LITMIR.BIZ

Uurija Rebecca Lindeberg on lapsehoolduspuhkusel, kui kogu Eestit vapustab kummaline ja jõhker roim – noore pühendunud põhikooliõpetaja metsik tapmine ilma mingi nähtava põhjuseta. Lugu muutub veel kummaliseks, kui kolm last surnud õpetaja klassist end vabatahtlikult mõrvariks tunnistavad, kusjuures igaüks kinnitab, et tegutses üksinda. Taas kord ei suuda Rebecca juhtumi uurimisest eemale jääda ja asub oma kolleege abistama.Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja” (2015), „Kas keegi kuuleb mind?” (2017), „Kommionu” (2017) ja „Jenny Dahlgren” (2018). „Lumehaldjas“ on sarja viimane raamat.

Подробнее

Järve äärest leitakse surnuks pussitatud noor naine. Keegi ei näi temast puudust tundvat, ka ei leia politsei surnukeha juurest ühtegi dokumenti. Tüdruku taskus on vaid üks hõbedane medaljon, millele on graveeritud rootsipärane nimi. Uurija Rebecca Lindeberg on sünnituspuhkusel, kuid ei suuda vastu panna soovile oma kolleege paeluva juhtumi lahendamisel aidata. „Ühtäkki oli tal tekkinud tunne, nagu oleks ta jälle tööl, nagu oleks ta taas veel keegi peale selle ülimalt üksildase tulevase ema, kes viimased kuud polnud inimestega õieti rääkinudki. „Martin… Räägi mulle sellest tüdrukust veel. Kas te siis mingeid tema asju ei leidnud, mis oleks aidanud teda tuvastada? Kotti, telefoni…?“ „Kotti ega telefoni me ei leidnud, ehkki terve see piirkond sai läbi otsitud. Võiks ju arvata, et tegu oli röövimisega. Samas, nende haavade järgi otsustades oli tegemist ikka väga tahtliku tapmisega. Aga ühe asja me siiski leidsime.“ Martin võttis oma pruunide kaantega mapi, avas selle ja võttis välja mõned fotod. „Me leidsime tema taskust medaljoni. Näed, sellise. See on hõbedast. Ja siia peale on graveeritud nimi.“ Fotolt oli näha ovaalse kujuga ja kergelt laineliste äärtega medaljon, mille keskele oli graveeritud väikeste korrapäraste trükitähtedega nimi. JENNY DAHLGREN.“ Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja“ (2015), „Kas keegi kuuleb mind?“ (2017) ja „Kommionu“ (2017).

Подробнее

Kui 17-aastane Stefan ootamatult kaob, arvatakse esmalt, et poiss on lihtsalt jalga lasknud. Asjalood võtavad aga jahmatava pöörde, kui metsast leitakse sadistlikult mõrvatud poisi laip. Nooruke Rebecca Lindeberg ja tema kolleegid asuvad asja uurima, kuid seisavad peagi silmitsi järgmise elajaliku mõrvaga. Seekord on ohvriks Stefani isa. Kui ka pereema jäljetult kaob, algab paaniline võidujooks ajaga – kas nad jõuavad vähemalt naise päästa? Ja miks peaks keegi üldse tahtma hävitada seda pealtnäha täiesti tavalist perekonda? „Esiotsa polnud võimalik täpselt kindlaks teha, millesse metsast leitud noormees oli surnud. Mõrvar oli kõvasti vaeva näinud sellega, et köita kinni tema käed ja jalad – neid oli kõvasti mässitud tugeva teibiga ning lisaks veel nööridega, samuti leiti tema suust väike sinine rätik, mida nähtavasti tropina oli kasutatud. Tema jopelukk oli eest lahti ning kaelalt ja ülesrullunud särgi alt võis märgata suuri verevalumeid ning põletusjälgi, ilmselgelt oli noormeest pekstud ja piinatud, kuid missugune vigastus osutus surmavaks, seda pidi otsustama lahanguraport. Kõige jubedam asi kogu vaatepildi juures olid aga surnud noormehe silmad. Täiesti avatud suurte ja selgete silmade täiesti kirjeldamatu õudust täis pilk sööbis Rebeccale mällu ning ta oli kindel, et see on üks järjekordne õõvastav asi, mis teda edaspidi unenägudes kummitama tuleb.” Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamat „Enne kui on hilja” (2015).

