LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nägi Price, kuidas nälg – vähemalt selle algusjärgus – muutis inimesed kiskjalikumaks. Toidupuuduse tõttu hakkasid inimesed süsteemis kahtlema, muutusi nõudma, koguni vägivallale kutsuma.93

      Toidu ja võimu seos oli asi, mida bolševikud mõistsid väga hästi. Samuti mõistsid kõik asjaosalised nii revolutsiooni eel, ajal kui ka järel, et pideva puuduse tõttu sai toiduga varustamisest äärmiselt tähtis poliitiline tööriist. Need, kes ei suutnud rahvast toita, kaotasid kiiresti toetust. 1921. aastal, kui üks Ameerika abimisjon otsis võimalust tulla Venemaale, rääkis nende esindaja punariigi läbirääkijale (ja hilisemale välisministrile) Maksim Litvinovile, et „me ei tule Venemaaga sõdima, me tuleme toitma”. Ühe Ameerika ajakirjaniku sõnul vastas Litvinov inglise keeles väga tabavalt: „Jah, aga toit on veppon [weapon ’relv’ – tlk] …”94

      Lenin arvas samamoodi. Ent revolutsioonijuht ei järeldanud selle põhjal, nagu olnuks erinõukogu toiduvarumise korraldus vale. Seeasemel otsustas ta, et tolle meetodid ei olnud küllalt karmid, iseäranis Ukrainas. 1919. aastal väljendas Ukraina eest vastutav Rakovski seda arusaamist ühes otsekoheses märkuses parteikongressile: „Me läksime Ukrainasse ajal, kui Soveti-Venemaal valitses ränk tootmiskriis,” selgitas ta, „ja meie siht oli seda viimseni ekspluateerida, et kriisi leevendada.”95 Oma võimu algusest peale pidasid bolševikud enesestmõistetavaks, et Ukraina ekspluateerimine on hind, millega hoida Venemaad kontrolli all. Nagu üks neist aastaid hiljem kirjutas: „Revolutsiooni saatus sõltus meie suutlikkusest tagada proletariaadi ja sõjaväe kindel leivaga varustamine.”96

      Tungiv viljavajadus kujundas ka äärmusliku tegevuskava, mida tunti siis ja hiljem sõjakommunismina. 1918. aastal Venemaal algatatud ja 1919. aasta algul pärast teist bolševike sissetungi Ukrainasse toodud sõjakommunism kujutas endast kõikide majandussuhete sõjaväestamist. Maal oli süsteem väga lihtne: võtta relva ähvardusel kontroll viljavarumise üle enda kätte ning jagada vili siis soldatitele, vabrikutöölistele, parteiliikmetele ja teistele, keda riik pidas endale hädavajalikuks.

      1918. aastal oli säärane asjakorraldus paljudele tuttav. Tsaarivalitsus oli asunud juba 1916. aastal sõjaaegse toidupuuduse tõttu vilja relva jõul konfiskeerima – see poliitika sai nimeks prodrazvjorstka. 1917. aasta märtsis oli ka ajutine valitsus nõudnud, et talurahvas müüks kogu saagi riigi määratud hinnaga riigile, erandiks ainult külvis ja oma perele kuluv vili.97 Bolševikud käisid sama rada. Mais 1918 võttis rahvakomissaride nõukogu kasutusele keisririigi poliitika ja kehtestas „toiduvarumise diktatuuri”. Toiduainete varumise rahvakomissariaat moodustas „toiduvarumisarmee”, mis tuli läkitada „toiduvarumise rindele”.98

      Ent militaarkeelest hoolimata tähendas sõjakommunism seda, et enamik rahvast jäi nälga. Selleks et üldse mingit toitu saada, kasutas enamik venelasi ja ukrainlasi aastail 1916–1918 musta turgu, mitte aga olematuid riigiettevõtteid.99 Boriss Pasternaki „Doktor Živagos” otsib arsti abikaasa revolutsioonijärgses Moskvas toitu ja kütet: „Ta hulkus ligi pool tundi ümbruskonna põikuulitsatel, kuhu vahel keerasid sisse linnalähedaste külade talumehed juurvilja ja kartuliga. Neile oli vaja peale sattuda. Kaubaga talupoegi peeti kinni.”100 Lõpuks leidis ta mehe, kes müüs tooreid kasehalge, ja andis nende eest vastu väikese peegliga riidekapi. Talumees plaanis selle naisele kinkida. Nad leppisid kokku ka kartuli asjus.101 Niisugune oli linna ja maa seos sõjakommunismi ajal.

