LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vestluspartner polnud veel lõpetanud.

      „Ainult liidus Erebosega pead sa selles mängus vastu. See on asi, mida peaksid teadma.”

      „Hästi,” vastas Nick.

      Mees langetas pea ja surus oma toika sügavale lõkketulle. Sädemeid paiskus õhku. See näeb nii ehtne välja, mõtles Nick. Nii ehtne.

      Ta ootas, kuid mees kavatsenudki vestlust jätkata. Ilmselt oli ta endale ette nähtud teksti juba ära öelnud.

      Nickil tekkis huvi, kas mees reageerib, kui teda ise kõnetada. Ta trükkis dialoogikasti „p#434<3xxq0jolk-<h0e8r”. See näis virtuaalsele kaaslasele suuresti nalja tegevat. Ta tõstis pea ja naeratas Nickile.

      Ta vaatab mulle otse silma, mõtles Nick ja püüdis ärevust summutada. Ta vaatab mind nii, nagu näeks läbi ekraani.

      Viimaks pöördus mees uuesti tuld vaatama.

      Alles nüüd märkas Nick, et mängima on hakanud vaikne muusika. Meloodia oli keerukas ja pealekäiv ning samal ajal imelikult liigutav.

      „Kes sa oled?” toksis poiss.

      Vastust muidugi ei tulnud. Mees kallutas pead, nagu vajaks mõtlemisaega. Mõne sekundi pärast ilmusid dialoogiaknasse sõnad, mis Nicki jahmatasid.

      „Mina olen Surnud Mees.” Tegelane vaatas taas Nickile otsa, nagu tahaks oma vastuse mõju näha. „Lihtsalt üks Surnud Mees. Sina seevastu oled elus. Tõsi küll, ilma nimeta, aga mitte enam kaua. Varsti saad endale valida nime, kutsumuse ja päris uue elu.”

      Nicki sõrmed libisesid klaviatuurilt maha. See oli ebatavaline. Ei, see oli lausa hirmutav. Mäng oli andnud juhuslikule küsimusele selge vastuse.

      Äkki oli see juhus.

      „Surnud inimesed tavaliselt ei räägi,” trükkis ta ning naaldus siis tooli seljatoe vastu. See polnud küsimus, pigem vastuväide. Niisuguse asja jaoks ei saanud lõkke ääres istuval mehel programmeeritud vastust olla.

      „Sul on õigus. See on Erebose vägi.” Mees torkas oksa lõkkesse ja tõmbas selle leegitsevana välja.

      Nick ei tahtnud seda endale küll tunnistada, kuid ta oli väheke murelik. Ta uuris, kas arvuti on ehk internetti ühendatud ja keegi teeb sedakaudu tema kulul nalja. Ei, arvuti polnud võrku ühendatud. Oks leegitses Surnud Mehe käes heledalt ja tule peegeldus vilkus ta silmades.

      Nicki sõrmed trükkisid peaaegu tahtmatult järgmise lause. „Mis tunne on surnud olla?”

      Mees pahvatas naerma. See oli lõõtsutav, hingeldav naer. „Sa oled esimene nimetu, kes seda küsib!” Ta heitis oksajäänused lõkkesse.

      „Üksildane. Või siis tontlik. Kes teab?” Ta pühkis käega üle lauba. „Kui ma küsiksin sinult praegu, mis tunne on elus olla, siis mida sa vastaksid? Nii, nagu igaüks elab omaenese elu, nii sureb ka igaüks omaenda surma.” Nagu soovides oma sõnu rõhutada, tõmbas mees keebi kapuutsi pähe, nii et selle vari langes silmadele ja ninale. Nähtavale jäi vaid ta väike suu. „Kahtlemata saad ühel päeval ise teada.”

      Kahtlemata. Nick pühkis niisked peopesad pükste külge kuivaks. See teema ei meeldinud talle enam.

      „Kuidas ma edasi lähen?” toksis ta ning taipas iseendalegi üllatuseks, et ootab mõistlikku vastust.

      „Tahad sa tõesti edasi minna? Ma hoiatan sind, et see pole hea mõte.”

      „Muidugi tahan.”

      „Sel juhul pööra vasakule ja mine piki oja kallast edasi, kuni jõuad orgu. Mine sellest läbi. Pärast seda … näed juba ise.” Surnud Mees tõmbas keebi endale tihedamalt ümber, nagu oleks tal külm.

      „Ja kuula kollaste silmadega Sõnumitoojat.”

      4

      Oja kallast mööda minnes, vee kurguhäälne vulin kogu aeg vasakut kätt, ei kulutanud kerge sörk eriti palju võhma. Nick hakkas mõistma, et vastupidavus oli ta nimetul tegelasel niruvõitu. Isegi kerge ülesmäge minek pani ta hingeldama ja nõudis puhkust, kuni näidik ekraani paremas alumises nurgas jälle siniseks muutus. Alles siis sai üle kivide ronides, üle takistuste hüpates ja orgu otsides edasi minna. Kollaste silmadega Sõnumitoojat polnud kusagil.

