LITMIR.BIZ

Скачать книгу

said Maria endise magamistoa endale ning naised pesitsesid elutoas. Kitsas oli, aga Maria oli alati uskunud, et häid lambaid mahub ühte lauta palju. Kitsikusest palju rohkem häiris teda pidev lärm, väikese Steni ilmselge suutmatus uue elukorraldusega leppida ning kõige enam magamatus.

      Mariale meeldisid tegelikult lapsed väga ning ta oli alati lootnud ka ise ühel päeval emaks saada. Tõenäoliselt mitte küll bioloogiliselt, vaid pigem olles kasuemaks oma elukaaslase lastele. Sellise pöörde oligi elu nüüd võtnud ning seda uut rolli oli ta oodanud õhina, rõõmu ja põnevusega. Paraku tuli sageli tunnistada, et tegelikkus niitis tal jalad alt.

      Mitte Merilin. See seitsmeaastane leebe ja lepliku loomuga tütarlaps jumaldas Mariat ning pidas teda lausa oma kangelaseks pärast seda, kui naine ta sügisel röövija käest oli päästnud ja ema juurde tagasi toonud. Tehniliselt võttes ei olnud see sugugi Maria, kes tüdruku elu päästis, need olid hoopis Anders ja Martin, aga Sigridi ja eriti veel Merilini enda jaoks oli see vaieldamatult just tema tegu. Maria meelest oli liigutav ja armsalt naljakas, millise aukartusega tüdruk sageli päris tema töö kohta ja kui tõsiselt võttis ta iga tema arvamuseavaldust. Kui oma emaga vaidlesid nad alatasa küll tüdruku riietevaliku, küll internetis viibitava aja koha pealt, siis Maria sõna kuulas ta viivitamatult. „Sa oled temaga nagu võlur,“ ütles Sigrid sageli, „lausa kadedaks teeb – heas mõttes muidugi!“

      Peagi neljaseks saav Sten oli käitumiselt ja kogu olekult oma õe täielik vastand. Maria teadis loomulikult, et väikesed lapsed on väga aktiivsed ja lärmakad, aga poisi pidev kileda häälega karjumine pani tal pea valutama. Tundus, et see laps lausa naudib jonnimist ja et neid asju, mis talle sobivad ning meeldivad, on olemas ülimalt vähe. Maria püüdis päevast päeva sellele tujukale lapsele meele järele olla ja kõiki tema soove täita, aga ikka näis, et miski ega keegi pole talle piisavalt hea. Maria oli Sigridile pakkunud, et ehk tasuks pöörduda mõne lastepsühholoogi poole, kes oskaks soovitada lahendusi olukorras, kus laps on ilmselgelt segaduses uue elukorralduse pärast ja igatseb isa järele. Kuid Sigridi sõnul oli Sten eluaeg väga keerulise iseloomuga ja rahulolematu laps olnud. „Olin ise tema sünni järel väga närviline, suures ärevuses ja depressioonis,“ pihtis Sigrid kord Mariale. „See oli raske rasedus ja veel raskem sünnitus, kõik oli kuidagi kordades keerulisem kui Meriliniga ja mul oli selline tunne, et ma lihtsalt ei saa hakkama.“

      Ka Marial oli nüüd sageli tunne, et ta ei saa hakkama. Kui Stenile midagi ei meeldinud, hakkas ta karjuma ja asju loopima, alles hiljaaegu oli poiss ühes sellises pöörases trallihoos kätega vehkides kohvikruusi Maria sülearvutile ümber ajanud. Nüüd oli arvuti paranduses ja polnud kindel, kas sellest üldse enam asja saab. Diivani pealt oli Maria mõne aja eest pidanud kleepuvaid šokolaadiplekke maha küürima. Sigrid ei lubanud pojal elutoas süüa, kuid laps ei kuulanud sõna ning jooksis esimesel võimalusel ikka söögikraamiga köögist välja.

      Asjade määrdumise pärast Maria tegelikult nii väga ei põdenudki, need olid ju vaid asjad ja ega tema oma koer Krissi ka just puhtuse etalon olnud. Mis puutus koera, siis teda kippus Sten sageli kõrvadest ja sabast sikutama ning oli juhus, kus Maria nägi teda lihtsalt asja ees teist taga koera jalaga löömas. Keelamise peale tegi poiss näo, et ta pole midagi teinud.

      Maria oleks siiski olnud nõus kõik välja kannatama, kui vaid laps temasse soojemalt ja sõbralikumalt oleks suhtunud. Kuid Sten ei tahtnud temaga kõneledagi, ainult vahtis teda altkulmu, kui ta poisiga jutule püüdis saada või midagi sõbralikult küsis, ja põgenes esimesel võimalusel kas teise tuppa või ema selja taha peitu. Sigrid oli poja käitumise pärast siiralt õnnetu ja kuigi Maria alatasa kinnitas, et kõik on hästi ja küll Sten harjub, tekitas see siiski parajalt pingeid ja tegi koduse õhkkonna närviliseks.

