LITMIR.BIZ

Скачать книгу

selili keset järve ja ta õpetas Heddale tähtkujude nimesid.

      Järgmisel hommikul oli väike aerupaat tavaliselt maja lähedale randa triivinud.

      „Paat tunneb järve sama hästi kui mina. See oskab alati ise koju tulla.”

      Kui ta duši all lõpetab, mässib ta end hommikumantlisse, tõmbab kapuutsi pähe ja sõidab liftiga üles oma korterisse. Sel ajal, kui ta ujus, käis koristaja. Nüüd on ta juba läinud ja jätnud endast maha vaid kerge puhtuselõhna.

      Laura lükkab plätud jalast ja läheb paljajalu üle sileda kivipõranda. Kohendab käigu pealt väikest Guan Di kuju, mis esikus kurje vaime peletab ja pärast seda, kui koristaja kapilt tolmu pühkis, mõne millimeetri võrra paigast on nihkunud.

      Põrandaküte on maksimumi peal, termostaat näitab kakskümmend viis kraadi. Ühes nurgas on kamin. Selles põleb karastatud klaasi taha vangistatud gaasileek, mida juhib ja kontrollib tehnika. Ta paneb tule kaminas kaugjuhtimispuldist põlema, väldib leekidesse vaatamist. Siis tõmbab ta jalga lambanahksed sussid.

      Kell on kolm läbi laupäeva pärastlõunal. Stockholmi lumiste katuste kohal on juba hämarduma hakanud. Korteris on vaikne, kuulda on vaid alt tänavalt kostvat tasast liiklusmüra. Ta viivitab tulede põlema panekuga, võtab laadimisriiulilt mobiili. Ei ühtegi sõnumit ega vastamata kõnet. Mitte et ta kõnet ootaks. Pigem on tal endal vaja kellelegi helistada. Ta oleks pidanud seda juba hommikupoolikul tegema, aga venitas viimase hetkeni.

      „Madeleine Aulin.”

      Taustal on kuulda jutukõma.

      „Tere, ema, mina olen. Kas sa oled hõivatud?”

      „Meil on külalised.”

      „Rootsist?”

      „Jah. Lihtsalt mõned vanad tuttavad.”

      Laura tabab kerge toonimuutuse otsekohe ära.

      „Kas Marcus on seal?”

      Lühike paus annab ammendava vastuse.

      „Nad tulid eile. Otsustasid vist viimasel minutil. Tal on olnud närviline aeg ja lapsehoidja vaatab kuni jõuluvaheaja alguseni tüdrukute järele.”

      Laura surub lõuapärad kokku. Formaalselt võttes on ta Marcuse ülemus, aga loomulikult pole noorem vend lausunud sõnagi kavatsusest end töölt vabaks võtta. Veelgi vähem on ta iitsatanud midagi selle kohta, et kavatseb ema ja Pierre’i juurde Mallorcale sõita.

      Ema tõlgendab tema vaikimist omamoodi.

      „Me ei arvanud, et sa saad tulla. Marcus ütles, et sul on palju tegemist. Aga loomulikult oled sa iga kell teretulnud. Sa tead seda.”

      Laura liigutab lõuapärasid, et nende pinget leevendada. Ta ei saa kutset vastu võtta, esiteks sellepärast, et see on esitatud pika hambaga, teiseks sellepärast, et ta ei suuda ette kujutada midagi hirmsamat kui jõulude tähistamine ema ja Pierre’i uhkes Hispaania villas koos Marcuse lärmaka perekonnaga. Aga kui ta keeldub ja toob ettekäändeks töö nagu tavaliselt, kui tegemist on mingi perekondliku üritusega, jääb neile õigus. On igati mõistetav, miks teda kõrvale jäetakse.

      „Muide, kas sa oled Andreasega rääkinud?” küsib ema, enne kui Laura jõuab mingit otsust teha.

      „Mis siis?”

      Küsimus üllatab teda, samas aga ka mitte.

      „Marcus juhtus temaga mõni päev tagasi Stureplanil kokku, ta oli koos ühe naisega. Tundus, et tal oli veidi piinlik.”

      Ema viimane lause kõlab nagu küsimus. Justkui ootaks ta Lauralt mingit selgitust.

      „Lahutusest on terve aasta möödas. Andreas võib käia kohtamas, kellega tahab.”

      Mingi lühike heli telefonis, võib-olla turtsatus.

