Sirelitüdrukud - Martha Hall Kelly

Скачать книгу

restoranides, mida võis kokku lugeda ühe käe sõrmedel ja mis jäid kõik Waldorfist nelja kvartali raadiusse ja seega Hudsonist väga kaugele. Mida halba saab teha üks õhtusöök?

      Sõitsime taksoga Le Grenier’i, kaunisse bistroosse West Side’is. Prantsuse ookeaniliinilaevad seilasid Hudsonit mööda ja randusid 51. tänava ääres, nii et paljud New Yorgi parimad väikesed kohad tekkisid just sinna kanti nagu seened pärast kosutavat vihma. Le Grenier asus SS Normandie varjus, endise sadamaülemahoone katusekorrusel. Kui me taksost välja astusime, kõrgus uhke laev meie kohal, tekid prožektorituledest eredad, neli korrust illuminaatoreid säramas. Üks keevitaja saatis vööri juurest öise taeva poole lendu aprikoosivärvi sädemeid, sellal kui madrused suunasid prožektorivalgust laeva küljele, kus tellingutel tegutsesid maalrid. Tundsin end väiksena, seistes selle laeva kõrval, tema suure musta käila all, pilk pööratud kolme punase korstna poole, mis kõik olid suuremad kui ükski laohoone, mis kai ääres seisis. Suve lõpu õhus oli tunda soola maitset, kui Atlandi ookean kohtus Hudsoni jõega.

      Le Grenier’ lauad olid täis viisaka välimusega, enamjaolt keskklassi kuuluvaid inimesi, kelle seas oli ka üks galaõhtul käinud reporter ja hulk inimesi, kes näisid olevat tulnud ookeaniliinilaevalt ja tundsid nüüd rõõmu sellest, et on taas kindlal maal. Me valisime kitsa lakitud puidust latri, mis oli ehitatud nii, nagu istuks me laevas, kus on arvel iga sentimeeter. Le Grenier’ maître d’ monsieur Bernard koogutas monsieur Rodierre’i ees, rääkis, et oli kolm korda „Pariisi tänavaid” näinud, ja jutustas üksikasjalikult omaenda karjäärist Hobokeni kogukonnateatris.

      Monsieur Bernard pöördus minu poole. „Ja teie, mademoiselle? Kas ma pole mitte näinud teid laval koos preili Helen Hayesiga?”

      „Näitlejanna?” imestas monsieur Rodierre naeratades.

      Nii lähedalt oli tema naeratus ohtlik. Pidin pea selge hoidma, sest prantsuse mehed olid mu Achilleuse kand. Ja kui Achilleus oleks olnud prantslane, oleksin ma teda ilmselt kätel kandnud, kuni tema kand oleks paranenud.

      Monsieur Bernard jätkas: „Minu arvates olid arvustused ebaõiglased…”

      „Me tellime nüüd,” sekkusin.

      „Kui ma ei eksi, kasutati ühes väljendit „jäigapoolne”.”

      „Monsieur, me võtame teod. Palun ärge koorega liialdage…”

      „Ja mida see Times „Kaheteistkümnenda öö” kohta ütleski? „Preili Ferriday tegi rahuldava Olivia”? See oli minu arvates pisut karmisti öeldud…”

      „Ja palun ilma küüslauguta. Jätke teod pooltooreks, et nad poleks nii vintsked.”

      „Mademoiselle, kas te soovite, et nad teile lauda roomaks?” Monsieur Bernard pani meie tellimuse kirja ja suundus köögi poole.

      Monsieur Rodierre silmitses šampanjakaarti ja uuris üksikasju. „Ah et näitlejanna? Seda poleks ma iial arvata osanud.” Mehe boheemlasliku välimuse juures oli midagi võluvat: ta oli nagu aed, mis vajas rohimist.

      „Konsulaaditöö sobib mulle paremini. Ema on Rogerit tundnud juba aastaid, ja kui Roger pakkus välja, et võiksin teda aidata, ei suutnud ma talle ära öelda.”

      Monsieur Bernard asetas saiakorvi lauale ja jäi pisut liiga kauaks monsieur Rodierre’i vaatama, justkui püüdnuks ta meest oma mällu söövitada.

      „Ma loodan, et ma täna teie peigmeest välja ei vihasta,” ütles Paul. Ta sirutas käe saiakorvi poole nagu minagi ja mu käsi puudutas tema kätt, mis oli soe ja pehme. Tõmbasin käe kiiresti tagasi sülle.

      „Mul pole niisuguste asjade jaoks aega. Teate küll, milline see New York on – aina pidu peo otsa. See on väga väsitav.”

