LITMIR.BIZ

Скачать книгу

näo kohale, mis teda enam näha ei võinud, sikutas ettevaatlikult lahti ülejäänud valge surilina, paljastades alasti keha.

      Vigastusteta. Väliselt.

      Väljanägemiselt terve inimene, kes pole langenud välise vägivalla ohvriks.

      Ewert Grensi otsiv pilk liikus üle ruumi, mis oli sama külm kui välja paistis.

      Kes sa oled?

      Miks sa surid?

      Ja kuidas sa, pagana päralt, siia said?

      MA HÜÜDSIN JUST ta nime.

      Alyson. Alyson.

      Ma tean, et me ei tohi rääkida. Et nad ütlesid seda. Kuid viimastel päevadel, kui hingetõmbed on lakanud ja isegi seda metalset kraapimishäält enam pole, selles lõhnas, mis on muutunud roiskumishaisuks, olin ma sunnitud.

      Alyson.

      Ta ei vastanud.

      Seega hüüdsin ma uuesti, ükskõik keda, ja mu hääl vaibus kitsas ruumis. Vastust saamata.

      Äkki nad ei julge.

      Võib-olla olen ma täiesti üksi, kuigi meid on nii palju.

      Võib-olla olen ainult mina elus.

      MILLINE VEIDER HOMMIK.

      Sellest, mis oli alanud nii kenasti tema tavalises kohas Anni endise akna all kivil, oli saanud ühe tundmatu surnud mehe saatmine ühest surnukuurist teise. Varahommikune häire oli muutunud politseijuurdluseks ning pidi seetõttu jätkuma Solna kohtumeditsiini osakonnas.

      Mõni tund hiljem seisis Ewert Grens eredas lambivalguses, mis oli suunatud läikivast metallist lavatsile ja noorele mehekehale, kellel polnud endiselt nime.

      „Üle keha levinud koolnulaigud. Täielik koolnukangestus. Kuid silma ringlihas reageerib selgelt voolule. Ja siin, Ewert …”

      Ludvig Errfors, kohtuarst, keda Grens oli aastate jooksul usaldama hakanud, liigutas kanüüli nimetu mehe silmani, pupillist läbi, täitis süstla ja lasi selle katseklaasi.

      „… kui ma mõõdan kaaliumisisaldust silma klaaskehas, võin näha, et see on kasvanud. Ma ütleks … oma ööpäev. Kakskümmend viis, võib-olla kolmkümmend tundi. Siis täitis viimane hingetõmme ta kopsud.”

      Nii kiiresti ongi siis võimalik vahetada muretus rahutuse vastu.

      Südantsoojendava meelerahu, milles Ewert Grens oli kümmelnud lahkaja sooja naeratuse paistel, põrmustas nüüd ärevus, millest oli saanud ta elu ainus kaaslane.

      „Millal ta suri, ei anna mulle vähimalgi määral selgust selle kohta, kes ta on.”

      „Mõlemal silmavalgel, nagu ka laugude sisekülgedel on tillukesed verevalumid.”

      „Ja siis?”

      „Ta lämbus, Ewert.”

      „Kuidas ta suri, ei anna mulle samuti vähimalgi määral selgust selles, kes ta on.”

      Ja kui rahutus ja ärevus läksid üle vihaks, mis alati oma võimalust ootas, lahkus ta lavatsi juurest tugeva lambivalguse käest, hakkas kõndima edasi-tagasi mööda ruumi, mis haises liha järele veel vängemalt kui eelmine ning virutas käega tugevasti vastu ratastega lauda, mis oli sama läikiv kui kõik muu, tuues kuuldavale metalse kõla, mis ruumis kajas.

      „Aga kurat küll, Errfors – anna mulle miskit, mis ütleks midagi tema isiku kohta! Selle kohta, kust ta pärit on. Kes ta on.”

      Kohtuarst seisis endiselt kummargil üle elutu näo, sama lõõgastunult kui ennegi, ei mingit üllatust ega hirmu. Nad olid koos uurinud paarisadat surnukeha ja kriminaalkomissari hirm omaenda surma ees muutus siin nagu paljude teistegi jaoks agressiivsuseks, ühe tunde kaks erinevat poolt.

      „Aafrikast.”

      „Aafrika on üsna suur.”

      „Kaugelt läänest, Ewert, ja kaugelt põhjast. Kuid mitte nendest riikidest, mis piirnevad otse Atlandi või Vahemerega.”

      Murelikult ringitatsuv kriminaalkomissar oli jõudnud tõsta käe teiseks hoobiks, seekord hunniku kilepõllede vastu, liigutus, mis jäi õhku pidama, kui Ludvig Errfors tõmbas jõuga laiali nimetu mehe lõuad ja osutas ülemiste hammaste valgele reale.

