LITMIR.BIZ

Скачать книгу

püsti tõusma ja välja tormama, või teeskleb ta ka teise põse ette keeramist ja käitub hea kaotajana. Laura peab viimast võimalust tõenäolisemaks. Muu variant oleks lihtsalt tobe.

      „Ja auto?” küsib tema lauakaaslane. „Kuidas sa teadsid, et ta sõidab Porschega?” Laura kehitab õlgu.

      „Ta jõudis kohale vahetult pärast mind ja parkis maja ette. Nägin neid autost välja tulemas, kui ma välisuksest sisse astusin.”

      Kõik pahvatavad uuesti naerma. Tobias istub oma kohal, irvitab kohmetult ja teeskleb koguni, et see teeb talle nalja. Tark otsus.

      Üks naine laua ääres naerab nii, et tal tekib peaaegu õhupuudus. Ta kohmerdab oma veeklaasiga, ajab selle ümber ja kui ta laua kohale kummardab, satuvad tema lokid põlevale küünlale liiga lähedale.

      Laura näeb, mis kohe juhtuda võib, ja teeb suu lahti, et naist hoiatada. Aga on juba liiga hilja. Ootamatu leek, sellele järgnev karjatus.

      Kõik on hetkega möödas. Lokk on ära kärsanud, leek kustutatud. Alles on vaid erutatud hääled ja põlenud juuste kirbe lõhn.

      Kõigi tähelepanu on naisele suunatud, nii et keegi ei märka, kuidas Laura püsti tõuseb ja toast välja kiirustab. Kõht tõmbub krampi, kael on higine.

      Ta jõuab napilt WC-ukse enda järel lukustada, külma vee jooksma keerata ja juuksed kõrvale tõmmata, enne kui kraanikaussi oksendab.

      Ta loputab suud ja nuuskab mitu korda, et põlenud juuste haisust ninas lahti saada. See ei taha aga kaduda.

      Ta vaatab ennast peeglis. Leiab, et on veelgi kahvatum kui tavaliselt.

      „Rahune,” pomiseb ta. „Rahune maha.”

      Natukese aja pärast tunneb ta end paremini. Ta kuulatab söögitoast kostvaid hääli. Ärritunud hääled on maha rahunenud. Kerge tuuletõmme annab märku, et keegi on akna lahti teinud.

      Tagantjärele mõistab ta, et polnud sugugi hea mõte Tobias niimoodi maatasa tampida. Kui ta poleks oma etendust andnud, poleks naine oma juukseid põlema pannud ja tal ei tuleks praegu Stephi marmorkraanikaussi oksest puhtaks loputada.

      Peavalu on tugevamaks läinud, kõige parema meelega tahaks ta lihtsalt koju sõita, ukse lukku panna ja üldse mitte kellegagi suhelda. Aga ta ei taha Stephi alt vedada.

      Ta võtab käekotist mobiili. Üks sõnum ja kaks vastamata kõnet. Esimene on kontaktilt, kelle nimi on Andreas eksabikaasa/stalker.

      Stephi üks väikestest naljadest, mida ta pole viitsinud ära parandada. Oma süü, et ta mobiili hetkeks järelevalveta jättis. Pealegi polegi see ju päris vale.

      Aasta pärast lahutust helistab Andreas ikka veel peaaegu iga päev. Viimaste nädalate jooksul on kõnesid rohkem olnud. Loomulikult peaks ta meest paluma see asi lõpetada. Seletama, et nad mõlemad peavad oma eluga edasi minema. Ometi pole ta seda teinud.

      Teine vastamata kõne on võõralt numbrilt. Lauatelefonilt, mille suunakood tundub kuidagi tuttavana.

      Ta avab telefonis otsinguäpi. Selgub, et number kuulub Ängelholmis asuvale Håkanssoni õigusbüroole, ja kohe, kui ta kohanime loeb, hakkab ta peas helisema õrn häirekell. Enne, kui ta jõuab järele mõelda, helistab ta juba tagasi. Tegelikult ta ei oota, et keegi reede õhtul kell kaheksa vastaks.

      „Håkansson.”

      Mees teisel pool otsas räägib saatejuht Sten Bromani meenutavat põrisevat Skåne murrakut.

      „Tere, minu nimi on Laura Aulin. Te olete mulle mõni tund tagasi helistanud.”

      „Jah, väga hea, et te helistate …”

      Ta kuuleb paberikrabinat.

      „Jah, asi puudutab teie tädi. Heddat. Hedda Aulini. Kas olete temaga viimasel ajal rääkinud?”

