LITMIR.BIZ

„Viimane sõna“ pakub valiku tsitaate Tõnu Õnnepalu teostest. Aga see pole kõik. Raamatu eessõnaks ja vahetekstideks on pikem essee, suvepäevik, kus autor vaatab nii tänasesse päeva kui ka tagasi oma elule ja raamatutele. Kus ta vaidleb neile vastu, kus ta katsub aru saada, mis siis ikkagi on päriselt:
„Sest kirjaniku kirjutamine on vastu kirjutamine. Maailma vastu, inimese vastu ja kõigepealt iseenda vastu. Kirjaniku töö on vastu kirjutamine. Maailmale, inimesele, iseendale ja sellele müstilisele teisele, keda iial pole ja kes on kõik – kirjutada talle vastu, vastata talle.“

Подробнее

Kell saab üksteist ja väljas on metalne talvevalgus. Pisut alla nulli. Jah, selline valgus, mis on, kui talv on tõesti käes ja sa näed, et ta ongi käes. Lund pole. Meri: hall.
Ma ei küsi endalt ammu, kus ma vea tegin. Ainult vigu olengi teinud. Kõige õigemad sammud on osutunud kõige suuremateks vigadeks. Vead kõiguvad mu selja taga nagu mets talvetuules, vaikselt kohisedes. 28.12.2019
„Palk“ on ühe kaotuse kroonika. Ja siis veel teise, ootamatu. Või kas on olemas oodatud kaotusi? Me mängime ju elus ikka võidu peale. Ja kaotame. Ja kaotame. Ja kaotame. Aga imelik asi – kuskilt me võtame jõu ennast jälle püsti ajada ja minna. See on valus nagu sündimine. Ja ometi… võimalik?

Подробнее

Kirjanik Tõnu Õnnepalu veetis 2007. aasta sügisel kuu aega Brüsseli lähedal Flandrias vanas majas, kus mõned toad olid mõeldud külalistubadeks kirjanikele. Käesolev raamat ongi seal kirjutatud, kuid Õnnepalu ei kirjuta sugugi ainult Flandriast, kuigi ka sellest maast, selle keelest, ajaloost ja kirjanike maja lähimast ümbrusest saab nii mõndagi teada. Õnnepalu mõtiskleb mineviku ja oleviku, maa-ja linnaelu, Eesti ja Euroopa, üksinduse ja suhtlemise, kirjanduse ja elu üle. Ta vaatab looduse muutumist oma lähemas ümbruses ja kirjeldab seda väga haaravalt. Tõnu Õnnepalu on üks neid Eesti kirjanikke, kelle mõtisklusi on tõepoolest huvitav lugeda, tema keel on väga ilus, loomulik ja voolav, ta mõttekäigud on haaravad ja teadmised laialdased. Raamat, mis pakub tõelist lugemismõnu ja ka ajendit järelemõtlemiseks.
Loeb Ingrid Margus.

Подробнее

Kui kirjanik kolib Kollasesse majja, leiab ta eest kaks musta kassi. Õieti vastu kirjaniku tahtmist saavad neist tema elu ja üldse inimelu lõbusad peeglid. Nende loo jutustamine viib aina uute lugude juurde, mis põimuvad ja moodustavadki lõpuks “Mandala” mustri. Seal on oma koht nii kassidel kui nende peremehel, aga ka väikesel poisil Joosepil, vana mõisa ammukadunud rahval ning selle uutel asukatel… Kõik nad (vähemalt inimesed, kui ka mitte kassid) on otsinud ja otsivad oma õnne valemit. Mõnikord see tundub ju nii käegakatsutav ja lihtne, just nagu Ladhaki munkade värviline liivajoonis…
Loeb Tiina Mälberg.

Подробнее

Paradiis on üks koht ja üks aeg. Koht – väike küla Hiiumaa läänerannikul metsa ja mere vahel, aeg – põhiliselt 1980. aastate lõpp. See aeg ja see koht jõuavad meieni kirjadena autorilt. Realistlikus, aga samas piibellik-müütilises laadis jutustavad need pihtimuslikud kirjad korraga autori enda, ühe küla ja seal elanud inimeste lugu. Tõnu Õnnepalu maalib oma uues raamatus värvikaid pilte selle kauge ja üksildase paiga loodusest ja aastaaegadest, Paradiisi põliselanike veel tükati väga arhailisest elust, ning samas ka sellest lõbusast ajast 20 aastat tagasi, kui Eestisse tuli vabadus.
Loeb Lauri Tõnspoeg.

