Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju - Jonas Jonasson

Скачать книгу

on saabumas uus rahasaadetis. Ja see polnud ju esimene kord, kui Jonsson on maksmisega natuke liiga kaua viivitanud. Võib-olla oligi asi selles, et ta armastas raha ega raatsinud sellest lahkuda. Kes siis raha ei armastaks?

      Kokkuvõttes mõtles direktor, et mõistlik ja strateegiliselt arukas on madalat profiili hoida ja tähistada vana mehe sünnipäeva rannas tordi ja mõne hoolikalt valitud sõnaga.

      *

      Lisaks sünnipäevalapsele, Juliusele ja hotellidirektorile oli kohal ka renditud kuumaõhupalli juht. Ka Gustav Svensson oleks meelsasti osalenud, ent tal oli piisavalt oidu eemale hoida.

      Õhupall oli täis puhutud ja reisivalmis. Ainult palmi külge kinnitatud klassikaline ankur takistas teda omal käel minema lendamast. Õhupalli sisse puhutavat soojust reguleeris õhupalli juhi hetkel sügavalt õnnetu üheksaaastane poeg, palju parema meelega oleks ta viibinud mõni meeter kaugemal, tordi läheduses.

      Allan vahtis pahaselt sada ühte ebavajalikku küünalt. Milline raiskamine! Ajast rääkimata. Juliusel võttis mitu minutit, et kõik küünlad põlema saada, ta kasutas selleks hotellidirektori kullast välgumihklit (mis seejärel Juliuse taskusse sattus).

      Vähemalt oli tort maitsev. Ja šampanja on alati šampanja, ehkki see pole muidugi grokk. Allan mõtles, et asjad võiksid tegelikult hulleminigi olla.

      Sel hetkel hakkasidki asjad hullemaks minema. Hotellidirektor kõlistas vastu klaasi, kavatsedes kõnet pidada.

      „Armas härra Karlsson,” ütles ta.

      Allan katkestas teda.

      „See oli kenasti öeldud, härra direktor. Tõesti ilusasti. Aga ega me ei saa siia kõik seniks paigale jääda, kuni mul järgmine sünnipäev tuleb. Kas poleks juba viimane aeg õhupalliga teele asuda?”

      Hotellidirektor sattus segadusse, Julius andis õhupalli juhile noogutusega märku ja too pani otsekohe torditüki käest. Oli ta ju tulnud siia eeskätt tööd tegema.

      „Selge! Lähen helistan lennuvälja ilmateenistusele. Tahan olla kindel, et tuul puhub endiselt õigest suunast. Tulen kohe tagasi!”

      Oht, et tuleb hakata kõnet kuulama, oli möödas. Selle asemel oli aeg pardale asuda. Korvi ronimine oli koguni saja ühe aastase jaoks lihtne. Korvi najal oli kuue astmega teisaldatav trepp, veidi väiksem, kolme astmega variant aga korvi siseküljel.

      „Tere, väikemees,” ütles Allan ja sasis üheksa-aastase assistendi juukseid.

      Üheksa-aastane teretas häbelikult vastu. Ta teadis oma kohta ja tundis oma tööd. Ankrut polnud enam vaja, kuna välismaalaste raskus hoidis korvi paigal.

      Julius palus poisil näidata, kuidas süsteem töötab, ja sai teada, et soojust ja seega ka õhupalli kõrgust reguleeritakse gaasiballooni otsas oleva punase kangiga. Ärasõiduks tuleb seda vaid paremale keerata. Ja kui maanduma hakatakse, tuleb kangi vasakule keerata.

      „Algul paremale, siis vasakule,” ütles Julius.

      „Täpselt nii, härra,” vastas poiss.

      Nüüd juhtus kõigest mõne hetke jooksul paralleelselt kolm asja.

      Esimene:

      Allan märkas igatsevat pilku, millega üheksa-aastane torti vaatas, ja tegi ettepaneku, et poiss käib jooksujalu kärmelt ära ja toob endale torti. Laual olid valmis nii taldrikud kui ka lusikad. Poissi polnud vaja pikalt keelitada. Ta kargas korvist välja vaat et ennegi, kui Allan lause jõudis lõpetada.

      Teine:

      Julius keeras punast kangi proovi mõttes vasakule ja paremale, tehes seda nii õnnetult, et kang jäi talle pihku.

      Kolmas:

      Õhupalli juht väljus hotellist murelikul ilmel, raputas pead ja ütles, et sõiduga tuleb oodata, sest tuul hakkab põhjasuunda keerama ja see ei sobi õhupalli praegusele asukohale.

