veel ootad? Haletsed ema pisaraid ja isa halle juukseid? Jäädes teed sa neile rohkem valu, sest nad saavad näha sinu paratamatut allakäiku. Allakäiku ja mandumist, sest sa ei lahkunud, ei rebinud ennast lahti. Nüüd kuhtud nagu vana hall ketikoer. Kui sa oleksid läinud, oleksid sa nende meeles saanud millekski ilusaks ja väärtuslikuks, muutumatuks. Kauniks mälestuseks, kadunud pojaks, keda alati on magus koju oodata.

      Tuleb teha see samm, see kõigi iseseisvate sammu­de ema. Aga kas seda saab teha? See on küsimus. Kas saab sündida, kas saab surra. Ise? Kas saab saada vabaks.

      Mitte teiste armastus ei hoia meid tagasi. Pole meil­e ükskõiksemat asja kui teiste armastus. Tagasi hoiab enda armastusejanu. Hirm viimse turvapaiga kaotamise pärast. Nüüd olen ma vana laps. Kevadest kevadesse ootan, et midagi juhtuks, et miski viiks mu ära. Aga miski ei vii. Kevaded on samasugune enesepettus nagu ajalehed ja nende uudised, nende suured katas­troofi­lubadused. Hall kulu peab lihtsalt saama kirjudeks õiteks ja liblikateks. Jälle peab päike paistma ja soojendama oma lapsi, nii väikeseid kui suuri kui ka päris vanu juba.

      Perekond on meie saatus. Meie sünd ja surm. Perekonnata ei ela keegi. Kes võtab naise või läheb mehele, saab lapsed ja pangalaenud, kodutehnika ja söögi­nõud, igahommikuse töölesõidu ja reedeõhtuse öö­klubi (soliidsemas eas asendavad seda teater, kontsert, lihtsalt televiisor), selle elu on otsustatud, on korras, peaasi, et ta vaid määratud kursilt liiga palju kõrvale ei kalduks. Natuke võib. Süsteem on nii turva­line, et väiksemad kõrvalekalded on sinna sisse arvestatud. Truudusemurdmised, lahutused, pank­rotid. Haigused, õnnetused, surm. Perekond on surematu. Kuskilt mineviku kändudest ajab ikka mõni võsu ennast välja. Patt ja needus peavad saama käia etteantud teed. Samuti õnnistus.

      Kui pole perekonda, moodustub inimese ümber pseudoperekond. Või miks pseudo? Miski, mis on, pole pseudo. Kass või koer. Puurilinnud. Sõbrannad. Jooma­vennad. Kloostrivennad. Töö- või partei­kaaslased. Mõni hoolealune vanainimene.

Скачать книгу