      Linna ja maa vahetuskaubandus püsis majandussüsteemi osana veel palju aastaid. Isegi 1921. aastal, kui kodusõda oli vormiliselt lõppenud, koges üks Moskvat külastav Ameerika heategevusdelegatsioon vägagi samasuguseid majandussuhteid. Kunagisel tähtsal äritänaval Kuznetski Mostil müüsid vanad naised ja lapsed suletud, kinniste aknaluukidega poodide ees korvist puuvilju. Köögivilja ja liha võis leida üksnes turult. Õhtul avastasid ameeriklased, kust see kaup pärit oli. Teel rongivaguni poole, kus nad pidid ööbima, nägid nad suurt hulka mehi, naisi ja lapsi, kes nügisid ja tõukasid üksteist, et pääseda linnast väljuvale rongile. See, mis tundus ameeriklastele „äärmiselt kummaline videvikuaegne vaatepilt”, oli tegelikult Venemaa toidujagamise võrgustik, kus tuhanded üksikkauplejad käisid pidevalt maalt kaupa toomas.102

      Neil aastail tagasid ebaseaduslikud turud paljudele inimestele, iseäranis neile, kes ei olnud erilistes valitsuse nimekirjades, võimaluse toitu hankida. Ent bolševikud pelgalt ei keelustanud neid tänavaturge, vaid nad süüdistasid neid kriisi kestmises. Aasta aasta järel üllatasid kommunistliku riigi juhte nälg ja toidupuudus, mida oli esile kutsunud nende endi loodud konfiskeerimise ja ümberjagamise süsteem. Aga kuna riigi sekkumine pidi tooma inimestele rikkust, mitte vaesust, ja bolševikud ei süüdistanud üheski äparduses kunagi omaenda poliitikat, saati oma jäika ideoloogiat, siis võtsid nad sihikule väikekaubitsejad ja mustal turul kauplejad ehk spekulandid, kes teenisid elatist sellega, et vedasid kaupa taludest linna. 1919. aastal mõistis Lenin isiklikult nad ideoloogiliste vaenlastena hukka:

      Kõik jutud sel [erakaubanduse] teemal, kõik katsed seda julgustada on suur oht, taganemine, samm tagasi sotsialismi ülesehitamisel, mida toiduainete varumise rahvakomissariaat viib ellu keset uskumatuid raskusi võitluses miljonite spekulantidega, kelle pärandas meile kapitalism.

      Sellest seisukohast oli kõigest väike samm sinnani, et mõista hukka ka „spekulantidele” vilja müüvad talupojad. Lenin, kes talurahvast kui mitte küllalt revolutsioonilist klassi niikuinii ei usaldanud, mõistis maa ja linna otsekaubanduse ohtu suurepäraselt:

      Talupoeg peab valima: kaubelda viljaga vabalt – mis tähendab viljaga spekuleerimist, rikaste vabadust veelgi rikastuda ning vaeste vabadust veelgi vaesuda ja nälgida, suurmaaomanike ja kapitalistide tagasitulekut, talurahva ja tööliste ühtsuse murdmist – või anda oma vilja ülejääk kindlaksmääratud hinnaga riigile.103

      Ent sõnadest ei piisanud. Seistes silmitsi laiaulatusliku näljaga, rakendasid bolševikud veel äärmuslikumaid meetmeid. Tavaliselt selgitavad ajaloolased seda, miks pöördus Lenin 1918. aastal poliitilise vägivalla poole – seda poliitikat nimetatakse punaseks terroriks –, võitlusega oma poliitiliste vaenlaste vastu.104 Ent juba enne, kui punane terror septembris vormiliselt välja kuulutati, ja isegi enne, kui Lenin andis käsu alustada lõputute vahistamiste ja hukkamistega, oli ta majandusliku hävingu tõttu – Moskva ja Petrogradi tööliste päevast leivanormi vähendati 30 grammile – õiguskorra kõrvale heitnud. Morgan Philips Price nägi, et 1918. aasta talvel suutis võim hädavaevu tagada söögi tööliste ja soldatite nõukogude kongressile kogunenud saadikuile: „Sel nädalal saabus Petrogradi vaksalitesse väga vähe jahusaadetisi.”105 Veel hullem: „Kaebused Moskva tööliskvartalites aina valjenesid. Tihti võis kuulda, et bolševikud peavad toidu tagama või lahkuma.”106

      1918. aasta kevadel innustasid niisugused olud Leninit kehtestama erakorralist olukorda ehk tšrezvõtšaištšina’t, mida üks ajaloolane on defineerinud nii: „Ühiskondliku elu eriolukord, kus on kadunud igasugune õiglustunne ja võim valitseb meelevaldselt.”107 Erimeetmeid – tšrezvõtšainõje merõ – oli vaja talupoegade vastu, keda Lenin süüdistas selles, et nad hoidvat viljaülejääke omaenda tarbeks. Sundimaks talurahvast oma vilja ära andma ja võitlemaks kontrrevolutsiooniga, asutas Lenin lõpuks ka tšrezvõtšainaja komissija ehk erakorralise komisjoni ehk tšekaa. See oli punariigi julgeolekuorgani esimene nimi, hiljem tunti seda GPU, OGPU, NKVD ja viimaks KGB-na.

      Erakorraline olukord

Скачать книгу