      Häirekell heliseb üha valjemini ja Laura tunneb taas iiveldust.

      „Meil … ei ole mingit kontakti.”

      „Tõesti?”

      „Ei, juba mitu aastat. Kas temaga juhtus midagi?”

      Lühike vaikus on piisavalt selge vastus. Laura neelatab.

      „Mul on kahju, aga paraku on teie tädi surnud.”

      „Millal?”

      „Arvatavasti mingil ajal ööl vastu esmaspäeva.”

      Ilma igasuguse hoiatuseta hakkavad mööda selga sipelgad jooksma. Vaheldumisi külm ja kuum, ta pole seda juba mitmeid aastaid tundnud. Vähemalt mitte ärkvel olles.

      „Jah, igal juhul …” jätkab Håkansson. „Teie tädi võttis minuga hiljuti ühendust. Ta tahtis testamenti teha. Teie olete ainus pärija.”

      Mees vaikib vastust oodates, aga Laura ei tea, mida öelda.

      „Nagu te kindlasti aru saate, tuleb seoses pärandiga teha nii mõnedki praktilised otsused,” jätkab mees.

      „Jah … ma saan aru,” saab Laura üle huulte. „Kas ma võin teile homme tagasi helistada?”

      „Piisab, kui helistate esmaspäeval. Otsest kiiret ei ole. Nagu öeldud, tunnen kaasa. Teie tädi oli …” Ta ei lõpeta lauset, otsiks justkui õiget sõna. „Väga eriline naine.”

      Kõne lõpeb ja Laura seisab liikumatult, telefon endiselt vastu kõrva surutud. Nahk seljal põleb nagu tules, higipiisad voolavad püksivärvli vahele. Ülejäänud keha on külm nagu jää.

      2

      Vett ei ole vaja karta, Laura. Vähemalt seni, kuni sa seda austad.

      Ujudes kajavad Laural Hedda sõnad kõrvus.

      Maja spaa- ja spordikeskuse bassein on kakskümmend meetrit pikk, Laura ujub ühe otsa viieteistkümne sekundiga. Ta hingab ainult pärast ümberpööramist. Ühtlased liigutused, mis asjata hapnikku ei kuluta. Üks basseinipikkus teise järel, tavaliselt ei kuule ta midagi muud peale veesulina ja vastu trumminahku taguva pulsi. Täna on lood teisiti. Mõtted keerlevad peas, rebides esile hääli ja mälestusi.

      Sport pole kunagi olnud tema tugev külg. Eriti veel neil aladel, kus läheb vaja koostööd. Kallid erakoolid andsid talle piisavalt võimalusi selles veenduda.

      Ujumine oli teistsugune. Seal polnud ühtegi meeskonnakaaslast ega palli. Vastaseid oli vaevu näha. Oli vaid tema ja vesi.

      Hedda oli see, kes teda päriselt ujuma õpetas. Enne seda oli ta Singapuris ujumistundides käinud. Ta sai seal eraõpetaja valvsa pilgu all hakkama täpselt ühe basseinipikkuse paanilise koeraujumisega, ema istus samal ajal päevitustoolil ja lehitses Vogue’i.

      Hedda märkas tema hirmu, ühel suveõhtul võttis ta tüdruku kaasa ja nad läksid väikese aerupaadiga järvele. Laura oli siis seitsmeaastane, aga ta mäletab siiani pisimaidki üksikasju. Nende kohal oli täiskuu ja tähine taevas. Vaikus, mis tekkis, kui Hedda keset järve aerud paati tõmbas.

      „Järv hoiab sind üleval,” ütles ta. „Sa pead teda ainult usaldama. Ja mina olen kohe su selja taga. Terve tee koju tagasi.”

      Ta viipas ranna poole, kust paistsid puhkeküla tuled.

      „Kas oled valmis?”

      Laura hingas sügavalt sisse ja noogutas. Siis lükkas Hedda paadi küljeli.

      Laura peseb end nagu alati kõige vasakpoolsemas dušikabiinis, kus kahhelkivide vuugid on puhtad, veejuga ühtlane ja põranda äravoolukalle kõige parem. Ta piserdab enne sisse astumist seinad ja põranda hoolikalt üle. Kaasa võetud spreipudel sisaldab võrdsetes osades vee ja Klorini segu. Segu, mis kindla peale tapab enamiku mikroorganismidest, mis end põrandal võivad peita. Sellest hoolimata jätab ta kummiplätud jalga.

      Ujumistrikoo on pikkade varrukatega, meenutab pigem sukeldumisülikonda, ta ei võta seda seljast enne, kui on kabiiniukse

Скачать книгу