LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ruumi ja umbes sealt selle piir läks, ukselävelt.

      „Rootsi tagaotsitavate registris tema tunnusmärkidega isikut ei ole, Ewert. Ma uurisin ka Kopenhaagenist, Helsingist ja Oslost. Tulutult.”

      Ta oli kahe surnukuuri vahelise transpordi ajal helistanud mõlemale, nii Marianale, kes oli juba olnud kohal oma paberivirnade vahel, mis kuulusid kokku nii umbes kahekümne paralleelse eeluurimisega, kui ka Svenile, kes tõusis just oma ridamajas hommikusöögilauast, Anita ühel pool ja Jonas teisel pool, ja väljus majast.

      Just tema uksele Grens liikuski.

      „Sven?”

      Ainsad talutavad kolleegid.

      Ja ainsad kolleegid, kes teda välja kannatasid.

      „Ma käisin enne tulekut C-korpusest ja Interpolist läbi, Ewert, nagu sa palusid.”

      „Nii?”

      „Seal pole ka midagi. Ei hambajäljendeid ega sõrmejälgi. Ükski teine politseiamet maailmas ei tunne temast puudust.”

      Kolm ust Grensi enda kabinetini ja ta asetas mõlemad kohvitopsid kitsale diivanilauale velvetriidest diivani ees, mis oli olnud kunagi pruun ja eristatavate triipudega. Kassettmakk seisis riiulil lõpetatud juurdluste kaustade ja politseieetikat käsitlevate raamatute vahel, mis muudkui saabusid, hoolimata sellest, et ta neid kunagi ei lugenud. Ta oli just Siwani ja „Tweedle Dee” käima pannud ning heitnud diivanile, mis oli raske inimkeha jaoks nüüdseks liiga pehme, kui uksele ilmus üks nägu. Vagudega palgeil, mis tõid Grensile meelde vannitoapeegli, kuhu ta igal hommikul vaatas. Nils Krantz, kriminalist, kes oli majas töötanud sama kaua kui ta isegi.

      „On sul aega, Ewert?”

      „Veel mitte.”

      „Kaks minutit ja …?”

      „Kaks minutit ja nelikümmend viis sekundit.”

      Krantz astus lävelt edasi ning võttis istet külastajatoolil teisel pool diivanilauda. Ja ootas. Need minutid, mis kulusid Siw Malmkvistil lõpuni laulmisele. Minevikus oli ette tulnud, et ta tüdines ja hakkas komissariga vaidlema totruse üle jätta kiireloomuline politseitöö ootama, kuni kuuekümnendate muusika vaibub, kuid praegusel ajal lasi ta sel jääda, sedasi läks kiiremini.

      Tweedle-deedeli-dee.

      Ewert Grens sirutas ennast diivanil, keeras külili, et külalist paremini näha.

      „Tema kõige esimene lindistus. Üldse. Kas sa teadsid seda?”

      „Ma tahan, et sa istuksid, Ewert. Siis on kergem lugeda.”

      Kriminalistil oli tuppa sisenedes käes üks paber.

      Nüüd pani ta selle diivanilauale, nihutas Grensi poole.

      „Tegin Errforsi juures surnukeha kiire esmase ülevaatuse. Et aega võita. DNA vastused saad sa parimal juhul täna õhtul, tõenäoliselt homme. Aga ma nägin midagi muud. Midagi, mis … ei klapi.”

      Krantz võttis lugemisprillid pintsaku rinnataskust välja ja ulatas need Grensile.

      „Loe seda. Viies rida. Ma leidsin mitmest kohast selgeid, et mitte öelda ulatuslikus koguses just selle aine osakesi. Surnu juustest. Näonahalt. Kätelt. Alaseljalt ja isegi alt säärte pealt. See tähendab kõikidelt pindadelt, mida ei katnud seljas olevad riided, enne kui keegi talt elu võttis, lahti riietas, linasse mässis.”

      Kriminalisti nimetissõrm oli pisut kronksus, aga täiesti jälgitav, kui see musta tušiga allatõmmatud sõna näitas.

      Ammooniumfosfaat.

      Grens kehitas õlgu.

      „Ja mida see tähendab?”

      „Pulberkustuti.”

      „Pulber… kustuti?”

      „Ammooniumfosfaat on ilmselt kõige tõhusam põhikoostisosa – seega üks tavalisemaid – sedasorti kustutites, mis kustutavad tuld mahajahutamise teel.”

