LITMIR.BIZ

Скачать книгу

talle taldrikule kala ja kartuleid. „Rasva?”

      „Vabandust? Mida?”

      „Kas tahate rasva ka peale?”

      „Oh, hm, ei. Aitäh!”

      Naine pillas lusika tagasi sularasvanõusse ja osutas potile. „Suppi?”

      „Oh, ei, aitäh.”

      „See on hinna sees.”

      „Ei, tänan sellegipoolest.”

      „Eks te ise tea. See on seal, kui ümber mõtlete. Kohv on samuti hinna sees. See teeb kokku kaheksasada. Tšekki?”

      Skúli ulatas rahatähe ning sai vastu vahetusraha ja tšeki. Ta silmitses ruumi ja märkas peagi selle kaugemas otsas laua kohal küürutamas vormi­riietes kogukat kuju. Eemalt oli raske öelda, kas tegemist oli mehe või naisega, kuid Skúli lootis, et oli leidnud õige inimese. Ta põikas laudade vahelt läbi, sundides sinistes tunkedes töömehi oma kõhtusid sisse tõmbama ja toole nihutama, enne kui kandiku õigele lauale asetas.

      „Kas ma tohin siia istuda?”

      Kogukas kuju tõstis pilgu ja Skúli nägi, et laiadest õlgadest hoolimata polnud lühikeste heledate juustega tugev naine sugugi selline riiukukk, nagu Haddi oli teda kirjeldanud. Ehkki temast ei saaks kunagi kaunitari, oli tal nurgeline ja kena nägu, millest õhkus autoriteetsust. Noormees arutles põgusalt, kas see oli kaasasündinud või politseinikuna töötamise tulemus.

      „Lase aga käia,” vastas naine, helpides lusikaga umbmäärast värvi suppi.

      „Sina oled vist Gunnhildur?”

      Naine noogutas, kaapides taldrikupõhjast suppi. „Tuntud paljude hulgas ka kui võmm Gunna,” parandas ta. „Ja sina oled ilmselt see tüüp Dagurinnist. Küllap Haddi ütles sulle, et ma siin olen, mis?”

      Skúli võttis enda ees olevalt taldrikult kala. Tema kodus ei olnud kunagi sellist traditsioonilist toitu pakutud ja esimesest kahvlitäiest pahvatav soolalõhn jahmatas teda.

      „Nii. Nüüd kui sa siin oled, siis mida sa täpselt tahad?”

      „Ei midagi erilist. Asja mõte on laupäevases väljaandes avaldada rida artikleid maapiirkondade politseinike tööst. Ma ei otsi midagi ebatavalist, tegelikult suisa vastupidi.”

      „Nii et sa pole siin tänahommikuste sündmuste pärast?”

      „Ei...” vastas Skúli venitades.

      „Nii et sa siis ei teagi,” sõnas naine rahulolevalt, näol lai naeratus. „Noh, siis oled sa ainus Islandi ajakirjanik, kes pole kuulnud tundmatu inimese laibast, mis täna hommikul siit lähedalt leiti. Ainus, sest põhimõtteliselt iga teine selle riigi ajakirjanik on siia kohale tulnud või siis jaoskonda helistanud ja teadaannet nõudnud. Vaene vana Haddi on maruvihane.”

      „Oh, ma mõistan.”

      Skúli pani söögiriistad käest ja võttis oma mantlitaskust mobiili. Ta lülitas selle sisse ja juba mõne sekundi pärast hakkas see ägedalt hääl- ja tekstsõnumitest sumisema.

      „Kurat! Unustasin selle hommikul lahkudes sisse lülitada ja mul pole autos raadiot,” tunnistas ta. „Vabandust, ma ei teadnud sellest midagi.”

      „Noh, nüüd kui sa juba siin oled, on ilmselt parem, kui lähed tagasi koos looga.”

      „See oleks... suurepärane.”

      „Sa tahtsid öelda, et see päästaks su naha?”

      „Hm, jah, ilmselt küll.”

      „Täna pärastlõunal antakse avalik teadaanne, nii et sa saad selle pool tundi enne ametlikku avaldamist. See vist ei tule sugugi kahjuks, mis?”

      „Tänan! See on suurepärane.”

      „Just. Aga sa jääd mulle teene võlgu. Kui vana sa oled?”