      „Kas sa näed? Plekke emailil? Fluoroos. Ta on üles kasvanud piirkonnas, kus on äärmiselt kõrge fluorisisaldusega põhjavesi.”

      Ewert Grens astus lähemale. Valged laigud valgetel hammastel. Suured laigud. Igal pool.

      „Fluor, mis on põhimõtteliselt hammastele hea, tugevdab hambaid – kuid selles ulatuses kahjustab hambaemaili.”

      „Kõrget fluorisisaldust on ju pisut igal pool.”

      „Mitte nii kõrget. Kui me veel muud vaatame, siis on tegemist …”

      Kohtuarst koputas hambaid üksteise järel kergelt metallvardaga.

      „… tugevate tervete hammastega. Kuni jõuad siiamaani.”

      Kaks lõikehammast. Värvitoonis, mis on kõike muud kui valge.

      „Me ütleme ikka, et need on täiesti hävinud. Nii raskelt kaariesega kahjustunud, et neid pole võimalik päästa. Kui ta oleks hambaarstile läinud, oleks need välja tõmmatud. Aga ta pole seda teinud. Pole hambaarstil käinud. Mitte kunagi.”

      Ta lükkas lõualuud jälle kinni, ka selleks näis vaja minevat kogu ta jõudu.

      „Ma oled seda näinud mitmete inimeste lahkamisel, kes on pärit erinevatest Aafrika paigust. Fantastilised hambad hoolimata olematust hambaravist. Ja samas mõnel neist tõelised kahjustused. See kombinatsioonis fluoroosidega – need valged plekid hambaemailil – ja muidugi üldine välimus, viitavad Lääne-Aafrikale, võimalik et Kesk-Aafrikale.”

      Ewert Grens jäi kohtuarsti juurde kauemaks kui oleks ühe inimkeha järk-järgult osadeks lammutamisel sünnis. Siit ei olnud võimalik tegelikult kuigi palju rohkem infot saada. Ta oli juba saanud tõenäolise surmapõhjuse – lämbumine. Tõenäolise surmaaja – kakskümmend viis tundi tagasi. Ja tõenäolise päritolu – Lääne-Aafrika. Ent surnu näost lahkumine oli vastumeelne. Uurijatöös oli ette tulnud, et ta tundis, kuidas surnud teda jälgivad, kui tema neid uuris. Nüüd see nii ei olnud. Nüüd tundnuks ta nagu teatud vastutust selle noore mehe ees, kes oli vale nimesildiga surnukuuri sokutatud. Ja kuniks Ewerti pilk püsis näol, mis ei saanud anda vastust ei sellele, kellele see kuulub või kuidas sinna sattus, mõistis ta, et on olemas karistusi inimese tapmise eest, kuid üsna riskivaba on seejärel inimeselt röövida ta surm. Et see ei peaks nõnda olema. Ja et kriminaalkomissari vastutus on mehele ta surm tagasi anda.

      Solna kohtumeditsiini osakond asus vaid paari kilomeetri kaugusel Põhjakalmistust^[3.] ning teel Stockholmi kesklinna ja politseimajja peatus ta selles suures surnuaias, mis oli kord olnud kõige hirmsam asi üldse. Lisaks sellele, mida ta kartis, hoolimata sellest, et see oli juba juhtunud. Siia ei olnud tal julgust tulla. Nüüd julges ta siia tulla. Hauaplatsile, mis oli üks kolmekümnest tuhandest ning asus kohas, mis oli ristitud kvartaliks nr. 19B ja mille number oli 603. Lihtne valge rist ja messingist silt, kuhu oli graveeritud naise nimi. anni grens. Ta korjas üles hauale eksinud lehed, mille tuul oli sinna puhunud, täitis veekannu, niisutas roosipõõsast ja kanarbikku ning mõlemat verevat kukeharja, mis pidid kasvama roosadeks lillepuhmasteks. Ta istus pargipingil ja silmitses murulappi, mõeldes näole, mis lebas külmal lahkamisraamil, ja mõtles, kas on olemas keegi, kes sellest noorest mehest puudust tunneb, nagu Grens oma naisest puudust tunneb, ja kas see noor mees omakorda kellestki puudust tundis, nagu Anni võib-olla oma abikaasast.

      Hommikuse liikluse ootamatu stress oli suubunud ennelõunase liikluse ajutisse rahusse – vaid loetud minutid Solna kirikuteelt Kungsholmenile ja vabale parkimiskohale otse Kronobergis asuva politseimaja ees.

      Ewert Grensi sammud juurdlusosakonna koridoris võtsid esiotsa suuna joogiautomaadi ja klahv number 38 juurde – must, kaks korralikku topsitäit. Ühe jõi ta kohe tühjaks, täitis uuesti ning jätkas teed järgmise peatuskohani, Mariana Hermanssoni kabineti ukselävele.

      „Tere

Скачать книгу