LITMIR.BIZ

Скачать книгу

aeglusega edasi nihkuma. Imetillukeste nõksatustega. Mitu korda tekkis tunne, et arvuti on kinni jooksnud, sest mitte midagi ei toimunud. Nick proovis hiirt liigutada – kursor ikkagi reageeris, ehkki aeglaselt ja jõnkslikult. Nick niheles kärsitult toolil. Kakskümmend viis protsenti? Uskumatu … Ta võis vabalt kööki minna ja endale midagi juua otsida.

      Mõne minuti pärast tagasi tulles leidis poiss, et installitud on kolmkümmend üks protsenti. Ta vajus vandudes toolile istuma ja hõõrus silmi. Oli vast piin.

      Näis, et kulus terve tund, enne kui sada protsenti lõpuks täis sai. Nicki süda juba juubeldas, kui ekraan läks järsku mustaks. See jäigi mustaks.

      Mitte miski ei aidanud, ei vihahoos vastu arvuti korpust tagumine ega ükski klahvikombinatsioon. Ekraan ei näidanud muud kui pilkast pimedust.

      Just siis, kui Nick oli alla andmas ja tahtis resetnuppu vajutada, hakkas midagi toimuma. Pimedusest ilmusid punased tähed, moodustades sõnad, mida oleks kui südameverega pulseerima pandud.

      Sisene.

      Või pöördu tagasi.

      See on Erebos.

      Viimaks ometi! Erutusest värisev Nick valis „Sisene”.

      Ekraan läks taas mõneks sekundiks mustaks, kuid enam polnud see midagi uut. Nick naaldus tooli seljatoele, lootes, et ehk pole mäng kogu aeg nii aeglane. Arvutis ei saanud viga olla, see oli peaaegu uus – protsessor ja graafikakaart olid väga kiired ja siiani polnud ühegi mänguga probleeme tekkinud.

      Ekraan läks tasapisi heledamaks ning nähtavale ilmus väga realistlik metsalagendik. Taevas paistis kuu. Keset lagendikku seisis särgiräbalas ja lõhkistes pükstes inimkogu. Ei mingit relva, ainult kaigas käes. Ilmselt pidi see olema poisi tegelane. Nick klõpsas prooviks temast natuke paremale. Inimkogu hüppas püsti ja liikus täpselt näidatud kohta. Hea küll, juhtimissüsteem oli lollikindel ja küllap ta varsti ka muud nõksud selgeks saab. Ega ta esimest korda mänginud.

      Hüva. Aga kuhu pidi ta edasi minema? Näha polnud mingit rada ega suunanoolt. Äkki on kusagil piirkonna kaart? Nick proovis vaadata oma varustust või otsida mängujuhist, kuid ei leidnud midagi. Polnud ühtegi vihjet eelseisvale ülesandele ega ühtki teist tegelast silmapiiril. Ainult punane energianäidik ja selle all sinine, mis ilmselt pidi võhma näitama. Nick katsetas igasuguseid teistes mängudes töötanud klahvikombinatsioone, kuid siin olid need kõik kasutud.

      Mäng on ilmselt bugisid täis, mõtles poiss pahuralt. Ta klõpsas lihtsalt prooviks oma niru varustusega tegelasel. Tolle pea kohale ilmus silt „Nimetu”.

      „Aina paremaks läheb,” porises Nick. „Saladuslik Nimetu.” Ta sundis oma kaltsakat pisut aega otse edasi minema, siis vasakule ja lõpuks paremale pöörama. Polnud vähimatki vihjet, mis suunda ta peaks minema. Kõik suunad tundusid ühtmoodi valed ja küsida polnud kah kelleltki.

      „See on jube äge,” ahvis Nick mõttes Brynne’i järele. Samas … Ka Colinit paistis mäng huvitavat, ning Colin polnud loll.

      Nick otsustas, et laseb oma tegelasel otse edasi minna. Ta ise oleks ära eksides just niiviisi teinud, et läheb ühes suunas. Viimaks jõuaks ta ikka kuhugi välja ja iga mets pidi kusagil otsa saama.

      Ta keskendus Nimetule, kes osavalt tüvede vahel põikles ja segavaid oksi kaikaga eest lükkas. Iga mängutegelase samm oli selgesti kuulda. Puhmad sahisesid ja kuivanud lehed krõbisesid. Kui tegelane kivist paljandinõlva mööda üles ronis, veeres kiviklibu ta jalgade puutest alla.

      Teisel pool paljandit muutus maapind märjemaks. Nimetu ei saanud enam nii kärmelt edasi kui varem, sest vajus pahkluudeni mudasse. Nick oli vaimustuses. Mäng oli äärmiselt elutruu. Kui ta edasi kahlas, oli isegi muda lirtsumist kuulda.

      Edasi rühkiv Nimetu kippus lõõtsutama. Sinine mõõdik oli langenud ühe kolmandikuni võimalikust. Nick laskis oma tegelasel järgmise kivirünka juures puhata. Tegelane toetas käed reitele ja laskis pea longu, ilmselgelt üritades end koguda.