      „Kakskümmend viis.”

      „Kes sa selles ajalehes siis oled, nooremajakirjanik või mis?”

      „Ei. Ma olen krimitoimetaja.”

      „Mida? Siin on pirakas lugu käimas ja sa ei teadnud sellest midagi, härra Krimitoimetaja?” küsis Gunna, naeratades kavalalt juba teist korda.

      Skúli nokkis taldrikul kala. „Tegelikult olen ma krimitoimetaja olnud alles nädal aega. Ja sedagi selle tõttu, et keegi pani selle nime mulle nalja­viluks, kui Kringlani ostukeskuses vahele jäänud vargast kirjutasin. See jäi kogemata lehte, nii et nüüd olen ma uus krimitoimetaja.”

      „Kui kaua sa oled Dagurinnis töötanud?”

      Skúlile hakkasid Gunna tulistatud küsimused vastumeelseks muutuma, meenutades talle, et hoopis tema peaks neid esitama. „Mõned kuud. Dagurinn alustas ilmumist alles jaanuaris.”

      „Millega sa enne seda tegelesid?”

      „Lõpetasin oma magistrikraadi, siis töötasin mõned kuud prakti­kandina Jyllands Postenis, kuni koju naasin.”

      „Taanis. Kus?”

      „Århusis. Kui kaua sina politseis töötanud oled?” küsis Skúli, üritades vestlust teistpidi keerata, nii et hoopis tema saaks küsimusi esitada.

      „Liigagi kaua. Ja mis su perenimi on?”

      „Snædal.”

      „Oh! Koorekiht.”

      „Mu onu oli aastaid tagasi valitsuses.”

      „Ma tean. Ma vist isegi hääletasin tema poolt.”

      „Tore teada. Ma ütlen talle edasi.”

      „Ma pole veel nii vana,” vastas Gunna jahedalt. „Nüüd aga keera see asi endale keresse ja hakkame peale. Mul on palju tööd ja kui sa mul sabas kavatsed joosta, pead sammu pidama ja eelistatavalt vait olema. Sobib?”

      „Sobib,” vastas Skúli, pannes halba aimates noa ja kahvli käest. Ta taipas, et ajakirjanikuna polnud ta esitanud ühtki küsimust ega teadnud peaaegu midagi inimese kohta, keda pidi kirjeldama, samal ajal kui too oli tema kohta teada saanud peaaegu kõik. „Me võime minna, kui sa soovid. Soolakala ei meeldi mulle eriti,” tunnistas noormees.

      „Siis ei saa sul suureks saades ka lokkis juukseid olema. Eks lähme siis,” ütles naine muiates, tõusis püsti ja tõmbas oma pintsakutaskust telefoni välja, kui see helisema hakkas.

      „Tere, kullake, oota üks hetk,” sõnas ta õrnal häälel.

      „Parem vii oma kandik letile tagasi ja võta siis juba minu oma ka. Saame minuti pärast õues kokku,” juhendas ta Skúlit, sammudes ukse poole, telefon kõrva ääres. Skúli aga arutles, kellele naine „kullake” oli öelnud.

      „Mida üks krimitoimetaja siis õieti teeb?”

      Jaoskonna paremuselt teine Volvo sõitis jõnksatusega asfaldilt maha ja veeres krudinal pontoonsilla juurde. Skúli istus kõrvalistmel, sülearvuti põlvedel, kirjutades üles nii palju infot, kui Gunna oli valmis talle andma.

      „Enamasti kontrollin ma igal hommikul politsei veebilehti. Sa ütlesid, et tundmatu isik? Mees või naine?”

      „Mees.”

      „Vanus?”

      „Seda on liiga vara öelda.”

      „Mida sa veel saad mulle rääkida?”

      „Praegu on kõik,” vastas Gunna, peatades auto kruusakrudinal valge kaubiku taga. Skúli järgnes naisele, kes kerge vaevaga kivide vahelt rannale sammus, samal ajal kui tema jalad libisema kippusid.

      Kaks valgetes tunkedes inimest kükitasid liival, kuhu mõõn mehe laiba oli jätnud, üks pikk vormiriietes politseinik seisis ja vaatas, kuidas fotograaf sündmuspaigast pilte tegi. Gunna tõstis piirdelinti ja ronis selle alt läbi.

Скачать книгу