Saatuslik õigusemõistmine. Teine raamat. Sari

Скачать книгу

Sul?“

      „Jah. Kas su isa läks ära?“

      Sam noogutas. „Nad palusid sind õnnitleda ja ütlesid, et pärast peol kohtute. Celia tahtis, et isa enne tänast õhtut puhkaks.“

      „Millele sa mõtlesid?“ küsis Nick naise õlgu masseerides.

      Sam pöördus tema poole. „Kõigele sellele, mis juhtus, et sina sellesse kabinetti jõudsid.“

      „Me peame selle unustama,“ ütles Nick. Ta suudles kergelt naist ja teda tabanud ihasööst ehmatas teda, ehkki ta teadis, et peaks sellega juba harjunud olema. Ta arutles, kas nende vahel jääb elu lõpuni nii, ja arvas, et ilmselt küll. Nende side polnud katkenud vahepealse kuue lahus veedetud aastaga ja oli üle elanud ka Sami endise abikaasa katsed neid teineteisest eemal hoida. „Täna on kõik uus. See on meie mõlema jaoks uus algus.“ Mehe käed libisesid Sami pihalt tema näo juurde ja naine limpsas keelega tema alahuult. Nick ahmis õhku. „Soovin, et saaksime kohe praegu minema lennata kuhugi, kus on soe, ja kus ma võiksin terve nädala ainult sinuga armatseda.“

      „Sa tüdineksid minust ära.“

      „Ei,“ sosistas Nick ja libistas käe mööda naise selga allapoole, et ta oma kõvastunud peenise vastu suruda. „Mitte iialgi.“

      „Kas kongress lihavõttepühade ajal mitte ei puhka?“

      „Jah,“ ütles Nick tema kõrvalesta näksides.

      Sam värises. „Lähme siis.“

      „Tõesti? Kas sa saad töölt ära?“

      „Et terve nädal sinuga voodis veeta? Arvan, et annab korraldada.“

      Nick toetas lauba vastu naise laupa. „Aga sinnani on mitu kuud aega.“

      „Meil mõlemal on nii palju tööd, et aeg lausa lendab.“

      „Kui me uude koju kolime, rahuneb olukord pisut maha.“ Nick oli ostnud maja kolme maja kaugusele Sami isa majast Ninth Streetil, et naine saaks elada isa ja oma töökoha lähedal. „Maakler paneb minu korteri Arlintonis uue aasta alguses müüki, aga me võime kolida Ninth Streetile juba järgmisel nädalal.“

      Sam tõmbus eemale ja pöördus uuesti akna poole. „Väga tore.“

      Nick pani käed naise õlgadele. „Mis su peas toimub?“

      „Mitte midagi.“

      „Samantha, ma ju tunnen sind. Mis on?“

      „Kõik käib nii kiiresti. Mul on raske hingata.“

      „Ma ei hakka eitama, et see on olnud pöörane, aga kui me end linnas sisse seame, rahuneb kõik maha. Ja mõtle, me saame kauem magada, kui ei pea Arlingtonist siia sõitma.“

      „Tõsi.“

      „Milles siis asi?“

      Sam pöördus raskelt ohates mehe poole. „Ma pole veel valmis sinuga kokku kolima.“

      Nick üritas oma pettumust naise eest varjata. „Ma tahtsin, et me seda koos teeksime. Sisustaksime maja ja muud säärast.“

      „Parem oleks, kui sa ise maja ära sisustaksid. Sina oled selles mõttes valivam.“

      „Kui pikast ajast jutt käib? Nädal? Kuu?“

      „Ma ei tea. Tean vaid, et ma pole veel valmis.“

      Vihahoog tabas meest ootamatult. „Peteri pärast.“ Ta oleks tahtnud Sami närukaelast endise abikaasaga viis minutit kahekesi olla, aga kuna tüüp oli nende autodesse isetehtud pommide panemise ja Sami ründamise eest trellide taga, polnud see võimalik.

