LITMIR.BIZ

Скачать книгу

juhtus Hruštšovi hiilgeajal, 1963. aastal, kui võimud asusid äkki raevukalt puhastama majandusjuhtide ridu.

      Boriss Mihhailovitš oli siis Taldomi kingavabriku turundusdirektor. Kogu lapsepõlve saatsid Allat naha kirbed lõhnad: isa tõi aeg-ajalt vabrikust mingeid ribakesi. Tema juures käisid kolleegid, nad laotasid need tükid lauale ja arutasid midagi kaua. Zinaida Arhipovna jõudis neile vaevu teed ette kanda.

      Boriss Mihhailovitš andis tütrele tihtipeale päris pisikesi tükikesi, mida too käes keerutas, uuris, passitas nukkudele, oma vähestele kleitidele. Aga jalatsinahk oli liiga kõva, seepärast sättis Alla kogu varanduse lihtsalt korralikult karpi, kuhu ta selle pikaks ajaks ka unustas.

      Ükskord andis isa talle väga pehme naha tükid. Allake rõõmustas, aga Boriss Mihhailovitš ütles: „See on laika!”

      Tüdruk tormas oma tuppa, surudes kingitud tükikesi rusikasse. Ta lahistas nende kohal nutta: miks tapeti koer laika? Nad on ju head: veavad inimesi Põhjas, lendavad kosmosesse. Boriss Mihhailovitš naeris ja püüdis kogu õhtu Aljonale tõestada, et koera pole keegi tapnud.

      … Ja nüüd pandi isa, tema lõbus isa vangi!

      Kui militsionäärid lahkusid, jättes põrandale laialipillutatud raamatud, paberid, riided ja viies endaga kaasa mõned Boriss Mihhailovitši asjad, küsis Alla äranutetud emalt:

      „Miks isa istuma pandi?”

      „Oh tütreke … Ta… Ta korjas võõrast aiast lilli …”

      Millega turundusdirektor tegelikult hakkama sai, on praegu raske tuvastada. Tundub, et Pugatšova ei tea seda ka ise siiani. Isa sai kolm aastat.

      Nüüd, pärast abikaasa vahistamist ja vara konfiskeerimist, pidi Zinaida Arhipovna kiiresti tööd otsima, õnneks olid lapsed juba suuremad ega nõudnud lakkamatut tähelepanu. Alla 8. klassi klassipäevikus, mis autoril õnnestus üles leida Moskva haridusasutuste ühendarhiivist, on lahtris „Vanemate tegevusala ja töökoht” kirjas „Kaubamaja nr 41, valmisriiete osakonna juhataja asetäitja”. Isa kohta pole sõnagi.

      Siinkohal lubame endale kõrvalepõike. Haridusarhiiv Taganka lähedal oli see terra incognita, mida autor avastas rõõmuga. Arhiivitädid, kes polnud ajakirjanduse tähelepanust rikutud, ei peenutsenud üldsegi ja aitasid heal meelel üles otsida koltunud klassipäevikud ja teha isegi koopiaid salalehekülgedest. Kuid maininud raamatus seda asutust, avas autor tahtmatult tee aardelaekasse kõigile. Arhiivi tormasid ajakirjanikud, otsides estraadi- ja filmitähtede kadunud aega. Kui autor sattus sinna mõned aastad hiljem, töötades ühe teise inimese eluloo kallal, võtsid tädikesed ta vastu hoopis kurjemalt:

      „Teie käite siin, aga pärast saame meie pahandada! Me ei anna midagi, ainult eriloaga!”

      •

      Kõikidele naabritele, sõpradele, klassikaaslastele esitati ainult üks versioon isa kauaks jäänud eemalviibimisest: ta on pikaajalises komandeeringus.

      Ettenähtud kolme aasta asemel viibis Boriss Mihhailovitš parandusliku töö koloonias poolteist aastat. Talle anti amnestiat eeskujuliku käitumise eest. Tegelikult tunnistati majandusjuhtide vaenamine avalikkuse eest märkamatult ekslikuks ja püüti lihtsalt võimalusel anda tagasikäik.

      Võib-öelda, et Pugatšovil vedas. Piisab, kui meenutame 1960ndate alguse kõige kõmulisemat lugu – valuutavahetajad Rokotov ja Faibištšenko. Jah, nemad ei olnud majandusjuhid, nad lasti maha lihtsalt valuuta omamise eest.

      Boriss Mihhailovitš ennistati aga isegi parteisse.

      Alla oli juba kuusteist, aga tal oli endiselt vihatud kalasabapats. Zinaida Arhipovna ei tahtnud midagi kuulda lõikustest, lainetest, soengutest.