      „Ma pole teid kordagi Sardi’s kohanud.” Mees murdis saia pooleks ja sellest tõusis auru.

      „Oh, mul on väga palju tööd.”

      „Mul on tunne, et te ei tööta selleks, et raha teenida.”

      „Ma ei saa oma töö eest üldse palka, kui te seda silmas pidasite, aga niisugustest asjadest viisakas seltskonnas ei räägita, monsieur.”

      „Kas me võiksime selle monsieur’tamise lõpetada? See tekitab minus tunde, nagu oleksin iidvana.”

      „Minna üle eesnimedele? Aga me ju alles kohtusime.”

      „Me elame aastas 1939.”

      „Manhattani seltskond on nagu päikesesüsteem, mis toimib oma seaduste järgi. Vallaline naine abielumehega õhtustamas on piisav põhjus, et planeedid orbiidilt minema lennutada.”

      „Siin ei näe meid keegi,” vastas Paul, näidates monsieur Bernardile nimekirjas üht šampanjat.

      „Öelge seda preili Evelyn Shimmerhornile seal tagumises lauas.”

      „Kas teie maine on nüüd rikutud?” küsis ta iseäralikult hooliva tooniga, mida nii nägusa välimusega meeste suust harva kuulda võis. Vahest oli must särk tema jaoks siiski õige valik.

      „Evelyn ei räägi midagi. Ta saab lapse, ja veel väga halval ajal.”

      „Lapsed. Nad muudavad elu keeruliseks. Eks ole? Näitleja elus pole lastele kohta.”

      Järjekordne isekas näitleja.

      „Millega tegeleb teie isa, et teil on võimalik siinses päikesesüsteemis tiirelda?”

      Värske tuttava kohta esitas Paul palju küsimusi.

      „Tegeles. Tal oli kuivaineäri.”

      „Kus?”

      Monsieur Bernard tõstis lauale hõbedase ämbri, mille sangad meenutasid mustlase kõrvarõngaid ja mille ühele küljele toetus šampanjapudeli roheline kael.

      „Ta oli James Harper Poori partner.”

      „Poor Brothersitest? Ma olen käinud tema East Hamptonsi kodus. Tuleb mainida, et tema rikkus on perekonnanimega vastuolus. Kas te käite sageli Prantsusmaal?”

      „Külastan igal aastal Pariisi. Ema päris seal ühe korteri… rue Chauveau Lagarde’il.”

      Monsieur Bernard eemaldas šampanjalt korgi ning see tuli ära rahuldustpakkuva heliga, kõlades pigem mütsatuse kui pauguna. Ta valas kuldset jooki minu pokaali ja mullid kerkisid pokaali servani, ähvardades üle ääre tõusta, ning langesid siis täpselt õigele kõrgusele. See oli oskuslikult valatud.

      „Mu naine Rena peab seal lähedal väikest poekest, mille nimi on Les Jolies Choses. Kas olete seal käinud?”

      Võtsin šampanjast lonksu ja mullid kõditasid mu huuli.

      Paul võttis rahakoti vahelt naise pildi. Rena oli noorem, kui ma olin arvanud, ja tema tumedad juuksed olid soengus, mida olin näinud portselannukkudel. Ta naeratas, silmad suured, justkui jagaks ta mingit mahlakat saladust. Rena oli armas ja näis olevat minu täielik vastand. Kujutlesin, et Rena pood on üks neid šikke väikseid kohti, kus aidatakse naistel end sel kuulsal Prantsuse moel üles lüüa – riided ei tohtinud olla liiga täpselt kokku sobitatud, kuid ebakõla pidi olema vaevu hoomatav.

      „Ei, ma ei ole seal käinud,” vastasin. Ulatasin foto tagasi. „Aga teil on kaunis naine.”

      Jõin oma pokaali tühjaks.

      Paul kehitas õlgu. „Loomulikult on ta minu jaoks liiga noor, aga…” Paul silmitses fotot, pea küljele kallutatud, nagu näeks ta seda esimest korda, ja pistis selle rahakoti vahele tagasi. „Me ei kohtu väga tihti.”

      Selle mõtte peale hakkas mu süda hetkeks põksuma, kuid see rahunes niipea, kui mõistsin, et isegi kui Paul oleks saadaval, lämmataks minu jõuline natuur igasuguse romantikasädeme juba eos.

      Kärisevast köögiraadiost kostis Edith Piaf.

      Paul võttis ämbrist pudeli ja valas mu pokaali veel šampanjat. See hakkas metsikult vahutama ja mäslevad mullid kerkisid üle pokaali

Скачать книгу