Подробнее

Helena teadis juba väikesena, et midagi on tema vanavanemate majas valesti. Teda kohutasid sealsed kummalised hääled, sammud trepil ja halvad unenäod. Ta ei taibanud, miks vanaisa ja vanaema iial midagi sellist ei näe ega kuule. Aastaid hiljem, pärast vanavanemate surma, kohtub noor naine taas oma lapsepõlvehirmudega. Tasapisi avaneb talle traagiline lugu, mis leidis aset aastakümneid tagasi ning mõjutab nüüd ka neiu enda saatust.

Подробнее

Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues? Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta. Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.

Подробнее

Inga-Kerstin sõbruneb uues koolis argliku ja omaette hoidva Jakobiga, kes näib varjavat mingit saladust. Kui saladus ilmsiks tuleb, saab Jakobist koolikiusamise ohver. Ühes hea sõbra Kailaga moodustavad Inga-Kerstin ja Jakob tagakiusajate vastase leeri, kuid kahe leeri vahelisel sõjal on traagilised tagajärjed. «Sefiirist loss» on lugu tõelistest sõpradest, kes toetavad üksteist ka kõige hullemas, ning inimelust, mis on habras sõprade toest hoolimata. Teos saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2010. aasta noorsooromaanivõistlusel II koha.

Подробнее

Kolm õde sõidavad elus esmakordselt ilma vanemateta reisile. Esialgsete ilusate plaanide kiuste tabab tüdrukuid seal üks äpardus teise järel. “Mustlasplikad” räägib suurlinnast läbi 13-aastase tüdruku silmade, üllatustest ja avastustest, veidi ka hirmudest ja nendega võitlemisest, eelkõige aga sellest, kuidas rahuliku meele säilitamine ja julge pealehakkamine suudavad tihti päästa ka kõige keerukamatest olukordadest. Ketlin Priilinna “Mustlasplikad” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud töö.

Подробнее

"Liiseli võti" saavutas kirjastuse Tänapäev 2008. aasta romaanivõistlusel teise koha. See on lugu noorest naisest, kes põgeneb kahe väikese tütrega oma vägivaldse alkohoolikust mehe juurest. Paraku on pooleldi titeeas kaksikute kõrvalt väga raske üksinda toime tulla, kui pole tööd ega elukohta ning mitte kedagi toetamas. Lisaks kipub minevik ikka ja jälle kummitama. Kui ühel hetkel tekib võimalus luua uus suhe, taipab naine, et ei suuda ega julge enam ühtki meest usaldada.

Подробнее

Ta ütles, et ma ei sure. Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud. „Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vähk. Just samal ajal kaotab tema mees töö. Need kaks korraga juhtuvat tragöödiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale. „Liblikasonaat” on Priilinna kuueteistkümnes raamat ja ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2009. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Подробнее

Kahe väikese lapse ema kaob ootamatult ja peagi leitakse ta jõhkralt mõrvatuna. Juhtumiga hakkab tegelema alles äsja ametisse asunud noor uurija Rebecca Lindeberg, kes ei suuda esiotsa leida ainsatki põhjust, miks pidanuks keegi sellele pereemale halba soovima. Tasapisi hakkavad aga ilmnema veidrad ja kõhedust tekitavad asjaolud ning Rebecca taluvuspiirid pannakse tõsiselt proovile… Järsku oli sealt kottidest paistnud verine käsi ja sassis juuksed ja tumesinine jope jälle tal silme ees, nagu oli tal silme ees ka see väike poiss, kes koos isaga alles paar tundi tagasi siin jaoskonnas oli viibinud, ja siinsamas laua peal lebas pilt, millel võis näha vormikat pruunide juustega naist rõõmsalt kaamerasse naeratamas. Rebecca haaras lauast kinni ja puhkes nutma, valjusti ja lapselikult nuuksudes, tundes samal ajal õõvastust, et tal ikkagi ei õnnestunud olla see robot, see professionaalne robot, kes suudab kõik enda isiklikud emotsioonid välja lülitada ja jääda vaid uurija rolli.

Подробнее