LITMIR.BIZ

Скачать книгу

õppis selgeks, kuidas kummaline riistapuu töötab, ja lülitas tahvli hommikul ärgates esimese asjana tööle, et möödunud ööl toimunud maailmasündmustega kursis olla. Väikesed toredad uudised maailma igast nurgast pakkusid talle suurt lõbu. Nagu näiteks see, et sada Napoli arsti ning medõde tembeldasid kordamööda üksteise töölviibimise aja kaarte, nii et tööd polnud kellelgi vaja teha, ent palka said kõik endiselt. Või siis uudis Rumeeniast, kus korruptsiooni eest tuli nii palju riigiametnikke kinni panna, et vanglad said täis. Veel arreteerimata ametnike lahendus asjale oli soovitus korruptsioon legaliseerida, et poleks vaja uusi vanglaid juurde ehitada.

      Allanil ja Juliusel tekkis hommikuti uus harjumus. Allani vanaks harjumuseks oli kurta igal hommikul sõbra öise valju norskamise üle, mis läbi seinte kostis. Selles osas ei muutunud midagi, ent lisaks tegi Allan kokkuvõtte kõigest, mis ta oma tahvlist avastas. Lühike ülevaade uudistest meeldis algul Juliusele, seda enam, et see juhtis tähelepanu tema norskamiselt kõrvale. Rumeenlaste ideest ebaseaduslik seaduslikuks muuta sattus ta lausa vaimustusse. Mõtle, kui palju lihtsam oleks pisivargal taolises ühiskonnas toimetada!

      Ent Allan jahutas otsekohe tema indu, sest kui pisivargused seaduslikuks muuta, kaoks ju nimetatud kuriteoliigi definitsioon iseenesest ära. Julius, kes oli juba tegemas ettepanekut, et nad lahkuvad Balilt ja kolivad hoopis Bukaresti, kaotas seejärel igasuguse huvi. Pisivarga peamine rõõm on ju see, et paned kelleltki tuuri midagi, mis nagunii on senise omaniku valduses teenimatult, või siis vähemalt ei tekita kaotus ülemäära suurt kahju. Kui tüssamine pole seaduse silmis enam tüssamine, mis siis üldse järele jääb?

      Allan lohutas Juliust teatega, et kuuldavasti olid rumeenlased poliitikute ja ametnike plaanide vastu protestimiseks nagu üks mees tänavatele läinud. Tavaline rumeenlane polnud sama filosoofilise meelelaadiga nagu otsustajad. Tavainimese arvates tuli vargad sõltumata tiitlist või positsioonist kinni panna, kusjuures polnudki tähtis, kas vanglakohti selle jaoks oli või mitte.

      Bali hotelli hommikusöögilauas peetud jutuajamised jõudsid üha sagedamini välja arutluseni selle üle, kuhu Julius ja Allan peaksid edasi liikuma, kuna elu oli siin kaunis üksluiseks muutunud. Kui päeva peamiseks uudiseks oli põhjanaba temperatuuri kerkimine kakskümmend kraadi üle normaalse, küsis Allan, kas see võiks olla üks sihtkoht.

      Julius toppis suu praetud nuudleid täis, näris läbi ja ütles, et tema arvates pole põhjanaba tema ning Allani jaoks. Eriti arvestades selle sulavaid jäämasse. Julius jääb haigeks, kui tal jalad märjaks saavad. Pealegi elavad seal jääkarud ja nendest teadis Julius üksnes seda, et sünnist saadik tõusevad nad igal jumala hommikul vasaku jalaga voodist. Bali maod kardavad vähemalt inimesi.

      Allan ütles, et jääkarude halva tuju üle polegi võib-olla midagi imestada, kui pind nende jalge all pidevalt sulab. Kui lood päris kehvaks lähevad, tuleb neil maismaale kõndida, kuni selleks veel aega on. Sel juhul Kanadasse, sest USA oli taas uue presidendi saanud – kas Allan rääkis seda juba Juliusele? Uus president ei lase kuuldavasti igasuguseid üle piiri.

      Jah, Julius oli Trumpist kuulnud. Nii oli uue presidendi nimi. Jääkaru on küll valge, ent eeskätt on ta välismaalane. Seetõttu ei tasuks tal USA piiri ületamisele kuigi suuri lootusi panna.

      Allani tahvli uudiste eripäraks oli see, et need olid niihästi suured kui ka väikesed. Paraku küll vist rohkem suured. Allan otsis väikesi ja toredaid uudiseid, ent sai teised pealekauba. Kaameleid polnud võimalik sääskede hulgast välja sõeluda.

      Esimese saja eluaasta jooksul polnud Allan kunagi arutlenud elu kaugemate perspektiivide üle. Nüüd rääkis tema uus mänguasi, et maailm on täiesti kohutav paik. Ja meenutas talle üksiti, miks ta kunagi sellele selga keerates ja üksnes oma asjadega tegeledes õigesti toimis.

      Ta mõtles jooksupoisiaastatele Fleni püssirohuvabrikus. Pooled töölised kulutasid oma vaba aja punarevolutsiooni järele igatsedes, ülejäänud kartsid aga Hiinat ja Jaapanit. Hirm kollase ohu ees sai toitu romaanidest ja kirjutistest, mis maalisid kohutavaid pilte tulevikust, kus kollane maailm valgete oma ära sööb.

