LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kui läbisõit.

      „Surnukuuri?”

      „Sealne lahkaja leidis poole tunni eest laiba. Ühe surnud mehe.”

      „Kõlab usutavalt. Sest seda nad seal ju on. Surnud. Oli see kõik?”

      „Üks surnud mees ülearu.”

      „Sa kõneled mõistatuslikult, Wilson.”

      „Üks ülearune laip.”

      „Ja sellega ei muutunud asi kuigi palju selgemaks.”

      „Kui lahkaja – ta alustas tööd kohe peale kuut hommikul – esimest korda külmkambris käis, siis miski ei klappinud. Kui tal oli teisel korral sinna minnes sama tunne, luges ta surnukehad üle. Eile, kui ta koju läks, oli neid seitseteist. Õhtul ja öö jooksul suri viis. Kokku pidi olema seega kakskümmend kaks surnukeha.”

      „Nii?”

      „Kakskümmend kolm. Kakskümmend kolm surnukeha, mitu korda ta ka üle ei lugenud.”

      Kriminaalkomissar Grens tõmbas auto möödasõiduritta ja lisas kiirust.

      „Ühesõnaga ei tohiks ühte seal olla, Ewert. Üks laip, keda pole kunagi vastu võetud, kunagi registreeritud. Surnud mees, kellel pole isikut tõendavaid dokumente ega ajalugu, keda pole olemas.”

      VEEL ÜKS HINGETÕMME.

      Kui ma aeglaselt sisse hingan, kui ma hinge nii kaua kinni hoian kui jaksan, kui ma ainult vähehaaval välja lasen, ei lõpe õhk ehk nii ruttu otsa.

      Minu arust oleme me siin sedasi kolm, neli, isegi viis ööpäeva lamanud. Ma päris täpselt ei tea. Mu ümber valitseb täielik pimedus, väike auk, millest nad meid alguses uurisid, on kadunud, ja ma olen mattunud sekunditesse, millest said tunnid, millest said päevad – samasugune pimedus nii hommikul kui õhtul.

      Sellest on tükk aega, kui ma liigutusi tajusin.

      Viimati ilmselt siis, kui see kast, milles me lebame, üles tõsteti, siis tundus, nagu hõljuks see hetke niisama õhus, nagu lihtsalt ripuks, kiikudes edasi-tagasi, enne kui raske mürtsuga, mille summutasid kehadekihid mu all, maha kukkus.

      Tohutu suur surnukirst, mis lasti oma viimsele teekonnale valmiskaevatud hauda, selline tunne oli.

      INIMESED SEISID SÖDERSJUKHUSETI traumapunktis seinte ääres, kuna ooteruumide toolid olid juba ammuilma otsa saanud ja koridore ääristasid kanderaamid kannatanute ja vigastatutega, kelle jaoks läbivaatuspalatites ruumi ei jagunud. Oli selline hommik. Tulistamised, kallaletungid ja ahelavarii Södra Länkenil. Ewert Grens oleks pidanud tulema peasissepääsu kaudu, kuid ta oli harjunud parkima kiirabisissepääsu ette kahe kiirabiauto vahele. Möödunud korral oli ta ju seadnud ühte siinsetest operatsioonisaalidest sisse ajutise juhtimiskeskuse, kui väljakutse keskmesse jäi surnukuur ise – üks prostituut, kes oli meeleheitesse sattununa kaunistanud kogu paiga lõhkeainega ning võtnud arstid ja meditsiinitudengid pantvangiks. Nüüd kiirustas Ewert läbi samade koridoride, kuigi teise tundega. Toona valitses vahetu oht surma saada. Täna oli surm juba tõsiasi, see oli ise kohale tulnud.

      Üks ülearune laip.

      Üks ülearune surnud mees.

      „Tere hommikust.”

      Lahkaja, viiekümnendates aastates naisterahvas, ootas surnukuuri raske raudukse ees, nagu oli lubanud. Silmist kiirgamas keskendatus ja uudishimu, suu puhkamas leebes naeratuses. Grensile jäi arusaamatuks, kuidas võis õhkuda naisest, kelle tööks on inimesi lahti lõikuda, nii palju elu.

      „Laura – mina helistasingi häirekeskusesse.”

      Valge kittel koos mingi kilepõllega, otsekui täiendav nahakiht, samamoodi kaelas rippuv suukaitse, ja käsi, mis tervituseks tema poole sirutus, kui oli topeltpaari kummikindaid ära võtnud.

      „Pole lugu, ma olen ikkagi üsna puhas, esimene lahkamine peab täna ootama.”

      Grens võttis vastu käe, mis viipas ta seejärel järgnema kitsasse koridori, ühest kabinetist ja akvaariumist mööda lahkamisruumi.