      Seejärel juhtus veel kolm asja, needki üsna paralleelselt.

      Esimene:

      Õhupalli juht märkas oma üheksa-aastast poega, nina tordis, ja kukkus sõimama, kuna vaene poiss oli oma postilt lahkunud.

      Teine:

      Julius vandus, sest punane kang tuli ballooni küljest nii kergesti lahti. Nüüd voolas soojus mühinal õhupalli, mis ...

      Kolmas:

      ... hakkas maast õhku kerkima.

      „Seis, mida te teete?” karjus õhupalli juht.

      „See kuradi kang on süüdi, mitte mina!” hüüdis Julius.

      Õhupall oli kolme meetri kõrgusel. Seejärel nelja. Ja viie.

      „No nii!” ütles Allan.„Pidu võtab tasapisi hoogu!”

      India ookean

      Karlsson, Jonsson ja õhupall olid juba päris kaugel avamere kohal, kui õhupallijuhi kisa enam nende kõrvu ei kostnud. Tuul puhus ju maa poolt.

      Kui meest enam kuulda ei olnud, nägid nad teda veel mõnda aega kätega vehkimas. Nad nägid ka hotellidirektorit tema kõrval. Too ei vehkinud kätega, ent oli tõenäoliselt sama õnnetu. Või veelgi õnnetum. Sada viiskümmend tuhat dollarit hõljus temast pikkamööda kaugemale. Kuna teised olid muuga hõivatud, pöördus üheksa-aastane poiss tagasi tordi juurde.

      Veel mõni minut hiljem ei paistnud maa enam ühestki suunast. Julius lõpetas punase kangi üle vandumise.Ta püüdis kangi mitu korda tagajärjetult paigale seada ja kui see ei õnnestunud, viskas ta selle üle parda.

      Gaas ja tulejuga mühisesid takistamatult palli sisse. Mõnes mõttes oli see hea, muidu oleksid nad ju koos korvi ja muu kupatusega merre pudenenud.

      Julius vaatas ringi. Gaasiballooni tagant leidis ta navigaatori. See oli hea uudis! Mitte et sõiduriista õnnestuks kuidagi juhtida, aga nüüd saavad nad ju teada, millal nad võiksid uuesti maa kohale jõuda.

      Sel ajal, kui Julius geograafiasse süvenes, avas Allan esimese neljast kaasa võetud šampanjapudelist.

      „Hopsti!” ütles ta, kui kork üle korvi ääre lendas.

      Juliuse meelest ei suhtunud Allan olukorda piisavalt tõsiselt. Neil polnud ju aimugi, kuhu nad teel on.

      On küll aimu, leidis Allan.

      „Ma olen nii mitu tiiru ümber maakera sõitnud, et hakkan tasapisi ära õppima, kuidas see välja näeb. Kui tuul puhub ka edaspidi samast suunast, siis jõuame paari nädala pärast Austraaliasse. Aga kui tuul veidi sinnapoole pöörab, siis peame veel paar nädalat ootama.”

      „Ja kuhu me siis satume?”

      „Noh, igal juhul mitte põhjanabale, sinna ei tahtnud sa nagunii minna. Lõunanabale see-eest küll.”

      „Mida kuradit ...” alustas Julius, aga Allan katkestas teda.

      „Nii-nii, võta oma klaas. Minu sünnipäeva puhul ja meie terviseks. Gaasiballoon saab juba jupp maad enne lõunanaba tühjaks. Tule istu!”

      Julius tegi, nagu Allan ütles, istus sõbra kõrvale vabale taburetile ja jäi tühja pilguga enda ette vahtima. Allan nägi, et Julius on mures. Siin läheb vaja väikest lohutust.

      „Jah, asi näeb praegu üsna lootusetu välja, mu sõber. Aga seda on minu elus ennegi juhtunud ja ometigi olen ma praegu siin.”

      Allani uskumatu rahu aitas Juliust natuke. Võib-olla teeb šampanja ülejäänud töö ära.

      „Palun anna mulle pudel,” ütles ta vaikselt.

      Ta võttis otse pudelist neli tublit lonksu.

      Allanil oli õigus, gaas balloonis lõppes enne, kui maa silmapiirile ilmus. Balloon hakkas läkastama ja leek muutus katkendlikuks, siis kustus see lõplikult, täpselt ajaks,

Скачать книгу