Jenny Dahlgren - Ketlin Priilinn

Скачать книгу

ning see tahvel, mille ta viimaseks sünnipäevaks oli saanud, ei midagi muud. Ta peaaegu et ei rääkinudki enam, ei Maagriti, Eriku, Brittany ega kellegagi. Erik oli tahvelarvuti vahepeal nädalaks ära võtnud, kuid see ei muutnud midagi. Siis istus poiss lihtsalt ninapidi raamatutes ega muutunud karvavõrdki seltskondlikumaks. Maagrit tundis tema pärast hirmu, aga isegi seda polnud enam kellegagi jagada. Erikut polnud ju lihtsalt kunagi kohal.

      Maagrit puudutas sõrmedega külma klaasi ja meenutas, kuidas nad Erikuga aastate eest käsikäes siinsamas järve ääres olid jalutanud ja naernud. See oleks olnud nagu mingis sootuks teises elus, paralleelmaailmas. Millal ja kuidas küll kõik nii kardinaalselt oli muutunud?

      Naine ohkas ja ajas ennast akna alt toolilt püsti. Ta kõndis trepist üles, Marki toa ukse taha. Kõhkles, siis mõtles: see on jabur. Mark on üheksa-aastane, alles väike laps, aga ma käitun, nagu kardaksin teda. Ta vajutas lingi alla ja astus kindlameelselt sisse.

      Kõhnuke, kuidagi järsult pikaks veninud paksu punakaspruuni juuksepahmakaga poiss kõhutas voodil, hunnik raamatuid põrandal ja voodi peal tema kõrval. Osa neist paistsid olevat õpikud, osa teatmeteosed erinevate maailmajagude, looduse ja loomade teemal. Maagrit istus lapse kõrvale voodile, võttis ühe paksu, vihmametsadest kõneleva raamatu endale kätte ja lehitses veidi. Mark ei tõstnud isegi pead, nagu poleks ta märganudki, et ema tuppa astus. „Tere,“ lausus Maagrit tasasel häälel. „Tulin vaatama, kuidas sul läheb.“

      Ei mingit vastust.

      „Mark? Mõtlesin, et võiksime natuke juttu ajada.“

      „Ma loen praegu,“ pobises poiss vaevukuuldavalt.

      „Ma saan aru, see on vahva, et sa nii palju loed. Loodus ja loomad huvitavad sind väga, eks ole? Kui mina väike olin…“

      „Emme, palun mine ära, sa segad mind.“

      Maagrit neelatas. Ta tõusis püsti ja ütles vaikselt: „Olgu, muidugi. Ma ei tahtnud segada.“ Toast väljudes meenusid talle Marki esimesed eluaastad. Kui tormakas ja aktiivne oli see laps olnud, kuidas igale poole roninud, kõike kiskunud… Toona oli ta tohutu kannatamatusega oodanud aega, mil poiss on suurem ja mõistlikum. Mark sai mõistlikumaks, läks kooli, hakkas suure õhinaga õppima… ja samas sulgus üha enam endasse.

      Maagrit oli väga tahtnud arutada kogu seda asja Erikuga, küsida, kas tema arust on säärane käitumine normaalne. Erikut aga polnud pea kunagi kodus ning kui ta ka oli, ei uskunud ta, et poisiga midagi viltu võiks olla. „Lase laps loeb, see on ju talle ainult kasuks,“ oli mees kord öelnud. „Ja mis sellest, kui ta on vaikne poiss, egas kõik peagi seltskonnalõvid olema. Hinded on tal ju korras, see kõige tähtsam.“ Jah, hinded olid tõesti korras, aga kas see on ainus ja kõige tähtsam asi, selles polnud Maagrit päris veendunud.

      Õigupoolest ei olnud ta viimasel ajal enam üldse milleski veendunud. Eriti mitte selles, mis puudutas Erikut. Ta ei saanud kindlalt teada, et mehel oli armuke, kuid see kahtlus oli temas ajaga üha süvenenud ja sisimas uskus ta küll, et just nii need asjad on. Nende vahelt oli ammu kadunud igasugune soojus ja lähedus, nad elasid vaid kui kaks majakaaslast ja lapsevanemat – aga sellegi rolli täitmise vastu ei paistnud mees enam mingit huvi tundvat.

      Mõnikord, viimasel ajal üha sagedamini, tundis naine, et on selle kõik ära teeninud. Et see on karistuseks selle eest, mida ta oma minevikus valesti oli teinud. Võib-olla. Ometi polnud ju praegu tema võimuses enam midagi parandada ega teiseks teha.

      Brittany tuli, sõi panni makaroniroast tühjaks ja keeras oma tuppa magama. Mark magas juba samuti. Kell sai üksteist, pool kaksteist. Erikut polnud ikka kusagil. Maagrit võttis korduvalt telefoni kätte, et mehele helistada, ja pani selle siis taas käest. Ei. Ta ei helista. Võib-olla on mees parajasti mingi teise naise juures, võib-olla nad just momendil… Maagrit väristas ennast vastikusest, kui sellele mõtles. Ta käis närviliselt mööda maja ringi, ikka mööda koridori edasi-tagasi, trepist üles ja jälle alla, köögist elutuppa ja sealt magamistuppa, sealt jälle kööki, jälle trepist üles… Kõndimine esiotsa rahustas veidi, lõpuks enam mitte. Lõpuks ei olnud tal enam kusagil asu. Ta ei tahtnud seda teha, ta oli eelmine kord lubanud endale, et nüüd on kõik, aga… aga lõpuks seisis ta ikkagi seal vannitoa dušinurgas, peos roosa, terava žiletiteraga raseerija. Maagrit tõstis käsivarre üles ja surus raseerija tugevasti vastu nahka. Ta jälgis lummatult, kuidas kahvatu valge naha alt tulid nähtavale väikesed verepiisad, mis siis juba voolasid üle käe ja tilkusid tumehallidele põrandaplaatidele. Neil hetkedel ei tundnud ta peaaegu kunagi valu, vaid just nagu mingit joovastust ja kergendust. Nagu voolaks kõik tema hirmud ja mured ja valed otsused koos verega äravoolutorust alla.