      „Nüüd saan ma veel vähem aru. Põletusvigastustega? Sellised näevad ikka tükk maad jubedamad välja.”

      Kriminalist sirutas käe ette, ootas, kuni Grens lugemisprillid eest võtab ja need sinna paneb.

      „See ongi see, mis ei klapi – mehe kehal ei ole kõige vähemaidki tundemärke, mis viitaksid, et ta oleks üldse lahtise tule läheduses viibinud.”

      Kui Krantz siis kohe ära läks, et jätkata tööd järgmise juurdluse kallal, millega oli samamoodi kiire, neid oli alati, pikutas Ewert Grens velvetdiivanil edasi ja kuulas teisest ajast pärit muusikat. Kuulas ja mõtles. Surnukuuridele – ja kuidas alates kõige esimesest mõrvajuhtumist, kui ta oli äsja tööle asunud politseiaspirant, oli nendest saanud tema töö loomulik osa. Kuid mitte kunagi varem ei olnud ta pidanud uurima laipa, mida poleks pidanud seal olema.

      Kes oli sinna jõudnud omal käel.

      Kellel ei olnud nime ega lugu.

      Kes ei olnud mitte keegi.

      alyson.

      Ma ju mäletan, et ta sosistas.

      Me ei olnud veel kuigi kaugele jõudnud, enamus oli veel elus, tema ettevaatlik hääl eksles pimeduses hingetõmmete vahel, otsis mind, ja ma sosistasin vastu.

      Alyson.

      Ma ei saanud vastust.

      Ma ei ole ikka veel vastust saanud.

      „EWERT GRENS?”

      „Kellega ma räägin?”

      „Kas kriminaalkomissar Ewert Grens?”

      „See sõltub ilmselt sellest, kes helistab.”

      Grens oli olnud telefoni vastuvõtmise hetkel pikali. Kolmveerand viis. Ta vaatas aknast välja, koidikupäike.

      „Milles asi? Kes helistab?”

      „Laura. See olin mina, kes …”

      „Laurat ma tean.”

      Ta tõusis võidunud velvetdiivanil istuli. Ta oli teinud seda, mida ta nooremad kolleegid nimetasid tööle ööbima jäämise klišeeks. Neil pole udust aimugi. Ewert Grensi ei saa kunagi süüdistada tööle ööbima jäämise klišees, kui mõni juurdlus ahvatles teda jääma – pagan võtaks, selle oli ta ise leiutanud! Just kõik teised, kes tulid pärast teda ja teda järele tegid, olid klišee-ööbimajääjad. Originaal ei saa kunagi olla klišee.

      „Ma tean, kes te olete, kuna teie olete see, kes naeratas.”

      „Misasja?”

      „Teie … nojah, te naeratasite. Ilusat naeratust ühesõnaga. Sedasorti naeratust, mis pani mu unustama, et viibin surnukehade juures, mida hakatakse lõhki lõikama.”

      „Sellisel juhul – äkki kaaluksite siiasõitmist? Ajahetkele vaatamata.”

      „Siia?”

      „Södersjukhuseti surnukuuri. See juhtus uuesti. Mul on üks surnud patsient ülearu.”

      Läbi Stockholmi sõitmine, kui kirikukellad nii siin kui seal viiendat hommikutundi löövad, võib osutuda enneolematult kauniks. Oli just selline hommik. Ewert Grens nautis Västerbro sillalt avanevat vaadet, ei pidanud Hornsgatanil ega Ringvägenil kordagi pidurdama, isegi Södersjukhuset, mille kunstiline ja arhitektuuriline väärtus pole tõtt-öelda teab kui kõrge, tundus kutsuv, kui päike ülemisi korruseid üle kuldas. Ta parkis traumapunkti vastuvõtuplatvormi juurde kiirabiautode vahele nagu eelmiselgi korral, kiirustas sealt edasi läbi väsinud koridoride nagu siis, kuigi polnud kannatanuid, kes oleks igal pool lamanud või oodanud – sel ööl oli autoavariide ja tulistamiste arv olnud väiksem.

      Laura seisis surnukuuri raudukse ees ja ootas teda, huulil samasugune soe naeratus, mis pani mehe selga sirutama, ennast kergemini tundma. Pealegi teadis Grens nüüd, et see naeratus ei olnud välja arvestatud ega näkku kleebitud – naisel ei olnud aimugi, millele ta äsja telefonis viitas.

      „Tere hommikust, komissar. Kui on üldse hommik? Hilisöö ehk?”

      „Hommik.

Скачать книгу