Alla Pugatšova elu ja imelised seiklused - Aleksei Beljakov

Скачать книгу

seda kohe üldse. Talle ei hakkagi sport meeldima, kuid vahel vaatab ta telerist tähtsaid jalgpallimatše. Kogu tema elu on üks kahjulike liialduste jada, mis spordist me räägime? Kui alguse saavad probleemid kehakaaluga – palju aastaid hiljem – eelistab ta dieete ja meditsiinilisi protseduure, aga mitte spordisaali. Kuigi, kui ta kolib Maksim Galkiniga oma lossi Moskva lähedal, ujub ta hommikuti basseinis hea meelega. Keegi ei näe, milline õndsus! Kuid seni on isikliku basseinini veel tükk aega.

      Pärast kaheksandat klassi astus Alla muretult Ippolitov-Ivanovi-nimelisse muusikakooli, nagu oli ammuilma otsustatud. Selleks ajaks sai just valmis uus hoone – päris Pugatšova maja läheduses Zontotšnõi põiktänavas. Neljakorruseline tüüpehitis, mis oli kokku pandud uuel plokkmeetodil.

      Alla valis koorijuhtimise osakonna, seejuures ennustasid kõik tüdrukule säravat pianistikarjääri (laulmisest polnud tollal juttugi). See ootamatu valik on tänase päevani üks Pugatšova saladusi.

      Alla kursusel olid peaaegu kõik tüdrukud, muud polnudki oodata. Seepärast vaatas ta huviga sümpaatset kursusevenda Miša Šufutinskit, kellega nad peagi sõpradeks said. (Sealsamas koolis sai Alla tuttavaks Jekaterina Šavrinaga, kes õppis laulmist.) „Alla käis minu pool,” meenutas Šufutinski naeratades. „Minu vanaema nahutas teda lühikese seeliku pärast.”

      Tollesama Šufutinskiga pani Alla vahel pausi mõnest igavast poliitökonoomia loengust ning nad läksid kas klaaskohvikusse Pugatšova maja juures (see kohvik mängib meie loos veel rolli) või lihtsalt uut filmi vaatama – ka antiiksammastega kino Pobeda asus siinsamas. Õnneks on see siiani alles. Muide, see on suurepärane paik kui mitte Lauluteatrile, siis vähemalt Pugatšova muuseumile: Alla on selle juba oma eluajal ära teeninud.

      •

      Muusikakoolis oli kuulus kelder. Ka seal paiknesid eri auditooriumid, kõigis oli klaver. Nagu mis tahes keldris, nii oli siingi jahe ja rõske, nii et õppejõud püüdsid vältida tundide andmist maa all.

      Loengute vaheajal läks tudengite punt eesotsas Pugatšovaga keldrisse vallatlema.

      Kursusekaaslane puhkpilliosakonnast Vladimir Kritševski rääkis aastaid hiljem rõõmuga: „Tollal müüdi imelist portveini, mis maksis rubla ja kaks kopikat ja Rodnitšok maksis 97 kopikat. Ka Alla ei keeldunud napsust. Mehed mängisid kaarte, vahel raha peale. Tõsi, need, kes vahele jäid, visati välja ja kaardimäng lõppes. Need, kes harjutasid, olid ühtlasi valves. Kui lähenes mõni õppejõud, anti trompetiga häiret – see oli katke mõnest sümfooniast. Vahel ehmatatakse kõiki nimme ja rõõmustatakse. Mäletan, et keldris seisis Mravinski kipsbüst. Tal oli hiiglaslik nina. Kustutasime selle nina peal konisid …

      Alla ei olnud eriti kena, kuigi juuksepahmakas, mille ta alati kõrgeks kammis, muidugi lummas. Veel meeldisid Allale väga napid seelikud, kuigi need ei sobinud talle eriti. Üldse meeldis talle väljakutsuv olla. Tal oli väga tihti armulugusid – küll ühe, küll teise tudengiga. Kuna meie olime lihtsalt sõbrad, rääkis ta mulle oma rohkearvulistest kiindumustest, luges luuletusi, mida mehed talle pühendasid …”

      Huvitav tähelepanek: noore Pugatšova välimuse kohta on kaasaegsetel eriarvamusi, aga eranditult kõik mäletavad tema siredaid sääri. Pole kahtlust, et meie peategelane oli nende üle pikki aastaid uhke. Väga pikki aastaid. Šufutinski vanaema olnuks kolmekümne aasta pärast hämmingus.

      Keldris istus Alla klaveri taha ja alustas oma sõuga. Ta etendas väga sarnaselt ja samas väga naljakalt tollaseid iidoleid: Ella Fitzgeraldi ja isegi Louis Armstrongi. Kõige paremini tuli tal muidugi välja Edith Piaf. Muide, Pugatšova oskas kõigele lisaks laulda eri „keeltes”, mis lõbustas ümbritsevaid väga. Ta mõtles lihtsalt välja võõrkeelse teksti, mis meenutas intonatsioonilt ja foneetiliselt kord prantsuse, kord inglise keelt. Nii kukkusid tal vahel välja peaaegu nagu „importlaulud”.

