LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Bonnet’ nööpaugulille järel…”

      „No see on nüüd küll asi, mille pärast poolel Prantsusmaal oodata tasub.” Roger hammustas sõõrikut ja tuhksuhkur langes tema habemele. Hoolimata sellest, et tema figuuri oleks võinud paremal juhul nimetada turskeks, polnud tal iial puudust naiste seltskonnast.

      Tema laual olid kuhjas kaustad, julgeolekudokumendid ja kadunud Prantsuse kodanike toimikud. „Prantsuse konsulaadi käsiraamatu” järgi olid tema tööülesanded „aidata New Yorgis viibivaid Prantsuse kodanikke varguse, raske haiguse või arreteerimise korral ning sünnitunnistust, adopteerimist ja kadunud või varastatud dokumente puudutavate juhtude puhul; korraldada Prantsuse ametnike ja diplomaatide visiite; assisteerida poliitiliste kriiside ja loodusõnnetuste korral”. Kui Hitler loodusõnnetuseks lugeda, andsid Euroopa hädad meile tööd kõigis neis kategooriates.

      „Roger, mul on palju tegemist…”

      Roger lükkas üle poleeritud konverentsilaua minu poole dokumendiümbriku. „Vähe sellest, et meil pole kõnelejat; ma kirjutasin pool ööd Bonnet’ kõnet ümber. Pidin kuidagi mööda minema tõsiasjast, et Roosevelt lasi Prantsusmaal osta Ameerika lennukeid.”

      „Prantsusmaa peaks saama osta nii palju lennukeid, kui tahab.”

      „Caroline, me kogume siin raha. Praegu pole õige aeg isolatsionismi pooldajaid välja vihastada. Eriti, kui nad on rikkad.”

      „Nad ei toeta nagunii Prantsusmaad.”

      „Pole vaja, et ajalehed meist halvasti kirjutaksid. Kas Ühendriigid ja Prantsusmaa on liiga suured sõbrad? Kas see lähendab Saksamaad ja Venemaad? Ma jõuan vaevu lõpetada kolmanda käigu, ilma et mõni ajakirjanik mind ründaks. Ja Rockefellereid ei tohi me sõnagagi mainida… Ma ei taha, et Junior mulle jälle helistaks. Aga küllap ta helistab nagunii, nüüd, kui Bonnet tulemata jääb.”

      „Roger, see on täielik katastroof.”

      „Võib-olla peame kogu peo ära jätma.” Roger kammis pikkade sõrmedega läbi juuste, vedades juuksevaha sisse värsked vaod.

      „Ja maksma tagasi nelikümmend tuhat dollarit? Mis saab Prantsuse perekondade fondist? Meil on niigi ammu kitsas käes. Pealegi maksime juba viie kilo Waldorfi salati eest…”

      „Kas nad nimetavad seda salatiks?” Roger lappas nimekaarte, millest pooled olid loetamatud või täis maha tõmmatud teksti. „See on pathétique… lihtsalt hakitud õunad ja seller. Ja need vesised Kreeka pähklid…”

      Otsisin oma nimekaartide hulgast teisi kuulsaid kandidaate. Me emaga tundsime Julia Marlowe’d, kuulsat näitlejannat, aga tema oli Euroopas turneel. „Kuidas oleks Peter Patout’ga? Ema omad on teda kasutanud.”

      „Sa mõtled seda arhitekti?”

      „Kes kujundas kogu maailmanäituse. Neil on see kahemeetrine robot.”

      „Igav,” vastas Roger ja trummeldas endale hõbedase paberinoaga vastu peopesa.

      Ma jõudsin L-ini. „Aga kapten Lehude?”

      „Normandie pealt? Kas sa mõtled seda tõsiselt? Talle makstakse selle eest, et ta igav oleks.”

      „Roger, sa ei saa kõiki ettepanekuid nii hooletult tagasi lükata. Mis sa Paul Rodierre’ist arvad? Betty ütleb, et kõik räägivad temast.”

      Roger ajas huuled torru, see oli alati hea märk. „See näitleja? Ma nägin tema etendust. Ta on hea. Pikk ja nägus, kui sulle sedasorti mehed meeldivad. Kiire ainevahetus, mis muud.”

      „Vähemalt teame, et ta suudab teksti pähe õppida.”

      „Ta on pisut ettearvamatu. Ja abielus, nii et ära hakka siin midagi unistama.”

      „Mina olen meestega lõpparve teinud, Roger,” vastasin. Olin 37-aastaselt leppinud vallaliseeluga.

      „Ma pole kindel, kas Rodierre on nõus. Vaata, kes sul õnnestub saada, aga hoolitse selle eest, et ta tekstist kinni peaks. Roosevelti ei maini…”

      „Rockefellereid ka mitte,” lõpetasin tema eest.

