Saatuslik õigusemõistmine. Teine raamat. Sari

Скачать книгу

      Terry põrnitses teda.

      „Terry?“

      „Miks mina?“ kogeles ta. „Sa leiaksid kindlasti kellegi, kel poleks keerulist minevikku.“

      „Ma tahan sind.“

      „Miks?“ küsis Terry uuesti, nägu endiselt vapustusest lõtv. Tal oli isa hangitud mõttetu töökoht ühes lobifirmas, aga muus osas oli tema kunagi paljutõotav poliitiline karjäär pärast joobes juhtimisega vahele jäämist kokku kukkunud.

      Nick astus talle lähemale. „John oli mu parim sõber, mulle venna eest samamoodi kui sulle.“

      „Kahtlemata.“

      „Arvan, et ta oleks nõus, kui sina aitad hoolitseda selle eest, et tema raske töö ja vaevanägemine ei läheks tühja; et see, mida tema alustas, jätkuks. Ja mul oleks vaja meeskonda sinu poliitilise taibuga inimest.“

      „Tõsiselt või?“ küsis Terry ettevaatlikult ilmel.

      „Jah, aga mul on üks tingimus.“

      „Oleksin pidanud teadma, et sa tahad midagi vastu saada.“

      „Seda mitte, vaid tingimus – kuu aega statsionaarset võõrutusravi ja pärast seda käid iga päev AA koosolekutel. See on ühekordne pakkumine, Terry. Kui selle ära vussid, on kõik. Mul pole poliitikukarjääri osas mingeid illusioone, aga ma ei kavatse taluda, kui keegi mind, Johni või seda kontorit häbistab.“

      Terry surus käed taskuisse ja paistis aru pidavat.

      „Mis sa kostad?“

      „Kas sul pole siis kohe kedagi vaja?“

      „Christina saab kuu aega hakkama. Hoiame seda kohta sulle, kui sa seda tahad.“

      Terry oli pikalt vait ja Nick hakkas arvama, et nõuab vist temalt liiga palju.

      „Jah,“ lausus Terry viimaks. „See oleks mulle suur au.“

      „Tore. Olen kindel, et su arst oskab sulle vastavaid asutusi soovitada. Kui ei, anna mulle teada, ja ma lasen siit kellelgi midagi välja otsida.“

      „Pole vaja. Saan ise hakkama.“ Terry ulatas Nickile käe. „Tänan sind.“

      Nick noogutas. „Loodetavasti on see sinu jaoks uus algus, Terry.“ Ta vaikis. „Üks asi veel.“

      „Mis asi?“

      „Sam.“

      Terry ilme karmistus. „Mis temaga on?“

      „Ta ei kao minu elust kuhugi. Sa kohtud temaga edaspidi tihti.“

      „Mis siis?“

      Nickile ei meeldinud teise hääletoon, aga ta ei öelnud midagi. „Kas sa saad sellega hakkama?“

      Naine, kellega Terry oli Johni mõrva ööl koos olnud, oli viimaks ise välja ilmunud ja Terry alibit kinnitanud, aga Sam oli enne seda jõudnud Terry ülekuulamistoas maatasa teha.

      „Kui ma just pean.“

      „Sellest ei piisa,“ sõnas Nick. „Sa kas lubad, et kohtled teda viisakalt ja lugupidamisega, või meie kokkulepe ei kehti.“

      „Annan endast parima,“ vastas Terry.

      Nick ulatas talle käe. „Siis näeme kuu aja pärast.“

      „Olen kohal.“ Terry surus tema kätt.

      Ta avas ukse ja nägi oma isa tulemas.

      „Seal te oletegi!“ ütles Graham naeratades. „Sulle on erikülaline, senaator.“ Graham astus eest ja lasi Julian Sinclairil sisse astuda.

      Nick ahmis üllatunult õhku. „Julian! Mida sina siin teed?“ Ta oli Grahami head sõpra nähes vapustatud. Nick tundis Juliani sestsaadik, kui mängis Harvardi hokimeeskonnas, mille üks tulihingelisemaid toetajaid oli olnud seesama Harvardi juuraprofessor.