      „Mitte päriselt. Rohkem minu enda pärast.“ Sam masseeris kõhtu, mis oli märgiks, et see jutuajamine ärritab tema tundlikku magu. „Pärast kõike juhtunut olen ma ettevaatlikum kui varem.“

      Soovides naise magu maha rahustada enne, kui valu hulluks läheb, ütles Nick: „Räägime sellest hiljem, kullake. Ära lase oma kõhuvalul liiga tõsiseks minna. Ja muide, sa lubasid lasta seda kontrollida, kui O’Connori juhtum lahendatud on.“

      „Teen seda. Varsti.“

      Nick kallistas teda ja see, kui ideaalselt nad kokku sobisid nagu terviku kaks poolt, meeldis Samile hullupööra. „Ma pean seda meeles.“

      Sami mobiil helises ja ta tõmbus mehest eemale, et see jakitaskust välja võtta. „Holland.“

      Kuna telefon oli valjuhääldi peal, kuulis Nick Freddie Cruzi ütlemas: „Leitnant.“

      „Mis teoksil?“

      „Neli ohvrit.“

      Sam võpatas. „Lapsed?“

      „Kolm, üks on beebi.“

      „Kuramus.“

      „Jah,“ ohkas Freddie väsinult. „Olukord on hull. Isa nähti verisena majast välja jooksmas. Aga sa peaksid ehk siia tulema.“

      „Miks?“

      „Leidsime majast hunniku sinu isa juhtumit puudutavaid materjale, ajaleheväljalõikeid ja muud tema tulistamise kohta. Arvasin, et tahad pilgu peale heita.“ Freddie ütles aadressi.

      „Tulen kohe.“ Sami pilk muutus kalgiks ja ükskõikseks, nagu alati siis, kui ta mõne juhtumiga tegeles. Ta pani telefoni taskusse tagasi ja vaatas Nicki poole. „Sa ju ei pahanda, ega?“

      „Muidugi mitte.“ Nick nägi, et naine on juba töörežiimil. „Kas tahad, et tulen kaasa?“

      Sam raputas pead. „Sul on külalised. Ma helistan sulle.“

      Nick kummardus teda suudlema ja ütles: „Ole ettevaatlik.“

      „Tingimata.“

      Sam üritas rahulikuks jääda, kui takso teda linna kaguserva viis. Nad olid nii kaua oodanud, et tema isa juhtumis mingi areng toimuks. Kas see võib olla see? Pärast paljusid pettumusi ei lubanud ta endal loota.

      Veidi rohkem kui kaks aastat tagasi oli politseiülema asetäitja Skip Holland olnud teel töölt koju, kui pidas G Streetil kinni kummaliselt sõitva auto. Viimasena mäletas ta seda, et andis dispetšerile sellest teada ja läks auto poole. Kahe selgroolüli vahele kinni kiilunud kuul jättis ta allpool kaela halvatuks, nii et ta sai veidi liigutada vaid parema käe üht sõrme. Nädal pärast tulistamist sai ta kerge insuldi, nii et ka vasak näopool oli halvatud.

      Neil polnud ühtegi vihjet – ei tunnistajaid, ei ballistikaaruannet, sest arstid leidsid, et kuuli eemaldamine võib ta tappa. Autol, kust tulistati, polnud olnud numbrimärki ja neil polnud juhi kirjeldust, kuna Skipi tulistati enne, kui ta juhi nägu nägi. Kaua aega uskusid Sam ja tema kolleegid, et juhtum laheneb vaid siis, kui keegi kiitleb võmmi tulistamisega ja üks nende nuhkidest annab selle info edasi. Juhtum jäi ootele ja Sam oli õppinud üleliia mitte lootma.

      Kui sellega, et tal viimasel ajal meedias halb kuulsus oli, ka midagi positiivset kaasnes, siis oli selleks võimalus tuletada ajakirjanikele meelde, et tema isa juhtum on ikka lahendamata. Keegi teadis midagi. Kui see inimene ainult endast märku annaks. Neil on vaja ainult niidiotsa. Üks niidiots, mida tõmmata, ja kogu juhtum laheneks. Sami õed ja isegi isa olid mõnes mõttes leppinud mõttega, et tulistajat ehk ei saadagi kätte. Sam ei nõustunud puhkama ega alla andma enne, kui juhtum on lahendatud.

      Skipil oli olnud tulistamise hetkel pensionini kolm kuud. Järgnenud kuud olid olnud täis hirmu ja masendust, kui sugulased ja sõbrad üritasid tal igati aidata uue reaalsusega kohaneda – päeval ratastoolis, öösel hingamisaparaadi küljes. Ja sõltudes ametiühingute ostetud spetsiaalselt tema jaoks kohandatud väikebussist.

      Kui takso First Avenuel lagunenud ridaelamu ees kuritegelikus ja vaeses Washington Highlandsi piirkonnas peatus, võttis Sam kotist 9 mm käsirelva, torkas selle seeliku värvli vahele ja kinnitas ametimärgi jaki kraele.

      Kollase

Скачать книгу