      Abivajajatega tegelemise vahepeal helistasin ma mitmele poole, et leida viimase hetke esineja, kuni alles jäi ainult üks variant – Paul Rodierre. Ta oli New Yorgis, et kaasa teha Broadhursti teatris mängitavas Ameerika muusikalirevüüs „Pariisi tänavad”, milles oli oma tormilise Broadway debüüdi teinud Carmen Miranda.

      Helistasin William Morrise agentuuri, kust mulle vastati, et nad uurivad asja ja helistavad mulle tagasi. Kümme minutit hiljem ütles härra Rodierre’i agent mulle, et teater on sel õhtul suletud, ja kuigi tema kliendil pole õhtuülikonda, on ta äärmiselt meelitatud meie pakkumisest sel õhtul meie galaüritust juhtida. Ta pidi kohtuma minuga Waldorfi hotellis, et arutada üksikasju. Meie korter Ida 50. tänaval oli Waldorfist kiviviske kaugusel ja nii kiirustasin ma koju, et panna selga ema must Chaneli kleit.

      Leidsin härra Rodierre’i Waldorfi fuajee vastas asuvas Peacock Alley baaris kohvikulaua taga istumast just sel hetkel, kui kahetonnine pronkskell lõi pooltundi, kõlades kaunilt nagu Westminsteri katedraali kellad.

      „Härra Rodierre?” küsisin.

      Rogeril oli mehe nägusa välimuse suhtes õigus. Esimene asi, mis Paul Rodierre’i juures silma jäi, kui väline ilu kõrvale jätta, oli tema erakordne naeratus.

      „Kuidas saan ma teid tänada selle eest, et nii viimasel minutil nõusse jäite, monsieur?”

      Mees ajas end toolilt püsti ja täispikkuses meenutas ta pigem Charlesi jõel harjutava sõudemeeskonna liiget kui Broadway näitlejat. Ta püüdis mind põsele suudelda, kuid ma ulatasin talle käe ja ta surus seda. Meeldiv oli kohtuda mehega, kes oli minuga ühepikkune.

      „Ei ole tänu väärt,” vastas ta.

      Mehe rõivad olid küll probleem: rohelised püksid, tumelilla sametist spordikuub, pruunid seemisnahast kingad ja kõige hullem asi – must särk. Musta särki kandsid ainult preestrid ja fašistid. Ja muidugi gängsterid.

      „Kas soovite riideid vahetada?” Surusin maha soovi sättida tema juukseid, mis olid küllalt pikad, et need võinuks patsi panna. „Või ehk habet ajada?” Agendi sõnul peatus härra Rodierre siinsamas hotellis, mis tähendas, et tema žilett asus kõigest paar korrust kõrgemal.

      „Ma tulen nende riietega,” vastas mees õlakehitusega. Tüüpiline näitleja. Miks polnud ma seda ette näinud? Ballisaali poole suunduvate külaliste hulk aina kasvas, naised olid oma parimates kleitides silmipimestavad, kõik mehed kandsid frakki ja lakknahast oxforde või vasikanahast pidulikke kingi.

      „See on mu esimene gala,” ütlesin. „See on ainus õhtu, kui konsulaadil avaneb võimalus koguda annetusi. Rõivastus peab olema pidulik.” Kas isa vana frakk läheks mehele selga? Vöökohast peaks klappima, aga õlgadest võis see kitsaks jääda.

      „Preili Ferriday, kas te olete alati nii, noh, energiline?”

      „Siin, New Yorgis, ei osata isikupära alati hinnata.” Ulatasin talle kokku klammerdatud lehed. „Tahate kindlasti juba tekstiga tutvuda.”

      Mees ulatas paberid mulle tagasi. „Ei, merci.”

      Surusin need uuesti talle kätte. „Aga selle teksti kirjutas peakonsul isiklikult.”

      „Öelge mulle uuesti, miks ma seda teen?”

      „Selleks, et aasta ringi toetada ümber asustatud Prantsuse kodanikke ja minu Prantsuse perekondade fondi. Me aitame Prantsusmaal elavaid orbusid, kelle vanemad on mingil põhjusel kadunuks jäänud. Euroopas valitsevat ebakindlust arvestades oleme meie ainus usaldusväärne allikas, mis varustab neid riiete ja toiduga. Pealegi tulevad täna siia ka Rockefellerid.”

      Ta lehitses kõnet. „Nad võiksid lihtsalt tšeki kirjutada ja sellele palaganile tulemata jätta.”

      „Nad on ühed meie heldemad toetajad, aga palun ärge viidake neile. Ega president Rooseveltile. Ega lennukitele, mis Prantsusmaa Ühendriikidelt ostis. Mõned meie tänaõhtused külalised küll armastavad

Скачать книгу