      Aga jah, kõige raskemini tuli Maria toime pideva magamatusega. Sten ärkas öö jooksul ikka veel vähemalt korra, sageli kaks, tahtis juua või pissile või ema kaissu voodisse. Jällegi, kõik arusaadavad ja mõistetavad asjad, aga kui sa pead ikkagi hommikul vara tõusma ja tööle minema, siis pikapeale muudab krooniline magamatus su täielikuks zombiks – seda oli Maria nüüd vägagi mõistma hakanud. Sigridist oli tal veel iseäranis kahju, ta ei kujutanud ette, mismoodi suudab naine kiirabiarstina oma tööd teha, kui tal ühelgi ööl magada ei lasta. Kuid Sigrid ise väitis, et on olukorraga juba harjunud ja suudab pärast ärkamist kiirelt uuesti uinuda. Maria ei suutnud. Kord üles aetuna võis ta voodis väherda tunde, enne kui uni taas peale tuli – ja see juhtus enamasti veidi enne kella helisemist… Just nagu tänagi.

      Tööl tuli aga pea praegu väga selge hoida, sest nad otsisid ikka veel selle surnud tüdruku omakseid või kedagigi, kes midagi temast teaks. Koostöö Rootsi kriminalistidega polnud samuti veel mingeid tulemusi andnud. Sealsete kadunud isikute hulgas ei paistnud olevat kedagi, kes võinuks olla see järvekaldalt leitud neiu. Nad olid pöördunud ka Soome, Norra ja Taani ametivõimude poole ning praegu oodatigi nende infot. Hetkel tundus kõige loogilisem oletus, et Eestist ei tuvastanud keegi teda just sellel põhjusel, et tegemist oli välismaalasega. Eriti kui veel arvestada nime tema taskust leitud medaljonil.

      Telefon lauanurgal hakkas helisema. Maria surus vägisi kallale tikkuva haigutuse maha ja võttis kõne vastu, märgates, et helistajaks on jaoskonna noor sekretär Annika. „Maria? Mulle helistas hetk tagasi üks noor naisterahvas, kes ütles, et ilmselt tunneb seda leitud tüdrukut,“ kostus telefonist Annika hele ning momendil ärevana kõlav hääl.

      „Nii? Lõpuks ometi! Mida ta rääkis?“

      „Ta arvab, et see on tema koolikaaslane. Andsin talle sinu numbri. Tahtsin kohe edasi suunata, aga ütles, et ei saa praegu rohkem rääkida ja lubas mõne minuti pärast tagasi helistada.“

      Maria tänas Annikat ning jäi mõttesse. Kas tõesti siis ikkagi üks eesti koolitüdruk või tudeng? Miks teda sellisel juhul lähedased senini polnud otsinud? Kaua tal sel teemal mõtiskleda ei tarvitsenud, sest vaid mõni hetk pärast Annikaga kõne lõpetamist helises telefon uuesti ning näitas sedapuhku tundmatut numbrit. „Kriminaalpolitsei, Maria Langebraun kuuleb.“

      „Ee… tere.“ Ka see hääl oli noor, veelgi noorem ja lapselikuma kõlaga kui Annika oma. Ja oluliselt rohkem närvis. „Minu nimi on Säde-Liis Härma. Ma helistan selle pildi pärast, mida uudistes näidati. Mulle tundub, et ma tean, kes see võib olla. Ma kardan, et see on mu kursakaaslane. Lucy.“

      „Lucy?“ kordas Maria.

      „Jah. Noh, tegelikult on ta nimi Leena Johanson, aga miskipärast kutsuvad kõik teda Lucyks, ma ei tea, miks see nimi talle külge on jäänud. Ta pole nii ammu loengutes käinud ja telefonile ei vasta, see tundus juba imelik… Nüüd märkasin uudistes seda pilti ja, issand, mulle tundub, et see ongi tema seal!“

      „Kui palju te temast teate? Kas teate, kus ta elab, kes on tema vanemad ja kuidas nendega võiks ühendust saada?“

      „Ei, mul pole õrna aimu ka. Me polnud teab mis suured sõbrannad, aga vahel natuke lobisesime. Lucy hoidis rohkem omaette, ega ta meie kursuselt kellegagi väga läbi ei käinud. Nii palju ainult tean, et ta käis poole kohaga tööl ja üüris Tallinnas korterit, pärit oli kusagilt mujalt, vist… Harjumaalt kuskilt?“

      Lõpuks ometi näisid asjad kusagilt otsast hakkavat hargnema. „Kas teil leidub äkki mingeid fotosid temast? Olete näiteks telefoniga võib-olla mingeid ühiseid pilte teinud…?“

      „Jah, mul peaks tõesti paar pilti olema. Meil oli koolis rebaste pidu ja seal sai tehtud.“

      „Millises koolis te käite?“

      „Tallinna Ülikoolis. Õpin infoteadust.“

      Maria kaalus korra, et lasta Säde-Liisil pildid meilile saata, ent ei, teda oli kindlasti tarvis reaalselt näha ja veel nii üht kui teist temalt küsida. Õnneks oli neiul võimalik jaoskonda tulla kohe samal päeval ning nad leppisid kokku kohtumise pooleteise tunni pärast.

      Maria kutsus selleks ajaks enda kabinetti ka Andersi, Karli ja Martini. Meestele avaldas suurt muljet, et lõppude lõpuks ometi oli neil mingigi võimalus uurimises edasi liikuda. „Kirde läheb elevusest lolliks,“ arvas Martin, kui nad neljakesi Säde-Liis Härma tulekut ootasid. Ülemust polnud viimased paar tundi jaoskonnas kohal olnud ja nad polnud talle uudistest

Скачать книгу