      Allan ei süvenenud säärastesse nüanssidesse, samal kursil jätkas ta ka pärast Teist maailmasõda, kui pruunist oli saanud kõige koledam värv. Ta märkas seda sama vähe kui järgmist korda, mil rahvas mingi ideoloogia ümber koondus. Seekord oli tegemist pigem igatsuse kui eemaldumisega. Moodi läks rahu maa peal, lillelised mikrobussid ja võimalusel ka hašiš. Kõik armastasid kõiki, peale Allani, kes ei armastanud kedagi ega midagi. Välja arvatud oma kassi. Ta polnud kibestunud ega midagi, ta lihtsalt oligi selline.

      Lilleline ajajärk lõppes, kui Margaret Thatcher ja Ronald Reagan oma riikide juhtimise üle võtsid. Nende meelest oli praktilisem armastada iseennast ja isiklikku edu. Kui kellestki tuli tingimata halvasti arvata, siis olid selleks venelased. Mingeid muid olulisi ohte ei olnud ja kui Reagan sai Nõukogude kommunismist jagu ainuüksi rääkimisega, kuidas ta kavatseb kosmosest rakette hakata laskma, siis oli maa peal taas rahu, välja arvatud inimkonna selle osa jaoks, kellel polnud midagi süüa, ning mõne tuhande Briti kaevuri jaoks, kellel polnud enam kaevandust, kuhu tööle minna. Uus oli see, et oma ligimesest polnud vaja üle mõistuse palju hoolida, piisas, kui sa teda lihtsalt talud. See ajastu kestis, kuni tuuled taas pöördusid.

      Võib-olla veidi ootamatult tegi pruun värv hiiliva comeback’i. Seekord mitte Saksamaal, vähemalt mitte esimeses järjekorras. Ega isegi teises järjekorras. Seevastu aga reas teistes maades. USA polnud esimene, ent tänu värskele presidendile sai temast kiiresti suurim. Seda, kui pruun president oma hinges oli, polnud võimalik öelda, nähtavasti oli see iga päev erinev. Aga nüüd ei piisanud üksnes ideoloogia teenistuses olemisest, nüüd tuli juhtida tähelepanu ohtudele, mis ähvardavad läänemaist, valget elu, mille me kõik oleme ära teeninud.

      Allan tahtis oma musta tahvlit kasutada üksnes meelelahutuseks, kuid ta hakkas aimama seoseid, mille vastu oli end üha raskem kaitsta. Ta kaalus ka tahvli minema viskamist. Ei puutunud seda terve päeva jooksul. Ega ka järgmisel päeval. Kõik ainult selleks, et lõpuks tunnistada – oli juba liiga hilja. Mees, kes oli igasugustest asjadest hoolinud vähem kui keegi teine, oli asjade seisust hoolima hakanud.

      „Neetud,” pomises ta endamisi.

      „Mis on?” küsis Julius.

      „Ei midagi peale selle, mis ma just ütlesin.”

      „Neetud?”

      „Jah.”

      Indoneesia

      Kui Allan oli leppinud oma äsja tekkinud suhtelise huviga ühiskonna vastu laiemas plaanis, võis tema must tahvel vahepeal kaotatud maa tagasi võita. See tervitas teda uudisega norralasest, kes oli oma isiklikus järves karoteeniga täidetud kuulikestega särgi ja latikaid toitnud. Kui haugid need omakorda ära sõid, muutus haugide liha roosaks, misjärel norralane need välja püüdis, ära fileeris ja lõhe pähe maha müüs. Riskide vähendamiseks eksportis ta võltslõhet üksnes Namiibiasse, ent loomulikult juhtus seal elama keegi Oslost pärit ja pensionile läinud tervishoiuinspektor. Inspektor tõstis lärmi, norralane viidi plate peale ja lõhehind Edela-Aafrikas tõusis jälle normaalsele tasemele.

      Nii see eluke kulges. Tänu mustale tahvlile oli Allan taas kõigega rahul. Samal ajal tundis Julius aga endiselt ängistust. Lausa kuude kaupa polnud ta ainsatki ebaausat tegu toime pannud. Viimaste kriminaalsete aastate jooksul oli ta kodus Rootsis tegelenud tolle Norra hauglõhe leebema variandiga. Ta importis kaugetest maadest köögivilju, laskis kauba ümber pakkida ja müüs Rootsi kohaliku toodangu pähe maha. Selles äris liikus suur raha. Jahedas põhjamaises kliimas ja kombinatsioonis päikesega, mis suvel ei loojunudki, valmisid tomatid ja kurgid aeglaselt ning omandasid maailmatasemel maitserikkuse. Või nagu tabavalt märkis üheksateistkümnenda sajandi poeet Carl Jonas Love Almqvist: „Rootsi karusmarju Rootsist vaid leiab ...”.

      Karusmarjad Juliust ei huvitanud, nende järele polnud erilist nõudlust. Ent rohelise spargliga olid teised lood. Kui kevadest sai varasuvi, maksid inimesed sparglikimbu eest meelsasti neli või viis korda kallimat hinda, peaasi, et need oleksid Rootsis kasvanud.

      Julius

Скачать книгу