      Kusagil läheduses pidi olema oja. Nick kuulis vulinat ja lõpetas puhkepausi. Ta juhtis Nimetu veidi paremale ning leidiski sealt väikese veenire. Tegelane jäi ikka veel lõõtsutades selle juurde seisma.

      „Joo nüüd.” Nick vajutas klaviatuuril alla näitavat noolt ja rõõmustas, kui Nimetu tõepoolest kummardus ja käega vett tõstes jõi.

      Edasi läks juba kiiremini. Maa polnud enam tüma ega mets nii tihe kui varem. Ometi polnud endiselt mingit vihjet edasise kohta ja Nick hakkas tasapisi juba muretsema, ega ta otse minemise taktika valeks osutunud. Oleks tal vaid mingi ülevaade, näiteks piirkonna kaart või …

      Ülevaade! Nick muheles endamisi. Vaatame õige … Äkki ta virtuaalne mina oskab lisaks kummardumisele ka ronida! Ta valis jämeda, madalalt algavate okstega puu, juhtis tegelase selle ette ja vajutas klaviatuuril üles näitavat noolt.

      Nimetu pani ettevaatlikult kaika käest ja ronis oksi mööda üles. Ta peatus, kui Nick nupu lahti laskis, ja ronis edasi, kui uuesti nupule vajutati. Nick viis ta nii kõrgele üles kui võimalik, lastes ronida seni, kuni oksad liiga hapraiks muutusid ja tegelane oleks äärepealt alla kukkunud. Nick hakkas ümbrust uurima alles siis, kui tegelasel oli kindel jalgealune. Vaade oli vägev.

      Kõrgel taevas säras täiskuu, valades valgust lõputuna näivale hõberohelisele puudemerele. Vasakult paistis mäeahelik, paremal laiusid tasandikud. Otse ette jääv maastik oli künklik. Nööpnõelapea suurused punktid paaril nõlval märkisid asundusi.

      Ennäe, mõtles Nick võidukalt. Otse edasi minna oligi õige samm.

      Ta pidi juba allatulemise nupule vajutama, kui märkas puude vahel sooja kollast valgust. See paistis paljutõotav. Kui natuke vasakule hoida, peaks ta mõne minutiga valguseni jõudma. Äkki oli seal maja? Poiss sundis kärsitult tegelase alla ronima. Too võttis maapinnale jõudes jälle oma kaika kätte ja kõndis edasi. Nick näris alahuult, lootes, et mäletab suunda õigesti.

      Ei läinudki kaua, kui talle tundus, et näeb puude vahelt nõrka valguskuma. Peaaegu samal hetkel sattus ta takistusele. Kaljulõhe oli liiga lai, et tegelane sellest üle suudaks hüpata. Pagan! Kuristik ulatus ta ees pikalt mõlemale poole ja kadus puude vahel pimedusse. Ringiga minek oleks Nimetul võtnud hulga aega ja ilmselt oleks ta ka suunataju kaotanud.

      Mõnda aega omaette vandunud, leidis Nick murdunud puu. Kui see õigesti paika saada …

      Tühikuklahv osutus edu võtmeks. Nicki mängutegelane lohistas, nügis ja sikutas tüve igas suunas, kuhu poiss kursoriga näitas. Selleks ajaks, kui puutüvi oli üle kaljulõhe sätitud, ahmis Nimetu juba õhku ning punane eluenergia näidik oli jälle pisut lühemaks jäänud.

      Nick juhtis oma tegelase äärmise hoolikusega puutüvele. See osutus väga salakavalaks jalgealuseks. Viienda sammu all keeras tüvi end paremale ja Nick pääses kindlale pinnale vaid tänu riskantsele hüppele.

      Vilkuv valgus paistis nüüd selgemalt. Otse Nicki ees oli imeväike metsalagendik, mille keskel põles lõke. Selle juures istus üksik mees ja vahtis tulle. Nick võttis sõrme hiirenupult ja Nimetu jäi silmapilk seisma.

      Lõkke ääres istuv mees ei liigutanudki ennast. Nick ei näinud tal mingit relva, kuid see ei tähendanud tegelikult midagi. Pikk must keep võis viidata maagile. Küllap tegelase peal tehtud hiireklõps näitaks enamat. Nicki kursor oli meest vaevu puutuda jõudnud, kui too tõstis pea, näidates kitsast, väga väikese suuga nägu. Samal hetkel avanes ekraani alumises nurgas dialoogikast.

      „Tere, Nimetu.” Dialoogikasti mustal taustal helendasid hõbehallid tähed. „Sa jõudsid kiiresti siia.”

      Nick juhtis oma tegelase lähemale, kuid mees ei reageerinud sellele. Ta lükka vaid pika oksaga lõkkes põlevaid puid kokku. Nick oli pettunud. Ta oli selles tühjas metsas viimaks ometi hingelist kohanud ja saanud vaid napi tervituse.

      Alles siis, kui Nick dialoogiakna järgmisel real plinkivat kursorit märkas, taipas ta, et temalt oodatakse vastust.

      „Ole ise ka tervitatud,” trükkis ta.

      Mustas keebis mees noogutas. „Puu

Скачать книгу