LITMIR.BIZ

       Kuis käib sul kuldne päike,

       Mo armas isamaa?

       Kes muiste õnne läike

       Sull’ süttas särama?

      Ta tõuseb Taara koeas

       Kül end’se iluga,

       Ja näeb et sinu maeas

       Õnn läinud puhkama.

       Oh, et üks taewa wägi

       Sind wõtaks ärat’da:

       Kül siis so õnne mägi

       Lä’äks uuest särama.

       Jää Jumalaga, Epu, siis –

       Mo kõige kallim paradiis!

       Mo kuldne läikiw lusti-linn

       Kus hilja alles mängisin.

       Oh paistku päew sull’ palawast

       Sealt armu taewast läikijast!

       Mul warjab ööilm waarikuid,

       Sest ohkan taga ilu suid.

       Mul igatsuse rõemu a’ad

       Ju õhtu taewas hingawad!

       Mis weerul punab üle maa,

       Sa, päike, neid ei paistma saa! –

       Näki neitsi, noorukene!

       Liuge Lääne laenetesta

       Muist’ se kihla kiwi peale

       Siidi hiuksid silitama

      Koidu kulla karwaliseks.

       Õhtu eha iluduseks!

       Laula minu meele maalid

       Õilmetesse õitsemaie!

       Siis ma liblik, lusti lindu,

       Tallan tuulta salamahti –

       Kui ma laulu kuningale,

       Sõna eie seadijale

       Lähän kulda kukumaie.

       Hõbe läiket hõiskamaie.

       Meie kallis Kalew’ poega,

       Taewa tõusnud taimekene,

       Enne õnnetuma õhtu.

       Kui ta läinud lahingissa

       Raudalasi rookimaie:

       Matnud kuningliku kulla.

       Rika Eesti riigi wara

       Põrmu põue peitewale,

       Kust ei waras käpamaie,

       Ega rööwel riisumaie

       Warandust wõin’d wähendama.

       “Õitseb ükskord õnne aega,

       Paestab parem päewukene:

       Wõtame siis wara wangist,

       Kulla koormad künka alta.“

       Niida sahkand sõbradele

       Kallis Kalewide poega,

       Kui n’ ad wara warju alla,

       Kulda kukutanud kalmu,

      Hauda haljast hõbedada,

       Kuida Kalew’ poea laulus

       Pikemalta paiatakse.

       Pärast matmist pitseriga

       Sõlminud ta sala sõnu,

       Kõwemaid weel kinnituseks.

       Kes neid ajus arwamaie,

       Mõtes juhtub mõistemaie:

       Pidi wara peremeheks

       Õnne tunnil tõusemaie.

       Nälja põlwe närtsimisel,

       Orja ööde ohkamisel

       Püüdsid mitu Eesti poega

       Kallist hauda kaewaneda,

       Wana wara wõteneda,

       Kui neil eha helendusel

       Ööde õlmas õilme karwa

       Muru eide tütre maalid

       Imeliku ilmutanud

       Muiste aeg’sist mälestustest:

       Mis seal mustas mulla rüpes,

       Põrmu põues peitewala

       Wõida olla warandusi,

       Parem põlwe pärandusi.

       Aga et ei sala sõnu

       Sündin’d meestel mõtedessa,

       Agarail ei arudessa:

       Jäiwad waranduse warmed,

       Haua kohad arwamata

      Tulew põlwe tunnistuseks

       Meie põlwe päewadeni.

       Taara nõude nikutajad,

       Targa tööde toimetajad,

       Walitesid wanad targad

       Hiljem ilma aegadella

       Waba põlwe Eesti-walda.

       Orja aeg’sid astmeid mööda

       Mindi muistest otsimaie,

       Kas ei Kalewide koolmest

       Warjul pantud warandusest

       Riismeid wõinud riisuneda.

       Mõned ärksad mehe poead

       Sõitsid suisa sala teeda

       Õnne wara otsimaie:

       Et kui armust neile antud

       Wana wara wälja wõta

       Teda päewa paistel tuua’.

       Esimest neist õnne lapsist,

       Kes taht’ wara kergitada;

       Wõtnud Taara üless taewa

       Puhke põlwe pidamaie,

       Sest et mees siin küllalt tööda

       Eesti tuluks toimetanud. –

       Teised tema teede radal

       Kõndin’d õnne katsumaie,

       Kell’ ehk tuuled teadusida

       Õhud toonud õiendusi:

       Kuida kotka kulda kõned,

      Kaarna hõbe kuulutused,

       Wõitsa

Скачать книгу