LITMIR.BIZ

      1965. aasta alguses kõlas Zontotšnõi põiktänava teise korruse korteris vali uksekell. Ukse avas Zinaida Arhipovna. Lävel seisis soliidse välimusega mees, peaaegu nagu välismaalane.

      … Siinkohal oleks sobiv arutleda bifurkatsioonipunktide üle. Teatud entusiastid-spekulandid on toonud selle mõiste täppisteadustest ajaloo valdkonda. Nad nimetavad niimoodi sälke ajajoonel, hetki, kui ajalugu võinuks minna hoopis teist rada. Bifurkatsioonipunkt on see iidne liblikas Bradbury kanoonilisest jutustusest, mille litsus juhuslikult laiaks ajaränduri saabas. Siit said alguse kõik praegu moes olevad alternatiivajaloo teooriad. Mis juhtunuks, kui mongolid-tatarlased poleks peatunud, vaid läinud edasi Lääne-Euroopasse? Mis juhtunuks, kui Volgal laevaga sõita armastanud Katariina Suure paat oleks ootamatu orkaani ajal põhja läinud? Mis juhtunuks, kui kruus poleks Müncheni õllesaalis lennanud noore oraatori Hitleri peast mööda, vaid tabanuks täpselt märki?

      Mis siin rääkidagi Hitlerist ja mongolitest! Võtame laiemalt. Kõik me elame Borgese hargnevate teede aias, igaüks võib endale välja mõelda eluloo variandi uue labürindiga mis tahes ukse taga: mis juhtunuks, kui ma tookord … või siis … ja nõnda kuni skisofreenia lõpliku võiduni.

      Läheme parem tagasi 1965. aastasse, esikusse. Meie punkti.

      Soliidne kodanik saabus selleks, et veenda Zinaida Arhipovnat lubama Allat ringreisidele. Tema nimi oli Aleksandr Levenbuk.

      Livšitsi ja Levenbuki satiiriline duett oli riigis juba tuntud. Pisut hiljem saavad Livšitsist ja Levenbukist tähed koolilaste raadiosaates „Raadiolapsehoidja“, millel on väga pikk eluiga ja mis jääb mingi ime läbi eetrisse isegi siis, kui Livšits emigreerub Iisraeli.

      Toona, 1965. aasta alguses, tegid nad kaheosalise estraadikava „Piu-pau ehk satiirilised lasud möödapanekute pihta” – ja valmistusid seda provintsis näitama. Rahvas armastas selliseid kavasid samamoodi nagu näiteks Edita Pjehha kontserte. Muide, kui viimane oli raskesti ligipääsetav, siis estraadisatiirikud olid kadestamisväärselt viljakad ja mobiilsed. Praegu nimetataks nende ringsõite haltuuraks: nad ei kogunud täis küll staadione, aga kultuuripaleesid kindlasti. Selleks et noorem põlvkond oskaks kas või mingil määral kujutleda seda väljasurnud žanrit, piisab, kui mainin Veljurovit, Leonid Bronevoi koomilis-pompöösset tegelast filmis „Pokrovski väravad” ja tema satiirilisi kupleesid, mida ta laulis pargiväljakul („humanismi, rahu eest satiir meil võtab seista eest …”). Ainult et meie juhtumil käis jutt palju kaalukamast etendusest kui paar kupleed. Autorid ega esinejad ei suuda enam tungida läbi paljude aastate mälukihistuste ja meenutada, milliseid „möödapanekuid” paljastati. (Loomulikult ei üritanudki keegi selliseid tüüpilisi satiirisõusid salvestada – kas või juba seetõttu, et hommepäev, kooskõlas Pravda järjekordse juhtkirjaga, võib „Piu-pau” otsustavalt sihtmärki muuta.) Võib vaid oletada, et paljastati Hruštšovi „kritseldusi”: Nikita Sergejevitš oli ju kolm kuud tagasi kohalt maha võetud ja satiirikutel oli koht, kuhu oma paindlikud odad suunata.