Подробнее

Aga igaühel on mingi eesmärk. Kes tahab saada rikkaks, kes surra, kes leida armastuse, kes mingitki tööd, kes elab päevast päeva, sest küll iga päev muretseb ise enda eest. Võib-olla tuleb homme katastroof. Võib-olla õnnestub kellelgi lõpuks internet kokku lasta.Võib-olla tuleb suur vihm või suur põud, suur külm või suur kuum, veeuputus või veepuudus. Aga mis me sinna teha saame? Täna peab reisija saama lennukisse, piloot oma kohale, stjuuardid ja stjuardessid on juba ametis, kakssada, kolmsada inimest on valmis tõusma taevasse, midagi eriti tundmata, mõeldes millelegi hoopis muule. DHL-i kuller peab leidma õige aadressi ja paki kätte andma, india mees, kes töötab meie küla postkontoris, peab lõunatunnini veel kaks tundi ootama. Poolakas Konrad peab lammutama ja ehitama, kuni õhtu kätte jõuab. Kuninganna peab valitsema, kuni jõuab surm.Maailm peab kestma nii kaua, kuni Jumal temast ära tüdineb. Teist valikut pole. Kas kellelgi on?

Подробнее

Paradiis on üks koht ja üks aeg. Koht – väike küla Hiiumaa läänerannikul metsa ja mere vahel, aeg – põhiliselt 1980. aastate lõpp. See aeg ja see koht jõuavad meieni kirjadena autorilt. Realistlikus, aga samas piibellik-müütilises laadis jutustavad need pihtimuslikud kirjad korraga autori enda, ühe küla ja seal elanud inimeste lugu. Tõnu Õnnepalu maalib oma uues raamatus värvikaid pilte selle kauge ja üksildase paiga loodusest ja aastaaegadest, Paradiisi põliselanike veel tükati väga arhailisest elust, ning samas ka sellest lõbusast ajast 20 aastat tagasi, kui Eestisse tuli vabadus. Raamatut ilmestavad omaaegsed mustvalged fotod ja Paradiisi kaart.

Подробнее

Tõnu Õnnepalu luulevormis päevik on kirjutatud 2008. aastal, peamiselt Järvamaal Esnas. „Üks aasta! See on ju nii pikk aeg. Teha midagi (ja sealjuures mitte rutiinset) üks aasta järjekindlalt iga päev, minu jaoks oli see põnev ülesanne. Tõsi, mõni päev ikka jäi viimaks vahele ka. Ja tagantjärgi ma täitma ei hakanud. Sest päevik on päevik, mitte mälestused. Kuigi: ka päevik on mälestused, sest ka see, mis toimus praegu, toimus. Minevikus. Aga siiski: on suur vahe, kas meenutada tänast päeva täna õhtul või homme hommikul. Öö jääb vahele. Ja hommik on õhtust targem. Aga see on üks teine tarkus kui saab olla luuletaja tarkus. Ja mida me siis luulest õieti otsime, tarkust, vahetust, elu?“

Подробнее

XX sajand, selle lootusrikas koidik, aasta 1910, von Grünewaldtide Orrisaare (Esna) mõisa klaasverandal. Kõik on alles nii, nagu ikka on olnud, kõik uus on alles õhus, kõik alles loodavad sellest kõigest midagi, eriti muidugi noored, nagu Freifraulein Lisi von G. Tema elu peab tingimata tulema hoopis teistsugune kui see, mida elavad tema ema ja isa! Ja tulebki. Ainult muidugi ei oska preili von G. seal verandal oma aednikupoisist unistades arvatagi, kui teistsugune see tuleb. Tema elu, ja kõigi nende inimeste, kes selle sajandi läbi peavad tegema. Ta elab 103-aastaseks. Ta saab näha kõige selle kadu. Olla õnnelik? Jah, kindlasti. Kindlaminigi kui Neo, tema vanim poeg, ainus, kes sõjast eluga pääseb, ja kes oskab sellest kõigest tunda veel vaid väsimust.

Подробнее

Kirjanik Tõnu Õnnepalu veetis 2007. aasta sügisel kuu aega Brüsseli lähedal Flandrias vanas majas, kus mõned toad olid mõeldud külalistubadeks kirjanikele. Käesolev raamat ongi seal kirjutatud, kuid Õnnepalu ei kirjuta sugugi ainult Flandriast, kuigi ka sellest maast, selle keelest, ajaloost ja kirjanike maja lähimast ümbrusest saab nii mõndagi teada. Õnnepalu mõtiskleb mineviku ja oleviku, maa-ja linnaelu, Eesti ja Euroopa, üksinduse ja suhtlemise, kirjanduse ja elu üle. Ta vaatab looduse muutumist oma lähemas ümbruses ja kirjeldab seda väga haaravalt. Tõnu Õnnepalu on üks neid Eesti kirjanikke, kelle mõtisklusi on tõepoolest huvitav lugeda, tema keel on väga ilus, loomulik ja voolav, ta mõttekäigud on haaravad ja teadmised laialdased. Raamat, mis pakub tõelist lugemismõnu ja ka ajendit järelemõtlemiseks.

Подробнее