      Ema ja vanaema ei märganud tükk aega täiesti siiralt Alla suureks saamist. Talvel, kui mõni poiss talle järele tuli, et kinno minna, võis vanaema köögist valjul häälel hüüda: „Alla, kas sa panid soojad püksid kleidi alla?”

      „Pugatšova esimene mäss” toimus 1962. aasta sügisel. Kariibi kriis oli haripunktis, Kuubale paigutati Nõukogude tuumaraketid, millega Ameerika polnud põrmugi rahul. Ühesõnaga, maailm oli Kolmanda maailmasõja lävel. Kolmeteistkümneaastane Alla Pugatšova otsustas üleilmsesse konflikti sekkuda. Ta kavatses koos klassivend Volodja Sterniga põgeneda Kuubale. Kõigepealt tuli jõuda Leningradi, aga seal minna laevale ja seilata Fidel Castro juurde.

      Kuubast jäi õige tsipake puudu: nad pandi Bologojes maha ja saadeti koju.

      Kriis aga lahenes vahepeal kenasti.

      … Ükskord asutasid Pugatšovid kogu perega külla minema ema sõbrannale tädi Ljudale. Too oli kaasaegsete vaadetega naine, mis tekitas mõnikord kergeid erimeelsusi tema ja Zinaida Arhipovna vahel.

      Alla sosistas ja tegi terve õhtu silma tädi Ljuda ja tema tütrega (viimase nimi oli muide samuti Alla ja kõik lähedased kutsusid tüdrukuid lapsest saadik isanimega, et mitte segi ajada – Alla Borissovna ja Alla Vladimirovna). Lõpuks panid nad end tuppa luku taha. Keegi ei pööranud sellele erilist tähelepanu – vanemad teadsid, et Allale meeldib Ljudmillaga salajuttu ajada.

      Umbes kahekümne minuti pärast libises Alla tasakesi toast välja. Pats oli kadunud.

      Zinaida Arhipovna ahhetas ja haaras südamest:

      „Alla! Kuidas nii võib? Ma ju … Kuidas …”

      „Zina! Zina! Ära muretse!” vuristas tädi Ljuda. „Tüdruku juures käivad juba noormehed, aga tema on ikka patsiga nagu esimese klassi jüts! Vaata, kui hea tal lühikeste juustega on!” Aga ema lein oli siiras.

      3. peatükk

      ♥

      Suvila pianiinoga

      ♥

      Karm vanaema

      ♥

      Esimene armulugu

      1952. aasta kevadel sõitsid Boriss Mihhailovitš ja tema onupoeg, kellel oli vana mootorratas, mingil põhjusel Dmitrovski maanteel Moskva lähedal. Nad olid kas looduses pisut liiga palju napsutanud või eksisid lihtsalt teelt, kuid avastasid äkki, et sõidavad tundmatul metsarajal. Ehmatuse asemel haaras neid hasart: kuhu me küll jõuame?

      Nad kihutasid Novoaleksandrovski külla, mis asub Kljazma veehoidla lähedal. Boriss Mihhailovitšile hakkas siin kohe meeldima ja ta otsustas uurida, kas ei saaks suveks perele maja üürida. Ka kalapüügivõimalus oli käe-jala juures. Tulnud hilja õhtul koju, teatas ta abikaasale, et suvilaga on kõik аляфулюм, ja tuleb kiiremas korras ämmale teada anda, et valmistugu ärasõiduks lastelastega.

      Sellest ajast peale 1966. aastani saadeti Alla ja Ženja Aleksandra Kondratjevna järelevalve all kogu suveks Novoaleksandrovskisse. Eluaset üüriti kohalikelt tädi Katjalt ja onu Semjonilt – nood kasvatasid kolme tütart. (On saatuse iroonia, et kui Boriss Mihhailovitšile tehakse teatavaks kohtuotsus, saadetakse ta paranduslikele töödele Dolgoprudnõi linna, mis asub kõigest viie kilomeetri kaugusel suvilast.)

      Aleksandra Kondratjevna kodunes külas väga kiiresti ja kõik „aborigeenid” pidasid teda kohalikuks. Seejuures sai vanaema kogu piirkonnas tuntuks oma elutarkusega ja külaelanikud käisid temalt peaaegu iga päev nõu küsimas. Aleksandra Kondratjevna avaldas heal meelel oma seisukohti mis tahes küsimuses, kaasa arvatud Kariibi kriis.

      Koos Allaga saabus kodust veoautol ka pianiino Zimmermann: vaheaeg vaheajaks, ütles ema, aga muusika ei saa puhata.

      Suve alguses polnud veel peaaegu ühtki suvitajat. Alla ja Ženja olid

Скачать книгу