Külmutatud - Quentin Bates

Скачать книгу

sellest ei tea ma midagi. Aga kui asjad lähevad edasi nii nagu praegu, siis kalastamine on su poisi jaoks parim, mis olla saab. Intressimäärad ja hinnad tõusevad kogu aeg. Aga see ei tundu õige asi olevat.” Bjössi laubal olevad vaod süvenesid.

      „Jah, midagi on mäda. Kuid kalurid ja võmmid saavad hakkama, küll näed,” kinnitas Gunna talle.

      Bjössi täitis termosest oma tassi. Ta pistis kõva suhkrutüki hammaste vahele ja rüüpas värsket kohvi peale.

      „Ma loodan, et kellelgi läheb hästi,” pomises mees, suhkrutükk endiselt hammaste vahel. „Vahetuskurss kõigub. Mul ükskõik, mida valitsus meile öelda üritab, mina näen, et kõik hinnad tõusevad ja Dóra ütleb, et praegu on elatuskulud kõrgemad. Pooled poolakad on siit juba jalga lasknud, välja arvatud need, kes siin tulusat narkoäri ajavad.”

      „Küllap on sul õigus, aga mis siin muutumas on? Mitte midagi. Ja üldse, mis sind seal Keflavikis nii rakkes hoiab, et sa ei saa vanale töökaaslasele paariks tunniks appi tulla?”

      „Narkootikumid, narkootikumid ja veel kord narkootikumid.” Bjössi ohkas. „See ei lõpe kunagi ja mul on sellest kõrini. Kogu aeg tuleb kõntsa­kihiga tegelda ja mul on sellest siiber, kogu aeg sama vana jama.”

      „Noh, sellisel juhul poleks sa pidanud politseijõududega ühinema.”

      „Ilmselt on sul õigus,” sõnas Bjössi, tõustes püsti. „Aga mulle tundub, et oleme mõlemad selles kinni, Gunna. Otsi mind üles, kui homme Keflavikis oled. Muide, kes see ilueedi on?”

      „Mida?”

      „Su noormees.”

      „Oh, tema! Ta on Dagurinni ajakirjanik, pidavat kirjutama loo maakoha politseijaoskonnast.”

      „Kui lõbus.” Bjössi kihistas naerda, samal ajal kui Gunna kulmu kortsutas.

      „See määriti mulle kaela,” ütles naine. „Kurat, see tuletab mulle meelde.”

      „Mida?”

      „Ma pidin täna hommikul Vilhjálmur Traustasoniga kokku saama.”

      „Ära selle pärast muretse, kullake! Ma ütlesin meie imelisele juhile, et sul on täna veidi kiire.”

      1 (Märkus: bæjó – nägemist, islandi k, tõlkija.)

      2

      Kolmapäev, 27. august

      Gunna madalad kingad kajasid haigla poleeritud põrandalt vastu. Sigmari kabinet oli koridori lõpus, uksel käsitsi kirjutatud silt tema nime, kuid mitte ametiga.

      Kuuldes seest hääli, Gunna koputas ja lükkas siis vastust ootamata ukse lahti. Sigmar pööras end toolil ringi, telefon kõrva ääres.

      „Ma helistan sulle tagasi. Vabandust, mul on külaline. Jah, vähemalt tund aega.”

      Ta pani toru hargile ja naeratas. „Tere hommikust, seersant! Tulite mulle appi.”

      „Hommikust! Mil moel?”

      „Üks halduritest,” sõnas mees halvakspanevalt, vahtides telefoni poole. „Kokkuhoiumeetmeid on vaja suurendada, aga ilmselgelt ei kehti see bürokraatide kohta. Tunni aja pärast, kui see daam uuesti helistab, olen ma loodetavasti teel koju lõunat sööma,” lisas ta rahulolevalt.

      „Nii, ja tulemused?”

      „Just. Meie noormees.” Sigmar lappas pabereid ja võttis ühe käsitsi kirjutatud lehe. „Homme saad sa muidugi täieliku ülevaate, aga ma saan aru, et sul on vaja kohe võimalikult palju infot.”

      „Oleks abiks.”

      Sigmar vaatas lehte. „Tegelikult pole mul palju rohkem öelda kui eile sündmuspaigal, välja arvatud kinnitus, et ta polnud vees kauem kui mõned tunnid. Kõige rohkem kuus tundi.”

