LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oli sõbra viimase uudise osas seisukoha võtmiseks liiga masendunud ja tahtis paluda tal vaikida, et saaks rahus surra, kui tema mõtted katkestas udupasuna hüüd. Kaugelt hakkas paistma laev. Suunaga otse korvi poole.

      „Sa kuradi kurat,” ütles Julius.„Sa elad ka selle seikluse üle, Allan.”

      „Tundub, et sina samuti,” vastas Allan.

      *

      Ainsad esemed, mis koos meestega laeva toodi, olid Allani must tahvel ja viimane pudel šampanjat. Allanil oli tahvelarvuti ühes ja pudel teises käes, kui nad koos Juliusega tekil kapten Paki juurde astusid.

      „Tere päevast, kapten,” ütles Allan järgemööda inglise, vene, mandariini ja hispaania keeles.

      „Tere päevast,” vastas pahviks löödud kapten inglise keeles.

      Ta valdas nii vene kui ka mandariini keelt ja omas tänu sagedastele Kuubareisidele ka mõningaid teadmisi hispaania keelest, aga ta oli meeskonnas ainuke, kes inglise keelt oskas, ja tajus vaistlikult, et mida vähem kõrvu nende vestlust pealt kuulab ja sellest aru saab, seda parem. Vähemalt seni, kuni ebaselge olukord on ära klaaritud.

      Kapten Pak teatas merehädalistele härradele, et nende elu päästeti Korea Rahvademokraatliku Vabariigi nimel ja Suure Juhi auks.

      „Tervitage suurt juhti ja tänage teda, kui kokku juhtute,” ütles Allan.„Kus te võiksite meid tee peal maha panna? Soovitatavalt Indoneesias, kui see teile liiga suurt tüli ei tee, meil pole paraku ühtegi isikuttõendavat dokumenti kaasas ja sellisel puhul võib teise riiki siirdumine tülikaks osutuda, kas pole?”

      Jah, kapten Pak teadis, kui tülikas võib teise riiki siirdumine olla. Seal, kust tema pärit oli, see niisama lihtsalt ei käi. Ent sellegipoolest ei hakanud ta avamerelt korvist üles korjatud võõraste härradega lobisema. Ja kasutatavast keelest sõltumata ammugi veel meeskonna kuuldes.

      „Kaptenina on mul seaduse järgi kohustus reisi vältel hoolikalt hoida laeva lasti ning ka muus osas lastiomaniku huve silmas pidada. Sama seaduse järgi olen ma kohustatud laeva asjakohase kiirusega sihtpunkti juhtima.”

      „Mis see tähendab?” küsis Julius rahutult.

      „See tähendab seda, mida ma just praegu ütlesin,” ütles kapten Pak.

      „See tähendab, et ta ei kavatse meid enne Pyongyangi maale lasta,” ütles Allan.

      Juliusel polnud mingit soovi Põhja-Koreasse sõita.

      „Aga palun, härra kapten,” ütles ta. „Meil on siin juhtumisi üks pudel šampanjat, mõtlesime, et kui meid üles korjatakse, nagu tegelikult juhtuski, võiks see ära kuluda. See pole küll nii jahutatud, nagu peaks, aga kui kaptenil midagi selle vastu ei ole, siis jagame seda meelsasti teiega. Õpime üksteist paremini tundma ja arutame, millised lahendused võiksid veel kõne alla tulla.”

      See oli Juliusel hästi öeldud, mõtles Allan ja tõstis pudeli tunnustavalt kõrgele.

      Kapten võttis selle Allani käest ära ja teatas, et see on konfiskeeritud, kuna pardal valitseb alkoholikeeld.

      „Alkoholikeeld?” küsis Julius.

      Alkoholikeeld? mõtles Allan ja vähe puudus, et ta oleks palunud luba korvi tagasi minna.

      „Härrased, kahe tunni pärast kuulatakse teid üle. Esialgu ei kahtlustata teid üheski kuriteos, ent see võib veel muutuda. Kavatsen teid isiklikult üle kuulata. Esimene küsimus on, kes te olete ja miks te otsustasite avamerel punutud korvis ringi ulpida. Koos pudeli šampanjaga. Aga sellest kõigest räägime hiljem.”

      Seejärel pöördus kapten Pak esimese tüürimehe poole, kes sai kuulda, et ta peab oma asjad kokku korjama ja alla meeskonna juurde kolima, sest ohvitserikajut võetakse tema käsutusest ära. Selle asemel majutatakse sinna need kaks võõrast meest. Lisaks tuleb esimesel tüürimehel hoolt kanda, et kajuti ukse taga oleks pidevalt valves üks madrustest – kui tüürimees ei otsusta ise valvesse asuda–, et härrastele mingit kahju ei sünniks või et nad ise midagi kahjulikku välja ei mõtleks.

