LITMIR.BIZ

Скачать книгу

minna.

      Äkki kuulis ta mingit heli. Tuks-tuks. Just nagu südamelöögid. Nick avas lauasahtli, võttis sealt kõrvaklapid ja ühendas need arvuti külge. Nüüd kuulis ta tuksumist hoopis selgemalt ning arvas taustal kuulvat veel midagi. Need olid pidevad lühikesed sarvehuiked, just nagu jahil. See kõlas paljutõotavalt, nagu oleks mäng ka ilma tema osavõtuta täies hoos. Poiss keeras heli valjemaks ning oli enda peale pahane, et polnud varem taibanud kõrvaklappe võtta. Küllap oli ta niiviisi mingi tähtsa info nagu hoiatused või vihjed kõrvust mööda lasknud. Ilmselt oli ta maha maganud üliolulise õpetuse, kuidas mängu käimas hoida.

      Nick vajutas enterit, rohkem küll kärsitusest kui lootusest toimuvat kiirendada.

      Tuksumine vaibus ning pimedusest hakkasid taas ekraanile ilmuma punased tähed.

      „Siin Erebos. Kes sina oled?”

      Nick otsustas kiiresti, et võtab endale nime, mida oli ennegi arvutimängudes kasutanud.

      „Mina olen Gargoyle.”

      „Ütle mulle oma nimi.”

      „Gargoyle!”

      „Oma päris nimi.”

      Nick oli jahmunud. Milleks seda veel vaja oli? Olgu. Ta pakub mingi ees- ja perekonnanime, et saaks viimaks surnud punktist edasi.

      „Simon White.”

      Nimi oli nüüd punaste tähtedega mustal taustal kirjas ja mõne sekundi jooksul ei juhtunud midagi, ainult kursor vilkus.

      „Ma küsisin sinu pärisnime.”

      Nick jõllitas oma silmi uskumata ekraani. Tal oli taas kord tunne, et keegi vahib sealt vastu. Poiss hingas sügavalt sisse ja katsetas uuesti.

      „Thomas Martinson.”

      Hetke valitses taas vaikus ning siis vastas mäng: „Thomas Martinson on vale vastus. Kui sa soovid mängida, ütle mulle oma nimi.”

      Toimuvale polnud mingit mõistlikku seletust. Äkki oli tarkvaral mingi viga küljes ja mäng ei tunnista tegelikult ühtegi nime. Tekst kadus ning ekraanile jäi vaid vilkuv punane kursor. Nick hakkas muretsema, et programm võib olla pange jooksnud või läheb kolmanda vale vastuse peale ise kinni, just nagu siis, kui oled mobiili PIN-koodi kolm korda valesti sisetanud.

      „Nick Dunmore,” kirjutas ta ning oli peaaegu valmis selleks, et ka tõde tagasi lükatakse.

      Selle asemel sosistas mäng talle ta oma nime kõrva. „Nick Dunmore. NickDunmore. Nick. Dunmore.” Seda korrati uuesti ja uuesti. Sõnad oleksid kui suust suhu edasi kandunud, saades nähtamatu kommuuni tervituseks.

      Tunne, et sind arvutist jälgitakse, oli õudne. Nick haaras kobamisi kõrvaklappidest, et need ära võtta. Kuid nii tekst kui hääled olid juba vaibumas ning kaasahaarav meloodia tõotas saladusi ja seiklusi.

      „Tere tulemast, Nick. Tere tulemast Erebose maailma. Enne, kui sa hakkad mängima, tutvu reeglitega. Kui need sulle ei meeldi, võid mängimise iga hetk lõpetada. Sobib see sulle?”

      Nick vahtis pingsalt ekraani. Mäng oli ta valetamise paljastanud. See teadis tema õiget nime. Nüüd näis see kannatamatult vastust ootavat. Kursor vilkus üha kiiremini.

      „Jah,” trükkis Nick, kartes, et kui ta pikalt mõtleb, läheb ekraan jälle pimedaks. Ta jõuab hiljem järele mõelda. Hiljem.

      „Hästi. Kuula esimest reeglit. Sa saad Erebost mängida vaid ühe korra. Kui lased võimaluse raisku, on mäng läbi. Kui su tegelane saab surma, on mäng läbi. Kui sa rikud reegleid, on mäng läbi. Sobib see sulle?”

      „Okei.”

      „Teine reegel. Enne kui mängima hakkad, veendu, et oleksid üksinda. Ära kunagi ütle mängu sees oma õiget nime. Ära väljaspool mängu kunagi ütle oma tegelase nime.”

      Milleks see, imestas Nick. Siis meenus talle, et isegi vähimagi enesekontrollita Brynne polnud Erebosest poolt sõnagi rääkinud. „See on jube äge.” Rohkem ei midagi.

      „Okei.”

