LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Oh, muide, see on Snorri,” teatas Gunna, vaatas Skúli poole ja osutas pöidlaga politseinikule. Sama pöidlaga näitas ta ka Skúli poole. „See on Skúli. Ta on mu töövari. Ajalehest, nii et vaata ette, mida sa talle ütled.”

      Skúli nägi, kuidas naine taas naeratas, samal ajal kui Snorri näis kahtlustav olevat.

      „Kaamera?” küsis Gunna.

      „Mida?”

      „On sul kaamera kaasas?”

      „Ei, noh, ainult telefonis.”

      „Olgu. Üksainus pilt ja ma pistan su luku taha.”

      Gunna läks laiba kõrval kükitavale valgetes tööriietes paari juurde ja küürutas nende kohale. Skúli nägi noort nägu, elutud silmad poolavatud, ja tundis tohutut kurbust.

      „Gunnhildur,” tutvustas Gunna end tõredalt.

      „Sigmar. See on Selma,” vastas mees hajameelselt, samal ajal kui naine isegi pilku ei tõstnud.

      „Midagi kasulikku?”

      „Tegelikult mitte. Ta pole siin kaua olnud. Mitte miski ei viita vigastustele. Tõenäoliselt on tegemist vettekukkumisega, millele järgnes alajahtumine või uppumine.”

      „Mingeid isikutuvastamise märke?”

      „Siiani mitte. Ta taskud on tühjad. Pole sõrmuseid ega ühtegi ehet. Me teame rohkem, kui oleme saanud teda korralikult lahkamislaual vaadata. Kui ta on Islandi päritolu, siis suudame ta tõenäoliselt ühe või kahe päevaga tuvastada, kui tal on toimik, siis varemgi. Kui ta on välismaalane...”

      Mees kehitas õlgu, sügas habemetüügast lõual ja haigutas.

      „Maaõhk on ikka hoopis teine tera,” märkis ta kerge muigega.

      „Te võtate ta endaga kaasa, mis?”

      „Jah. Tegelikult olemegi siin peaaegu lõpetanud. Arvatavasti lahkume tunni aja pärast ja saadame sulle päeva või kahe pärast raporti. Vägivallatunnuseid pole, nii et kui pakiline asi see ikka olla saab?”

      „Mis puutub minusse, siis mida varem, seda parem. Siin ei juhtu selli­seid asju iga päev.”

      „Olgu. Teeme, mis võimalik,” sõnas Sigmar, tõmmates maski tagasi suu ja nina ette.

      „On sinuga kõik korras, semu?” küsis Gunna Skúlilt sõbralikult. „Sa pole enne surnut näinud?”

      Skúli nägu oli kahvatust valgeks muutunud. Ta raputas pead.

      „Kõik on korras. Sellega harjub ära. Aga kui kavatsed oksele hakata, siis palun mitte siin, kus võib asitõendeid olla.”

      Noormehe laip viidi kiirabiga Reykjavíkis asuvasse riikliku haigla surnukuuri, enne kui paadid pärastlõunal naasid ja pontoonsild kihama lõi. Gunna nägi uudishimulikke nägusid ja teadis, et Albert Jónasson on arvatavasti pärast hommikust mereletuiskamist raadioside abil lobisenud.

      „Siin pole näha midagi, rahvas,” pomises ta endamisi, kui Skúliga viimaste hulgas minema sõitma hakkas, jättes ranna tõusulainete päralt.

      „Ma hakkan parem tagasi linna sõitma,” sõnas Skúli, kui Gunna jaoskonna ees linnapea kohale parkis.

      „Olgu. Ma loodan, et tänane päev osutus sulle kasulikuks, ehkki surnukeha leidmine on üsna ebatavaline. Tegelikult pole seda juba aastaid juhtunud. Nii et see tähendab sinu jaoks veidi põnevust.”

      „Kas sa tead, kes see mees on?”

      „Pole aimugi. Võib-olla kalur, võib-olla keegi võõras. Kes ta ka polnud, usun ma, et ta oli liiga palju napsitanud ja kukkus vette, üritades paati ronida.”

      „Millal sa täpsemalt teada saad?”

      Gunna kehitas õlgu. „Kes seda teab. Aga seda sa ju kirja ei pane, eks? Täna pärastlõunal avaldatakse pressiteadaanne kõige kohta, mida saame enne ta isiku kindlakstegemist öelda. Asjad muutuvad veidi delikaatseks, kui mängus on sugulased. Sa ju mõistad seda?”