      4

      Martin ja Karl rühkisid läbi tuule ja vihma vanalinnas Väike-Karja tänaval asuva pubi poole, kus tapetud tütarlaps Leena Johanson väidetavalt oli töötanud. Kogu see lugu tundus ikkagi nii segane: kõigepealt ei otsi tapetut keegi taga, siis ilmub välja tema kooliõde, kes õieti midagi ei tea ja kõige tipuks see segadus nimedega: pärisnimi Leena, hüüdnimi Lucy, ja siis veel keegi Jenny?! Üleüldse, miks pidi keegi tapma selle noore tudengi? Teda polnud seksuaalselt kuritarvitatud ning samuti oli väga kahtlane, et mõrva ajendiks võis olla vaid telefoni või koti vargus. Martin ja Karl olid tee peal arutanud, et see kõik on ikka täielik segapundar. Annaks taevas, et nüüd siit töö või kooli kaudu midagigi selguma hakkaks. Samuti oli võimalik välja selgitada Erika tänaval asuva korteri omanik ning küsida temalt üürilise kohta. Rahvastikuregistrist olid nad juba vaadanud, aga seal ei leidunud midagi peale sünnikuupäeva ja hetkel kehtiva aadressi. Üheski krimiregistris neidu ei olnud.

      Nad sisenesid hämaravõitu pubisse ning siinne soojus ja õhus hõljuv magus kaneelilõhn haarasid tulijad otsekohe enda võimusesse. Martin tundis, et kõht on päris tühi. Tavaliselt tegi ta endale enne tööletulekut paar prisket võileiba, aga seekord oli ta sisse maganud ja ärganud päris viimasel minutil. Ilmselt oli asi ka selles, et polnud Elerit, kes tavaliselt tõusis temaga ühel ajal, et samuti tööle minna. Eleril oli praegu hoopis nädal puhkust ning ta oli sõitnud maale oma pensionäridest vanemate juurde, et neile ühes ja teises asjas natuke abiks olla. Martin pidi tahtmatult tunnistama, et kui sissemagamine välja arvata, siis meeldis talle tegelikult Eleri äraolek. Korteris oli järsku nii harjumatult vaikne ja rahulik, keegi ei lobisenud telefoniga, ei tahtnud arutada möödunud tööpäeva ega telerist nähtud saadete üle ega teinud lennukaid tulevikuplaane. Just nagu vanasti, siis kui Martin veel üksi elas ja poissmehepõlve pidas. Ja julges unistada sellest, kelle ta oma mõtetes nüüd lausa väevõimuga maha oli surunud ja unustada püüdnud.

      Muidugi oli see olnud Martini enda mõte minna Rebeccat külastama. Jah, teised toetasid ideed ja saatsid omalt poolt palju tervitusi, kuid sageli näis noormehele, et elu jaoskonnas läheb ilma Rebeccata edasi, nagu poleks teda seal olnudki. Nagu oleks ta kõigi poolt unustatud. Martinil endal ei möödunud päevagi, kui ta poleks tema peale mõelnud, kasvõi põgusalt ja ise sealjuures ennast kergelt süüdi tundes. Tal oli ju Eleri. Ta oleks pidanud olema õnnelik! Ta armastas Elerit, väga ja südamest. Ometi küsis ta endalt, just nüüd nendel vaiksetel päevadel eriti sageli: kas see on ikka tõsi? Või kasutas ta Elerit vaid ära, et saada üle sellest, keda ta nagunii kunagi endale ei pidanud saama? Enne Rebeccaga kohtumist oli ta arvanud, et selline asi nagu armastus esimesest silmapilgust eksisteerib ainult imalavõitu raamatutes ja totrates romantilistes komöödiates. Nüüd teadis ta, et see väljend pole üldse mingi väljamõeldud klišee. Martin oli armunud kohe, kui see uus, pisikest kasvu ja suurte siniste silmadega brünett nende jaoskonna uksest sisse astus ja närviliselt ennast tutvustas. „Tere, minu nimi on Rebecca Lindeberg, ma pidin tänasest siin tööle hakkama…“ Mõelda, et sellest on möödas ainult üks aasta. Martinile näis, nagu tundnuks ja armastanuks ta seda naist terve oma kahekümne kaheksa aastase elu.

      „Kus see juhataja siis nüüd on?“ kuulis Martin järsku Karli pomisemas, ja see tõi ta mõtisklustest välja praegusesse hetke.

      „Kas ma saan teid aidata?“ küsis nooruke lühikeste punaste juustega ettekandja – või baaridaam – Martinil polnud aimugi, kuidas teenindavat personali pubides nimetati. Ta ise ei külastanud neid just kuigi tihti. „Ee… jah, meil oli kohtumine kokku lepitud, juhataja Karin Kalmusega,“

Скачать книгу