LITMIR.BIZ

Скачать книгу

lootes saada häid uudiseid, kuid kuuldes vaid halbu. Poola kaitses end, kandis suuri kaotusi, kuid ei suutnud lõpuks Saksa moodsatele soomusdiviisidele ja sõjalennukitele vastu panna.

      Ärkasin pühapäeval, 17. septembril selle peale, et matka rääkis isale, mida oli raadiost kuulnud. Venelased olid samuti Poolat rünnanud, idast. Kas kõik maailma riigid olid otsustanud meid üksteise järel rünnata?

      Leidsin vanemad köögist, eesaknast välja piilumast. Oli karge sügishommik ja matka kardinate vahelt puhus sisse kerge tuuleke. Kui ma aknale lähemale läksin, nägin mustas ülikonnas juudi mehi, kes meie maja ees rususid koristasid.

      Matka võttis mul ümbert kinni, ja kui tänav oli puhtaks saanud, vaatasime, kuidas Saksa sõdurid sisse marssisid, kaasas meeletu hulk kraami, nagu oleksid nad võõrastemaja uued üürnikud. Esimesena saabusid veokid, siis tulid jalaväelased, seejärel saabus veel sõdureid, kes seisid sirgelt ja uhkelt oma tankidel. Vähemalt polnud Zuzannat seda kurba vaatepilti nägemas, sest ta oli sel hommikul juba haiglasse läinud.

      Matka keetis isale teevett, sellal kui isa seda kõike jälgis. Ma püüdsin kõigest hingest meid nii vagusi hoida kui vähegi võimalik. Vahest ei tule nad meid tülitama, kui oleme väga vaikselt? Lugesin enda rahustamiseks kokku heegeldatud linde matka kardinatel. Üks lõoke. Kaks pääsukest. Üks harakas. Kas harakas polnud mitte peatse surma sümbol? Veokimüra muutus valjemaks.

      Hingasin sügavalt, et taltsutada hinges paisuvat paanikat. Mis küll tulekul oli?

      „Välja, välja!” karjus mehehääl. Kostis kohutavat naelsaabaste kolinat munakividel. Neid oli palju.

      „Kasia, hoia aknast eemale,” lausus isa ja astus ka ise kaugemale. Ta ütles seda väga kerge tooniga, mis reetis mulle, et isal on hirm.

      „Kas peaksime end ära peitma?” sosistas matka. Ta pööras sõrmuse sõrmes ringi ja surus käe rusikasse, nii et kivid jäid tema pihku peitu.

      Isa kõndis ukse juurde ja mina hakkasin palveid lugema. Kuulsime karjumist ja käsklusi ja peagi sõitis veok minema.

      „Nad lähevad vist minema,” sosistasin matka’le.

      Võpatasin, kui meie uksele koputati ja mehehääl käsutas: „Avage!”

      Matka tardus paigale ja isa avas ukse.

      „Adalbert Kuzmerick?” küsis SS-i mees, kes astus tuppa, rind puhvis ees ja enesega rahul.

      Ta oli isast omajagu pikem, peaaegu nii pikk, et tema müts oleks tal vaat et peast lennanud, kui ta uksest sisse astus. Tema ja tema allohvitser kandsid täielikku eriteenistuse vormi ühes mustade saabaste ja mütsiga, millel oli see kohutav mustade aukus silmadega pealuu. Kui mees minust möödus, tundsin tema juures nelginätsu lõhna. Ta paistis olevat ka hea toidu peal ja hoidis lõuga nii püsti, et nägin tema kõrisõlmele kleepunud valge paberitüki all verd seal, kus ta oli endale habet ajades sisse lõiganud. Isegi nende veri oli natsipunane.

      „See ma olen,” vastas isa nii rahulikult, kui sai.

      „Te olete sidesõlme kommunikatsiooniosakonna juhataja?”

      Isa noogutas.

      Kaks sõdurit haarasid isal kätest ja tirisid ta välja veel enne, kui ta jõudis meile pilku heita. Püüdsin isale järgneda, kuid too pikk mees tõkestas kumminuiaga mu tee.

      Matka jooksis akna juurde, silmis meeleheitlik pilk. „Kuhu te ta viite?”

      Mul oli korraga väga külm. Hingata oli järjest raskem.

      Järjekordne SS-i mees, kõhn ja esimesest lühem, astus tuppa, riidest leivakott risti üle õla.

      „Kus teie abikaasa oma töödokumente hoiab?” küsis pikk mees.