      „Ei, muidugi. Ma tahtsin öelda, et jah. Ma tulen nädalalõpul tagasi, kui see sobib.”

      „Mulle sobib. Aga siis pole siin enam nii huvitav. Enamasti tegeleme siin liiklusega. See on ainus, mis siin Hvalvíkis on, nii et mul pole aimugi, miks nad su siia saatsid.”

      Gunna avas autoukse ja tõstis jalad välja. „Helista, kui tulla tahad! See ei tohiks probleem olla.”

      „Haddi!”

      „Siin.”

      Gunna pistis oma pea kabinetiukse vahelt sisse, nähes ühel toolil Haddit ja oma kirjutuslaua taga, jalad aknalaual, sünge näoga Bjössit krimiosakonnast.

      „Ah, Bjössi! Siin sa oledki. Tunne end nagu kodus, eks!”

      Bjössi pani oma käed laisalt kuklale. „Teen seda, Gunna. Mulle kahe suhkruga, kui sa pahaks ei pane, ja mõned sõõrikud kuluksid samuti marjaks ära.”

      „Kao ära! Ma ei taha su ummistunud veresooni oma südametunnistusele. Aga Haddil on siin kusagil kindlasti kohvi?”

      „Olgu,” torises Haddi püsti tõustes Gunna osutas Bjössile Haddist vabanenud kohale ja istus ise oma kirjutuslaua taha.

      „Olgu siis. Mis meil on?”

      Bjössi ohkas. „Tupik. Välimust arvestades hilistes kahekümnendates kuni varastes kolmekümnendates. Mitu tundi vees olnud, aga mitte väga kaua. Taskud olid tühjad. Ei sõrmuseid, käekella ega midagi ümber kaela, ei ühtegi augustust, mida näha oleks olnud. Silmaga nähtavaid vägivallatunnuseid polnud.”

      Ta hingas sügavalt sisse ja jätkas: „Habe oli ära aetud, arvatavasti eile. Punakad juuksed, sõrmeküüned lõigatud, kingi polnud, mustad teksad ja pikkade varrukatega must särk. Lühidalt öeldes kõik. Arvatavasti on ta praegu lahkamislaual korraliku vaatluse all. Kui veab, võime homme midagi uut teada saada.”

      „Ta pole kohalik, aga pidi vette minema siin. Tõusuvesi poleks teda ju kusagilt mujalt siia toonud?”

      „Ei. Ta pole selleks piisavalt kaua vees olnud. Oleks teda mööda ranni­kut siiapoole uhutud, poleks ta nii hästi säilinud.”

      Haddi naasis termose ja tassidega.

      „Ilmselt tahad sa piima, Bjössi?” porises ta.

      „Must kohv sobib ka.”

      „Vahet pole, sest meil nagunii pole siin piima. On sul mind vaja, mis?”

      „Ei, parem lase nüüd jalga, Haddi,” vastas Gunna. „Hommikul näeme.”

      Haddi lehvitas, lastes uksel enda järel sulguda, ja Gunna kuulis, kuidas ta tervitas majast lahkudes naist, kes nende kõrval oleva postkontori leti taga hommikust lehte luges.

      „Bjössi, kui palju abi mul on krimiosakonnalt oodata?”

      „Kardan, et mitte palju. Mulle näib asi üsna selge. Kui surnukeha isik on tuvastatud, teavita sellest sugulasi ja liigu edasi. Arvatavasti tuleb uurimine, aga mind üllataks, kui nad tuleksid lagedale millegi muuga peale surma õnnetusjuhtumi, uppumise või alajahtumise tõttu.”

      „Ilmselt küll,” nõustus Gunna. „Siiani pole kuritööst märkigi. Ma kontrol­lin täna enne tööpäeva lõpetamist kadunud inimeste nimekirja, uurin patoloogiat ja vaatan, mida neil meile öelda on.”

      Ta haigutas.

      „Pikk päev?” küsis Bjössi.

      „Jah. Ja parem oleks, kui siit varsti minema saan. Kuidas Dóral läheb?”

      „Ah, temaga on kõik korras. Viriseb, aga selles pole midagi ebatavalist. Kuidas sinu lastel läheb?”

      „Laufey peaks varsti koolist tagasi jõudma, nii et lähen parem selleks ajaks

Скачать книгу