      Julian embas naeratades Nicki ja tervitas sama soojalt ka Terryt. „Mul on homme linnas üks kokkusaamine,“ selgitas Julian, „ja ma tahtsin olla üks esimesi, kes õnnitleb värskeimat USA senaatorit.“

      Nick silmitses sõpra pikalt, märgates, et tema juuksed olid nüüd üleni hõbehallid. Juliani pruunides silmades oli kurbus, mis oli samuti midagi uut. Johni ootamatu surm oli neid kõiki raskelt tabanud.

      „Ta on lihtsalt tagasihoidlik,“ sõnas Graham. Ta oli esimest korda pärast Johni mõrva pisut rõõmsam ja see tekitas ka Nickis parema tunde. „Ütle, kellega sa kohtud.“

      „Nelsoniga,“ vastas Julian ujedalt naeratades.

      „Oh!“ ütles Nick ja hakkas taipama. „Ülemkohus.“ Pikaaegne ülemkohtu esimees William Jeremiah oli hiljuti teatanud pensionile jäämisest ja president Nelson sai oma ametiaja jooksul esimest korda võimaluse määrata uus ülemkohtu esimees.

      Graham lõi käsi kokku. „Näed nüüd, senaator. Te näete enda ees järgmist ülemkohtu esimeest, poisid!“

      „Oh sa poiss,“ ütles Terry. „Palju õnne.“

      „Tänan, aga otsustab muidugi senat,“ sõnas Julian. „Mulle öeldi, et pean olema valmis tõsiseks võitluseks.“

      Nick ei saanud sellele kuidagi vastu vaielda. Julian suhtus aborti ja teistesse teravatesse teemadesse liberaalselt ning seetõttu oli ta Nelsoni poolt ebatavaline valik.

      „Sul on vähemalt üks hääl olemas. Eks, senaator?“ küsis Graham.

      „Muidugi,“ vastas Nick. „Ma teen, mis suudan, et aidata. See on üks neist kordadest, kui mul on hea meel, et olen senatis vaid aasta ning võin millelegi muretsemata igaühele varba peale astuda.“

      Julian naeris. „Ära kogu oma poliitilist kapitali minu peale ära raiska, mu sõber.“

      „Ma ei tea kedagi, kes seda rohkem vääriks,“ sõnas Nick siiralt. Julian oli üks tema lemmikinimesi. „Kauaks sa linna jääd?“

      Julian kehitas õlgu. „Mõneks ajaks.“

      „Sööme järgmisel nädala minu uues kodus õhtust,“ sõnas Nick. „Tahan, et sa kohtuksid Samiga.“

      „Kibelen juba kohtuma naisega, kes meie poisu pea segi ajas – ja on pealegi veel võmm,“ tähendas Julian muiates Grahamile.

      „Kui sa temaga kohtud, saad aru, miks ta Nicki pea segi ajas,“ lausus Graham silma pilgutades.

      „Aitab küll.“ Nick rõõmustas, et Grahami lõbusam pool Johni mõrvale järgnenud süngete päevade järel taas ennast ilmutab. „Ta on kusagil siin.“

      „Teine kord. Mul pole praegu aega ja ma tahaksin temaga põhjalikumalt tuttavaks saada.“ Julian vaatas kella. „Saan Haniganiga kokku,“ sõnas ta, viidates Valge Maja personaliülemale. „Tahtsin vaid sind õnnitleda.“ Ta ulatas Nickile käe. „Ma olen väga, väga uhke, ja John oleks ka. Ta ütles ikka, et sina oled see, kel on ajud.“

      „Tänan,“ vastas Nick vaikselt. „Sinu suust on seda suur au kuulda.“

      „Tee nii, et meil oleks põhjust uhkust tunda.“

      „Annan endast parima.“

      Kolm

      Nick käis järgmise poole tunni jooksul inimeste seas ringi ning vestles Judson Knotti ja Richard Manninguga, kes olid vastavalt Virginia demokraatliku partei esimees ja aseesimees, aga ka Virginia kuberneri Mike Zorni ja tema abikaasa Judyga. Samal ajal, kui Nick seltskondlikult lobises ja rüüpas veini klaasist, mille keegi talle pihku oli pistnud, otsis ta pilguga Sami.

      „Vabandage mind,“ ütles ta. Teistest eemaldudes taipas ta, et ei näe kusagil ka Sami sugulasi. Ta käis suures ruumis ringi ja lipsas viimaks Johni kabinetti. Nüüd oli see muidugi tema kabinet, aga ta suhtub sellest ilmselt alati

Скачать книгу