      „Hommik nagu iga teinegi. Tass kohvi – või paar tassi, kui päris aus olla – seejärel uute saatekirjade läbivaatamine, siis siia, et öised patsiendid säilituskappide sektsioonidesse ümber tõsta. Ma nimetan neid ikkagi patsientideks. Surnud või surnukehad või lihtsalt laibad, ma ei tea, minu arust pole see väärikas.”

      Ta avas ukse märgatavalt suuremasse ruumi lahkamisruumi taga. Külmkambrisse. Vihane laevalgus ja kaheksa kraadi, nagu teatas ühel tööpingil asetsev kraadiklaas. Sektsioonid, millest ta rääkis, olid terasest, igaühel kaksteist luuki kolmel korrusel, ja rattad, mis muutis hõlpsamaks nende sõidutamise kahhelkividest valge seina äärde.

      „Kolm vanemat meesterahvast, üks noor naine ja üks kuueaastane laps. Need on saatekirjade järgi uued. Ma tõstsin nad ükshaaval ümber. Selleks on väike masin, umbes nagu kraana, et me oma selgasid ära ei tõstaks.”

      Veider hais.

      Mis oli olnud veelgi tajutavam lahkamisruumis.

      Liha. Nii see haisebki.

      „Hommik nagu iga teinegi – umbes tolle hetkeni. Kui nad ümber said tõstetud. Ja mulle tundus, et … noh, et neid on liiga palju. Patsiente ühesõnaga.”

      Neile kõige lähemal asuval terassektsioonil oli kaheksa hõivatud ja neli vaba luuki. Elutud kehad valgetes linades, kõikidel keskele kinnitatud väike punane nimesilt.

      „Ma lugesin kolm korda üle. Aga kuidas ma oma märkmeid ka arvutiga ei võrrelnud, see ei klappinud. Üks on ülearu. Nii et ma tirisin nad välja, sedasi, ja kontrollisin nimesilte, seejärel nägusid ja – kui paari puhul sellest ka ei piisanud – erilisi tundemärke.”

      Ta naeratas uuesti ning naeratus sellises keskkonnas ja nendel asjaoludel oleks kelle puhul tahes olnud märk morbiidsusest või ehk koguni hullumeelsusest. Kuid selle naise naeratus mitte. Ewert Grens seisis inimese kõrval, kes tahtis sisendada rahu, kes mõistis, et ükski liigutus selles ruumis ei tundu mugav, ja tal läks see õnneks, ta naeratus oli soe ja otsekohene, lubades mehel end vabamalt tunda. Ewertil oli ju oma surnukuurikülastuste puhul – suurlinna kriminaalkomissar pidi tihtipeale surnute ruumi külastama – kombeks peita oma vastumeelsust ülereageerimise taha, võttes näiteks kinni väljaulatuvast jalalabast või öeldes midagi vaimukat või sarkastilist. Nüüd ei olnud selleks vajadust. Kui naine tõmbas terassektsioonist välja kõige parempoolsema alumise raami, valge tavalise mehe mõõtu pambu, levis naise rahu mehessegi.

      „Siin on need, keda ei ole veel lahatud. Need, kelle ma pean ette valmistama, organid välja noppima, nii et patoloog tuvastaks surma põhjuse.”

      Grens oli lahkamisruumist läbi tulles märganud roostevabasid kausse, nendes hoitigi kehaosi enne tagasipanemist – eraldiseisvad osad, millest kokku moodustub inimene.

      „Näete. Patsient, kes pole meie patsient. Kadunuke, kelle tõttu on üks ülearu.”

      Ta tõmbas valge lina kõrvale. Ja seal see mees lebaski. Tõmmu jume selge pigmendierinevusega kaelal, seda oli näha, kuigi sealt oli kadunud jõud ja elu, lühikeste juustega ja üsna kõhn, kolmekümnendates. Vähemalt Grens oletas nii, vahel viskab surm ajale vempe.

      „Riidest lahti võetud nagu teisedki. Mähitud valgesse linasse nagu teisedki. Isegi punane nimesilt, millele on midagi lugematut peale soditud. Samas ei ole ei mina ega keegi teine siin teda vastu võtnud. Registreerinud. Ja eile õhtul teda sellel raamil ei olnud. Siis ma neid üle ei lugenud, aga ma lihtsalt tean. See on mu töö. Ma hoolin nendest patsientidest sama palju ja kohtlen neid samaväärse tõsidusega kui õed ja arstid oma elavaid patsiente ülal osakondades.”

      Laura, lahkaja, asetas oma käe Ewert Grensi käsivarrele. Võib-olla selleks, et rõhutada, kuivõrd ta patsientidest hoolib. Võib-olla murest selle üle, et ei saa aru, mida ta tegelikult näeb. Või jätkas ta lihtsalt külastajas rahu tekitava tunde jagamist. Hoolimata põhjusest lasi Grens käel seal olla, tema, kes muul juhul nägi vaeva, et kehalisi kontakte vältida.

      Omavahel, surnute ruumis. Ja see tunne oli vaat et hea.

      „Kas

Скачать книгу