      „Ega jah, isegi tema kannatus pole ju lõpmatu.”

      Laura on oodanud seda kommentaari sellest saadik, kui jutt Andrease peale läks. Väikest sapist repliiki, mis meenutaks Laurale, et ta on naeruväärne. Et ta peaks otsekohe tembutamise lõpetama ja paluma Andreasel end tagasi võtta enne, kui on liiga hilja.

      „Kas sa teadsid, et tädi Hedda on surnud?”

      Välgumihkel klõpsatab. Ema suitsetab endiselt, ehkki isa suri kopsuvähki. Pikk väljahingamine, tubakasuitsu täis ohe, Laura hindab aga samal ajal mõttes automaatselt viiekümne viie aastase suitsetamisega kaasnevat haigestumisriski.

      „Jah, ma kuulsin midagi,” ütleb ema. „Kahju küll.”

      „Miks sa mulle ei helistanud?”

      Vaikus, seejärel veel üks suitsune ohe.

      „Ma vist ei mõelnud sellele. Meil on Pierre’iga maja juures palju tegemist olnud. Ja sinu elu on ju samuti vist üsna kiire? Muide, kust sa seda kuulsid?”

      „Üks jurist helistas eile õhtul. Hedda jättis Gärdsnäseti testamendiga mulle.”

      „Ah nii.”

      Laura aimab neutraalsetes sõnades rahutust.

      „Mis sa arvad, miks ta nii tegi?”

      „Pole aimugi. Hedda oli alati natuke omamoodi. Nagu sa kindlasti mäletad, polnud tal viisakust endast isegi siis märku anda, kui su isa suri. Tema lihane vend! Pärast kõike, mida me tema heaks tegime. Muuseas, milleks sulle mingit vana puhkeküla vaja on?”

      Terav toon on tagasi. Vihje, et ta tegi või teeb midagi valesti. Laura ignoreerib seda.

      „Matus on laupäeval. Ma kavatsen minna.”

      Veel üks mahv.

      „Kas see on sinu meelest arukas tegu?”

      „Ma olen Hedda üks lähemaid omakseid.”

      „Siis ainult selle pärast sõidadki kohale? Sest sa oled nii hea südamega?”

      Laura surub lõuapärad uuesti kokku.

      „Küllap sa lähed ikka poisi pärast,” jätkab ema. „Selle leidlapse pärast.”

      Laurat on läbi nähtud, tunne lööb tal põsed õhetama.

      „Tema nimi on Jack.”

      Ema turtsatab.

      „Ta lasi jalga, on sul ikka meeles? Jättis su maha siis, kui sul kõige raskem oli.”

      „Jah, ma mäletan.”

      Sõnad lõikavad südamesse, sest see on tõsi.

      „Sa olid vaevalt kuusteist, teismelise tobe armumine. Ja ometi mõtled sa siiani temale. Kindlasti loodad, et ta ilmub matusele.”

      Laura sunnib end mitte vastama.

      „Mina sinu asemel hoiaksin sealt eemale. Gärdsnäset on kohutav koht, pärast kõike seda, mis juhtus, ei saa ma aru, kuidas sa üldse …”

      Ema vaikib ja tõmbab kaks kiiret mahvi.

      „See, mida ma püüan sulle öelda, Laura …” Hääl on leebem, peaaegu veidi kurb. „… on see, et minevikus ei tuleks tuhnida. Sellest tuleb harva midagi head, usu mind.”

      Laura seisab magamistoas suure peegli ees. Kõhkleb hetke, avab siis hommikumantli ja laseb sel põrandale langeda. Viimane dušisoojus haihtub ja värin käib üle keha.

      Tuba on hämar, teisest toast paistvas napis valguses on tema nahk veelgi valgem kui tavaliselt. Ta päästab krunni valla ja raputab punased juuksed õlgadele. Paneb käed rinnale risti. Peeglilt pilku pööramata keerab ta end aeglaselt. Laik õla peal algab vasaku abaluu kohalt. Mida enam ta end keerab, seda suuremaks laik kasvab, muutub suureks krobeliseks armkoeks, mis ulatub õlast allapoole üle ristluude. Ta võdistab end taas.

      Põgusaks hetkeks tuleb kõik jälle tagasi. Leekide mühin, tahma, kõrbenud juuste ja liha lõhn on nii

Скачать книгу