      „Siin neid pole,” vastas matka. „Kas te ei või mulle öelda, kuhu nad ta viivad?”

      Matka seisis, mudides rinnal käsi, sellal kui kõhn mees majas ringi käis, sahtleid avas ja kõik seal leiduvad dokumendid kotti toppis.

      „Lühilaineraadio?” küsis pikk mees.

      Matka raputas pead. „Ei.”

      Vaatasin kõhna sõdurit meie kapiuksi avamas ja meie vähest toiduvaru kotti toppimas ning mu kõht hakkas valutama.

      „Kõik varud kuuluvad Reich’ile,” sõnas pikk mees. „Teile antakse normikaardid.”

      Kõhna mehe kotti kadusid konservherned, kaks kartulit ja väike armetu kapsapea. Siis haaras ta rulli keeratud paberkoti, kus oli matka viimane kohvinatuke.

      Ema sirutas käe välja.

      „Palun… kas me ei võiks vähemalt kohvi endale jätta? See on kõik, mis meil on.”

      Pikk mees pööras pead ja vaatas matka’le pikalt silma. „Jäta see,” käsutas ta ja allohvitser viskas kohvi kapile.

      Mehed sammusid läbi meie kolme väikse magamistoa ja avasid kummutisahtleid ning loopisid põrandale sokke ja aluspesu.

      „Relvi?” küsis pikk mees, kui teine kappe läbi otsis. „Veel toiduaineid?”

      „Ei ole,” vastas matka. Ma polnud iial varem kuulnud ema valetamas.

      Mees astus emale lähemale. „Olete ehk kuulnud, et Reich’i vara varjamise eest karistatakse surmaga.”

      „Olen,” vastas matka. „Kui ma saaksin vaid oma abikaasat külastada…”

      Järgnesime meestele hoovi. Aed, mis oli igast küljest taraga piiratud, paistis nüüd, kui seal seisid need SS-i mehed, korraga palju pisem. Kõik nägi välja tavapärane, kuid kohas, kuhu olime nädal tagasi peitnud oma asjad, oli maapind endiselt liiga tasaseks tambitud. Oli ilmselge, et sinna on midagi maetud. Lugesin sõduri samme, kui ta aeda astus. Viis… kuus… seitse… Kas nad näevad, kuidas mu põlved värisevad?

      Meie kana Psina astus aarete peidukoha poole ja kraapis sitikaid otsides seal lähedal mulda. Jumal halasta, labidas oli kohe sealsamas, majaseina najal, endiselt mullane. Kas nad viivad meid Lublini lossi või lasevad siinsamas maha ja jätavad meid siia isale leida?

      „Kas te peate mind lolliks?” küsis pikk mees peidukoha poole sammudes.

      Kaheksa… üheksa…

      Ma ei suutnud rohkem hingata.

      „Muidugi mitte,” vastas matka.

      „Too labidas,” ütles pikk mees oma alluvale. „Kas te tõesti lootsite, et see läheb teil õnneks?”

      „Ei, palun halastage,” vastas matka. Ta pigistas neitsi Maarja medaljoni, mida kandis ketiga kaela ümber. „Ma olen tegelikult pärit Osnabrückist. Kas teate seda linna?”

      Pikk sõdur võttis labida. „Muidugi tean. Sealsel jõuluturul on kõik käinud. Kas olete end Volksdeutsche’na arvele võtnud?”

      Volksdeutsche oli sakslaste termin võõrsil elavate sakslaste kohta. Natsid sundisid matka-suguseid saksa päritolu inimesi end Volksdeutsche’na arvele võtma. Registreerituna said nad lisatoitu, parema töökoha ja elukoha seal, kust olid välja tõstetud juudid ja poolakad, kes polnud saksa päritolu. Matka poleks iial endale Volksdeutsche staatust võtnud, sest see oleks näidanud, et ta on sakslaste poolel, aga see seadis ta omakorda ohtu, sest ta tegutses Reich’i käskude vastu.

      „Ei, aga minus on rohkem saksa verd. Mu isa oli vaid pooleldi poolakas.”

      Psina kraapis pehmes kohas maapinda ja nokkis sealt midagi.

      „Kui te oleksite sakslane, ei rikuks te ju reegleid, või kuidas? Ei varjaks Reich’ile kuuluvat vara?”

      Matka puudutas mehe käsivart. „Selle kõigega on raske toime tulla. Kas te siis ei mõista? Kujutlege, et see juhtub teie perega.”

      „Minu perekond annaks Reich’ile kõik, mis neil anda on.”

      SS-i

Скачать книгу