      Oja mõlemal kaldal hakkas maapind kergelt tõusma ja pimedast metsaalusest sai tasapisi kivine pinnas. Ikka ja jälle aeglustasid lahtised kivid Nimetu liikumist ja ta kukkus mitu korda. Alles siis, kui maapind oli mõlemal pool temast kaks korda kõrgemal, taipas Nick, et asub juba oru keskel. Ta märkas ka, et pole seal üksi. Mõlemal pool rada krabistati kuivas puhmastikus ja siis kargasid sealt otsekui hääletu käskluse peale väikesed kärnkonnataolised olendid talle kallale. Nende koibade küljes olid lisaks ujunahkadele ka küünised, mis tegid Nicki Nimetule üsna kõvasti viga. Kulus mitu hirmsat sekundit, enne kui poisile meenus kaigas tegelase käes ning ta end kaitsma asus.

      Kaks kärnkonna pistsid plehku. Üks suri hästi sihitud kaikahoobist Nimetu jalge ees.

      „Pihtas,” pomises Nick.

      Oli jäänud veel viimane konn, kes rippus Nimetu vasaku jala küljes, veri küüniste alt voolamas. Nick märkas murega, et punane elujõu mõõdik näitas vaid veidi üle poole. Ta vajutas tühikut. Nimetu hüppas õhku, kuid konnast lahti ei saanud.

      Viimaks andis escape-klahv soovitud tulemuse. Nimetu tegi välkkiire pöörde, raputas konneluka enda küljest lahti ja tegi Nicki korraldusel talle kaikaga otsa peale.

      Nimetu elujõu mõõdik oli jõudnud tublisti allapoole keskmist vajuda. Nick veendus, et rohkem ründajaid ei paista, ning libistas siis kursoriga üle konneluka laiba, millele ilmus kiri „4 ühikut liha”.

      „Vähemalt midagigi,” pomises poiss. Ta ajas oma kurnatud tegelase uuesti jalule ning sundis ta liha kokku korjama, enne kui orgu mööda edasi läks. Ta oli valvel ning valmis kaikaga virutama igale küünistega konnale, kes nägu näitab. Kuid rohkem sekeldusi ei tekkinud. Kaugemalt hakkas hoopis kostma ühtlast ja orus mitmekordselt vastu kajavat müdinat. See oli kabjamüdin.

      Poiss sundis Nimetu käiku aeglustama ja väga ettevaatlikult järgmise rajakäänaku taha hiilima. Kuid sealt ei paistnud muud kui järgmised järsud nõlvad ja veel rohkem lahtist kiviklibu.

      Mõne hetke pärast kabjamüdin vaikis. Nick laskis Nimetul kaljuseina äärest ümber mehekõrguste okaspõõsaste hiilida. Sealt liikus ta edasi järgmise püstloodis kaljuseinani. Umbes poolel seina kõrgusel, mis siiski oli Nimetu peast kõvasti kõrgemal, sirutus kuru kohale lai kaljueend. Selle taga mustendas kitsas koopasuu ning koopa ees istus tohutu suure turvistatud hobuse seljas kõhetu hallis tuunikas mees, kes viipas nii Nickile kui Nimetule. Nick nägi hetkeks mehe kiilast koonusjat pealage ja väga pikki kondiseid sõrmi. Kogu ta tähelepanu oli keskendunud mehe kahvatukollastele silmadele.

      „Sa said väga osavalt hakkama.”

      „Tänan.”

      „Sellegipoolest on su jõuvaru kehv.”

      „Ma tean.”

      „Sa pead sellega tulevikus arvestama.”

      Sõnumitooja asjalik kõnetoon oli veidralt vastuolus ta hirmutava välimusega.

      „Sul on aeg nimi saada,” jätkas mees. „On aeg esimeseks riituseks.” Ta osutas aeglase viipega enda taga mustendava koopasuu poole. „Soovin sulle edu ja õigeid otsuseid. Me kohtume veel.” Ta pööras hobuse ringi ja kappas minema.

      Nick ootas, kuni kabjamüdin oli vaibunud, enne kui oma tegelase kaljuseina juurde viis. Kivisse oli raiutud järsk trepp, mis viis kaljueendile. „On aeg esimeseks riituseks.” Miks ta käed jälle niisked olid? Poiss tegi vasaku hiireklahviga klõpsu mustendaval koopasuul. Nimetu ronis üles koopa juurde ja kadus pimedusse. Hetk hiljem läks ekraan mustaks.

      Pimedus. Vaikus. Nick niheles rahutult oma toolil. Miks see nii kaua aega võttis? Ta tagus igaks juhuks klahve, kuid ei saavutanud sellega midagi.

      „Oh, jäta nüüd,” ütles poiss ja tagus vastu arvuti korpust. „Sa ei tohi praegu pange minna.”

      Ekraan

Скачать книгу