      •

      Livšits ja Levenbuk otsisid oma kavva lauljatari, kuna vaimukas stsenaarium nägi ette, et satiiriliste miniatuuride vahel on mõned laulud, mille Jan Frenkel oli kirjutanud Mihhail Tanitši sõnadele. Moskontserdi laulvad daamid palusid satiirikute keelitusi kuuldes helistada töötelefonile kahe kuu pärast või naeratasid: „Poisid, te saate ju aru, et see pole tõsine jutt. Milleks mulle „piu-pau” Tšukotkal sellise raha eest?” „Mitte Tšukotkal, Uuralites,” õigustasid end artistid.

      Üks Moskontserdi administraator kuulis juhuslikult Uurali ringreisidest – pole välistatud, et see oli tollesama Miša Gluzi ema – ja ütles:

      „Poisid, ärge muretsege! Ma palun pojal leida kellegi muusikakoolist. Muidu te ei sõidagi ringreisile.”

      „Kes siis koolist kuuks ajaks ära laseb?” hüüdis Livšits.

      „Las otsib, küll me välja keerutame,” lõi Levenbuk käega.

      Kahe päeva pärast tuli nende juurde ettelaulmisele Alla Pugatšova. Muidugi mõista miniseelikus ja muidugi mõista siredate säärtega!

      See on Levenbuki versioon.

      Peategelane kirjeldas bifurkatsioonipunkti pisut teisiti. Nelikümmend aastat hiljem vastas Alla Borissovna küsimusele, milline sündmus muutis tema elu, nii: „Põhisündmus oli see, kui ma läksin sõbranna Karina Avetisjaniga õpetajate majja. Panime tunnist pausi, et filmi vaadata, aga sattusime kahe imelise humoristi – Livšitsi ja Levenbuki – proovi, nad korraldasid isiklikult ettelaulmist. Mulle meeldisid saapad, milles kõik tulid katsetama – punased, lakitud. Ja kui nad küsisid: „Kas kõik, rohkem pole nimekirjas kedagi?”, ütlesin, „mina olen!” Tahtsin nii väga need saapad jalga panna. Ma laulsin nendes saabastes ja neile meeldis, nad võtsid mu ja kinkisid isegi need saapad. See muutis minu elu järsult, sest pärast seda lasti laulu „Robot” raadiosaates „Tere hommikust!” Kas pole õnnelik juhus?”

      Punased saapad ilmselt olidki olemas, aga kõik muu selles loos tundub olevat ilus jutt. Pugatšova on hea, kirglik ja veenev jutuvestja. Häda on ainult selles, et ta ei suuda kinni pidada ühest legendist (kuigi isa on luuraja) ja muudab juhtunu põhiliini vastavalt meeleolule.

      Seepärast on arukas tema – nagu Marie Antoinette’i või Katariina Suure – lugu üles ehitada, toetudes mitme „krooniku” ütlustele.

      Niisiis, paari päeva pärast seisid Livšits ja Levenbuk õpetajate majas klaveri kõrval, kus harjutasid oma kava, aga Alla mängis ühe laulukese meloodiat, uurides käsitsi kirja pandud noote. „Allake, proovi seda kohe laulda.” „Oi, ei, ma pean kodus harjutama. Kas robotid on juba olemas?”

      „Robot” oli üks uue kava lauludest. Seda polnud muide kirjutanud mitte Frenkel, vaid Levon Merabov, kes juhatas Livšitsi-Levenbuki dueti väikest ansamblit. Tanitš oli teinud järgmised sõnad:

      Robot, sa oled sajandi leiutis.

      Ma palun: proovi jälle inimeseks saada …

      Nii reageerisid nõukogude kunstimeistrid moodsale teemale inimesetaolistest olenditest, kellel on dramaatiline saatus („peaaegu nagu meie, ainult hingetu”). Eelmisel, 1964. aastal ilmus vene keeles Isaac Asimovi kuulus jutukogumik „Mina, robot”. Kuid Nõukogude Liidus polnud tollal veel kombeks rääkida tehisintellektist tõsimeeli. Seepärast lavastatakse 1965. aastal Moskvas kuuldemäng „Ustav robot” Stanislav Lemi koomilise näidendi ainetel (osades: Menglet, Vitsin, Papanov), aga Tallinnas tehakse multifilm „Jaak ja robot”. Kahe aasta pärast tuleb välja film „Tema nimi oli Robert”, kus iludus Striženov mängib inimnäolist arvutit.

      Tanitši-Merabovi laulukesest sai nende kultuurisündmuste epigraaf.

Скачать книгу