      „Tore. Nüüd kolmas reegel. Mängu sisu on saladus. Ära jutusta sellest mitte kellelegi, eriti inimestele, kes pole end mängima registreerinud. Sa võid teiste mängijatega asju arutada mängu ajal, kui istute lõkke ääres. Ära räägi midagi oma sõpradele ega perekonnale. Ära kirjuta sellest internetis.”

      Just nagu sa seda kontrollida saaks, mõtles Nick ja trükkis „Okei.”

      „Neljas reegel. Hoia oma DVD kusagil peidus. Sa vajad seda mängu alustamisel. Ära tee sellest mingil juhul koopiat, välja arvatud juhul, kui Sõnumitooja on sul seda teha palunud.”

      „Okei.”

      Nick oli vaevu jõudnud enterit vajutada, kui päike tõusis. Või vähemalt nii tundus. Must ekraan muutus õrnpunaseks ning punane omakorda kuldseteks ja kollasteks toonideks. Ilmus Nicki Nimetu. Kõigepealt oli ta lihtsalt vari, mis omandas aegamisi piirjooned, samamoodi nagu teda ümbritsev päikesepaisteline kõrge rohuga metsalagendik. Sissetallatud rada lookles sammaldunud tornini, mille uks rippus ühel hingel. Rajast vasakul istus Nimetu kaljurahnul, silmad kinni ja nägu päikese poole pööratud. Nick tundis lõikavat kadedust, nagu vaataks ilusaid puhkusepilte. Hetkeks tundus talle isegi, et tunneb puude vaigu ja torni ümber kasvavate metsalillede lõhna. Ritsikad siristasid ja tuul kiigutas õrnalt rohtu.

      Torniuks kõmatas valjusti vastu seina ning ikka veel kaltsudes tegelane sirutas ennast ja tõusis. Ta tõstis käe ja võttis oma näo ära nagu maski. Alles jäi vaid muna moodi sile nahk.

      Järgmine tuulepuhang pani tornitipus rippuva lipu lehvima. Sellel oli pleekinud number 1.

      Nick oletas, et see on tee esimesele levelile, ning juhtis oma tegelase, kelle puuduv nägu häiris teda rohkem, kui ta endale tunnistada söandas, torni juurde.

      Tornis oli haudvaikne. Isegi tuul jäi vait ning ripakil uks ei prõmminud enam. Keset õlgi ja laialipillutatud konte seisid roostes raudnurkadega puukirstud. Seinal kiiskasid graveeritud kirjadega vaskplaadid. Esimene sõna oli neil kõigil sama: vali.

      Poiss võttis plaadid järgemisi ette.

      „Vali sugu,” nõudis esimene.

      Nick valis kõhklemata meessoo. Alles pärast valikut taipas ta, et olnuks päris ahvatlev naist mängida. Tühja kah, valikut ei saanud enam muuta.

      „Vali rass,” luges ta järgmiselt sildilt.

      Siin mõtles ta kauem. Barbar ja vampiir langesid valikust välja, ehkki ta uuris huvi pärast nende kehasid. Barbari õlist läikivad õlalihased panid ta nägu krimpsutama. Mõne minuti mõtles ta sisalikinimese üle, sest tolle soomused küütlesid nii ahvatlevalt. Ka inimene oli valikus, kuid see ei tasunud isegi kaalumist. Liiga tavaline ja nõrk.

      Lõpuks jäi neli kõige ahvatlevamat – päkapikk, libahunt, kassinimene ja tumehaldjas. Ta proovis oma tegelasele päkapiku keha. See oli väike, jässakas ja tugev. Pole paha. Poisile meeldis väike keha, kuid kõverad jalad ja viril näoilme mitte nii väga.

      Viimaks otsustas ta tumehaldja kasuks. Too oli küll kõige rohkem keskmist kasvu, kuid selle eest väle, elegantne ja salapärane. Ta otsus võeti vastu.

      „Vali oma välimus”, käskis kolmas vaskplaat.

      Nick tahtis oma päris minast võimalikult erineda. Niisiis valis ta lühikesed blondid harjastena turris juuksed, terava nina ja rohelised pilusilmad. Ta vaatles oma tegelast, kes enam kuidagi Nimetuga ei sarnanenud. Riietus sai hoolsalt valitud: rohelist ja kuldset värvi vammus, tumedad püksid, ülevalt tagasi käänatud säärtega saapad. Nahkmüts oli pea kaitsmiseks parem kui mitte midagi. Nick oleks kiivrit tahtnud, kuid kahjuks polnud neid tumehaldjatele ette nähtud.

      Poiss töötles veel veidi oma tegelase näojooni: tegi silmad suuremaks ning kasvatas suu ja nina vahelist vahet. Ta tõstis kulmud kõrgemale, rõhutas põsesarnasid ja leidis, et näeb nüüd välja nagu kuninga kaotsiläinud poeg.

      „Vali kutsumus,” nõudis neljas vaskplaat.

      Palgamõrtsukas,

Скачать книгу