      Esimene tüürimees andis au. Ta polnud asjade arengu üle sugugi õnnelik. Minna meeskonna hulka kahe vana kahvanäo pärast ... ei, kapten oleks pidanud nad merre jätma. See saab lõppeda ainult sama halvasti, nagu see algas.

      Kapten Pak Chong-un aimas, et ees ootavad probleemid. Ta kontrollis veel kord kapteni kajuti lukustatud seifi sisu. Võti rippus tal kaelas keti otsas.

      Seif sisaldas kõiki ette nähtud logiraamatuid, ühte mereseaduse eksemplari ja portfelli pliisse pakitud nelja kilo rikastatud uraaniga.

      Ülesande täitmine, mille ta Suurelt Juhilt isiklikult oli saanud, oli praegu veel kõigest kolme ööpäeva kaugusel. Ülesande taeval ei paistnud ühtegi pilve. Kui seda sõna-sõnalt võtta. See tähendas nagu alati, et ameeriklaste satelliidid hoidsid tal silma peal. See oli ju tegelikult pilv, ehkki piltlikult öeldes. Teiseks samasuguseks olid kaks võõrast meest tema seina taga esimese tüürimehe kajutis.

      „Võeh,” võttis kapten Pak kogu loo kokku ja kõndis naaberkajutisse.

      Ta vahtis valvurile nii kaua vihaselt otsa, kuni too taipas kaptenile ukse avada. Kapten heitis valvurile taas kurja pilgu, lõpuks sulges too ukse.

      „Mu härrad, aeg on ülekuulamisega alustada,” ütles kapten Pak Chong-un.

      „Tore,” ütles Allan.

      Kongo

      Kongo on Aafrika suuruselt teine maa, kus on alati olnud rikkalikult eeskätt kahte asja: loodusvarasid ja viletsust.

      Kõige viletsam oli olukord siis, kui Belgia kuningas Leopold II pidas riiki oma isiklikuks kummipuuistanduseks. Ta laskis orjata kõigil, keda ta vähegi kätte sai, tappes kokku ligi kümme miljonit inimest. Terve Rootsi jagu rahvast. Või kui soovite, siis terve Belgia jagu.

      Kui Kongo palju raskeid aastaid hiljem iseseisvaks sai, sattus presidenditoolile keegi Joseph Mobutu. Kuulsust kogus ta peamiselt sellega, et müüs oma maa rikkusi sellele, kes kõige rohkem altkäemaksu andis, jättis raha endale ja võttis endale nimeks Kõikvõimas Võitleja, kes tänu oma vastupidavusele ja üüratule võidutahtele kõnnib võidult võidule ning jätab tuleleegid oma jalajälgedesse.

      See vend – mõtles USA – on Kongo ja Aafrika tulevik.

      Seega istus Kõikvõimas Võitleja tänu CIA lahkele toetusele aastakümneid võimu juures. Kummit asendas uraan kui kõige huvitavam loodusvara. USA sai Hiroshima ja Nagasaki aatomipommide jaoks uraani just nimelt Kongost, tänuks abi eest toetati aga Kongo tuumauurimiskeskuse rajamist Kõikvõimsa ja tulejälgede jätja juhtimisel. Pole kindel, kas see ikka oli USA läbi aegade kõige andekam poliitiline otsus.

      Riigis, kus eranditult igas valdkonnas valitses korruptsioon, kadus suurtes kogustes rikastatud uraani. Osa sellest ilmus siin ja seal välja ning toimetati turvalisse kohta, teadmata kogus oli aga kadunud ja jäi kadunuks.

      Aeg möödus. Läänemaailma tähtsaimad julgeolekuteenistused ei jaksanud enam otsida midagi, mida nagunii polnud võimalik leida. Jäi üle vaid takistada uute koguste jõudmist mustale turule. Nii mõnigi operatiivüksus lohutas end sellega, et kadunud uraan muutub ju iga aastaga üha lahjemaks.

      Saksa liidukantsleri Angela Merkeli teadmised olid aga põhjalikumad, mistõttu ta ei suhtunud sellesse sama lootusrikkalt. Proua Merkel oli võrreldes enamiku maailma juhtidega juba vana kala ja arvestas järgmisel sügisel tagasivalimisega. Tema keemikutaust ütles talle, et teda küll enam pukis pole, kui saabub päev, mil kadunud isotoop tema riigile enam ohtlikuks osutuda ei saa. Kuuekümne kolme aastasena ja pärast kahtekümmet kaheksat aastat poliitikas oli tal veel paljugi pakkuda. Ent tema enda poolitusaeg oli siiski tunduvalt lühem kui rikastatud uraani neli koma viis miljardit aastat.

      Põhja-Korea

      Kim Jong-un ei tahtnud kunagi saada

Скачать книгу