      „Surnukeha avastati kell kuus kolmkümmend.”

      „Umbes südaöö paiku, mitte varem. Ta oli väga purjus, peaaegu kaks korda rohkem kui autojuhtidel lubatud. Pole mingi ime, et ta mööda astus. Sellise mürgitusega oli tal kindlasti raskusi otse käimisega. Surma põhjus on uppumine.”

      Gunna tegi Sigmari rääkimise ajal märkmeid. „Nii et vettekukkumise hetkel oli ta veel elus?”

      „Oo jaa. Kuid peale selle pole mul suurt midagi öelda. Ta oli hea tervise juures, ei suitsetanud, vähemalt mitte sageli, ta polnud ülekaaluline. On ilmne, et ta ei teinud füüsilist tööd, sest ta käed on pehmed nagu beebi pepu.”

      „Mingeid iseärasusi?” küsis Gunna.

      „Ah jaa. Meil on tätoveering. Vasemal õlavarrel.”

      Sigmar toksas arvuti klaviatuurile ja pööras monitori nii, et nad mõlemad seda näeksid.

      „Siin. Imelised asjad need arvutid,” sõnas Sigmar heakskiitvalt ja Gunna vaatas noormehe kahvatust nahast suurendatud pilti, mis kujutas endast tätoveeringut avatud raamatust, mille ühel lehel oli E3 ja teisel V2.

      „Kas sa saaksid need pildid mulle e-postiga saata? E-kolm?”

      „E kuubis, EEE. Kellegi initsiaalid ehk?” mõtiskles Sigmar. „Kes teab? See võib olla mis tahes. Aga see on juba sinu asi välja uurida, seersant!”

      „Selge see.” Gunna tegi märkme ja liikus edasi. „Mingeid DNA-ga juhtlõngasid?”

      Sigmar kortsutas kulmu. „Ega see siin mingi kriminalistika ole. Kui tal on kuritegelik minevik, siis saame seda paari päeva jooksul teada. Aga kui ta on aus mees, siis mitte.”

      „Eks me näe.”

      „Väike mõistatus, mis, seersant?” Sigmar naeratas. „Annan sulle oma mobiilinumbri, juhuks kui sul veel küsimusi tekib. Aga kui sa pahaks ei pane, siis ma tõesti ei tahaks siin olla, kui finantskontroll tagasi helistab.”

      27.08.2008, 1339

      Skandaaliblogija kirjutab:

      Jätkame raskuste kiuste!

      Daamid ja härrad, me oleme endiselt siin ja teame, kui väga te hindate Skandaaliblogija pingutusi, et teid kõige hea ja paremaga kursis hoida.

      Värskeim uudis, mida kuulsime ühe teadja käest, on see, et meie viimati avaldatud kõmu-uudiste kroonijuveel on marru ajanud ühe hiljuti taasvalituks osutunud endise vangi, kes on raevunud meie paljastuse üle, et ta on lasknud endale juukseid siirdada.

      Kummalisel kombel ei paistnud ta pahaks panevat seda, et teda nimetati häbituks süüdimõistetud kurjategijaks. Noh, ega tõele saagi vastu vaielda... Kuid jah, see tupee asi oli see, mis ta endast välja ajas. Prioriteedid on paigas!

      Bæjó!

      Tund aega hiljem oli Gunna Keflavíki politseijaoskonnas. Nagu Sigmaril, oli ka peainspektor Vilhjálmur Traustasonil üllatavalt väike kabinet ning üle kahemeetrise mehena näis ta täitvat suuremat osa sellest. Olles ka ise mitte kõige väiksemate killast, tundis Gunna, et kui keegi kolmas peaks ruumi sisenema, võib see lõhki minna. Ta rüüpas lahjat kohvi ja asetas tassi kohmakalt kirjutuslaua nurgale.

      „Vabandust eilse pärast. Oli kiirevõitu päev,” ütles ta, ilma et hääles oleks olnud kahetsusenootigi.

      „Selge. Uurimine peab olema esikohal,” lausus mees jäigalt. „Nüüd aga ressursid.”

      „Just. Kui palju ma kulutada võin?”

      „Vähem kui kunagi varem,” vastas mees kergelt ohates, tõstes lõpuks pilgu ekraanilt kirjutuslauale.

      „Mul on vaja...”

      „Ma tean, mida sul vaja on.”

      „Kust sa tead?”

      „Sest

Скачать книгу