      Temast võinuks kahtlemata saada paroodiažanri meister ja ta võinuks nii estraadil esineda. Ta oleks võinud võtta mõne naljaka lavanime – näiteks Alka Galkina. Kuid ta ei hakanud seda annet endas arendama, jättes selle kitsale ringile, seltskondlikuks ajaviitmiseks. Muide, kui Maksim Galkin üritab Pugatšovat parodeerida nelikümmend aastat hiljem, hüüatab Alla pilkavalt: „Ei ole sarnane!”

      Allast sai üpris kähku kohalik primadonna ja ta oli vahel õppejõududega ninakas. Üks õppejõududest, kes töötas tollal muusikakoolis, mainis naeratades, et mäletab Pugatšovat hästi, sest too oli „kohutav huligaan”. Teine seevastu väitis, et „ei märganud Allas mingit erilist sära. Aga hääl oli tal hea. Muide, meil on ju eranditult klassikaline repertuaar, nii et lõpuks muutis ta väga julgelt ja ootamatult suunda.”

      Koorijuhtimise eriala õpetas Igor Ivanovitš Tupikov.

      „Temas avaldusid juba tollal liidriomadused,” rääkis Igor Ivanovitš autorile. „Ta korraldas alati kõiki tudengipidusid. Seejuures õppis Alla väga hästi ja töötas kooriga suurepäraselt.”

      … 1980. aastal puhkas Tupikov perega Sotšis. Nähes Alla Pugatšova plakatit, tahtsid Igor Ivanovitši abikaasa ja tütar tingimata staari kontserdile minna. Aga kassas polnud enam pileteid.

      Hellitamata lootusi, hankis Tupikov Pugatšova hotellitoa telefoninumbri ja helistas:

      „Tere, Alla, kas mäletad Igor Ivanovitši muusikakoolist?”

      „Jah, muidugi!”

      Tupikov esitas oma palve ja staar vastas:

      „Pole probleemi. Ma ütlen administraatorile, et ta annaks teile piletid.”

      Pärast kontserti läks Igor Ivanovitš endist õpilast eesriide taha tänama ja tema sõnul käitus too temaga sama lugupidavalt nagu muusikakooli auditooriumides.

      •

      Ippolitovkas hakkas Alla suitsetama. Sellega tegeles ta samuti keldris, kuigi kooli rektor Jelena Konstantinovna Gedevanova rakendas distsipliinirikkujate suhtes kõige karmimaid meetmeid. Nimelt võttis õpilasi tihtipeale sissepääsul vastu pedagoogide patrull eesotsas Gedevanova endaga. Kui ta arvas, neiul on liiga lühike seelik, aga noormehel on liiga pikad juuksed, saadeti nad „end parandama”, päevikusse pandi aga kirja põhjuseta puudumine.

      Kuid „huligaan” Pugatšovasse ei suhtunud Gedevanova mitte lihtsalt heatahtlikult, vaid peaaegu armastusega. Paljuski tänu Jelena Konstantinovnale anti Allale andeks konfliktid õppejõududega, pikad puudumised ringreiside tõttu. Seejuures kavatseti see rahutu üliõpilane, kes tegi juba estraadikarjääri, viimastel kursustel isegi välja visata. Mõned õppejõud olid veendunud, et nii läkski – Pugatšoval jäi Ippolitovka lõpetamata. Kuid nad eksisid.

      Veel üks Alla sõber koolipäevil oli Miša Gluz, kes tuli õppima küll kaks aastat hiljem. „Pugatšova oli muutunud juba meie asutuse täheks,” rääkis ta. „Temaga oli väga keeruline sõbruneda. Peaaegu iga päev pärast tunde kogunesime suure seltskonnaga Alla poole. Kuulasime mingeid plaate. Samal ajal pistsime nahka kõik, mis laualt leidsime: Alla vanemad võtsid meid vastu väga hästi. Ta valmistus ka pidudeks väga põhjalikult – hakkas stsenaariumi kirjutama juba paar kuud varem. Tema kirjutas ka laulud. Muide, mõned laulud, mis on kõlanud alles viimastel aastatel, said kirjutatud juba siis – kapustnikute jaoks.”

      Alla jäädvustas Gluziga ükskord makilindile oma laulud, aga kuna Gluz ei näinud neis mingit erilist väärtust, läksid salvestised lihtsalt kaotsi.

      1995. aastal, kui Pugatšova valmistub oma kogumikplaadi väljaandmiseks – tema esitatud laulude peaaegu täielik kogu –, pöördub ta Gluzi poole palvega need materjalid üles otsida, aga kas keegi oskas mõelda 1960ndatel, et need omandavad väärtuse? Hiljuti leitud noore Lennoni ja noore McCartney salvestised kuldasid nende juhusliku omaniku üle. Kuid tolle aja Nõukogude Liidus oli makilint kallim kui Pugatšova hääl.

      Tahaksin üles kutsuda: hoidke alles kõik rumalused, pisiasjad, tühi-tähi, mida teevad lapsed ja nende sõbrad! Kas või pikaajalise kasuahnuse kaalutlustel.

Скачать книгу