LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kaasa täieliku illusioonide purunemise. Juhtumisi päästis stalinismi – ja Stalini – puhkenud Teine maailmasõda. Hoolimata kaosest ja tehtud vigadest, hoolimata tohutust surmasaanute hulgast ja määratust hävitustööst kindlustas võit süsteemi ja selle juhi legitiimsust, „tõestades” nende väärtust. Võidu järelkajana saavutas Stalini isikukultus peaaegu religioonina uue taseme. Propaganda hakkas suurt juhti ülistama „kui rahva kangelaslikkuse, patriotismi ja ustavuse kehastust”.20

      Samas andis sõda Stalinile enneolematu võimaluse suruda oma nägemus kommunistlikust ühiskonnast peale naaberriikidele. Esimene võimalus tuli juba 1939. aastal, kui Nõukogude Liit ja natslik Saksamaa sõlmisid Molotovi-Ribbentropi pakti, millega jagasid Poola, Rumeenia, Soome ja Balti riigid Nõukogude ja Saksamaa mõjupiirkonnaks. 1. septembril tungis Hitler läänest Poolale kallale. 17. septembril alustas Stalin invasiooni idast. Paari kuu jooksul okupeerisid Nõukogude väed Balti riigid, osa Rumeeniast ja ka Soome idaosa. Kuigi natside okupatsiooni all olnud Euroopa viimaks küll vabastati, ei tagastanud Stalin kunagi sõja alguses okupeeritud alasid. Poola idaosa, Soome idaosa, Balti riigid, Bukoviina ja Bessaraabia, mida nüüd nimetati Moldaaviaks, arvati Nõukogude Liidu koosseisu. Poola idapoolsed alad on tänapäevani osa Ukrainast ja Valgevenest.

      Oma okupatsioonitsoonis asusid Punaarmee ohvitserid ja NKVD otsekohe neile omast süsteemi peale suruma. Alates 1939. aastast kasutati kohalikke kollaboratsioniste, rahvusvahelise kommunistliku liikumise tegelasi, massilist vägivalda ja massilist küüditamist Gulagi, et kohalikke elanikke sovetiseerida. Stalin sai sellest väärtuslikke kogemusi ja väärtuslikke liitlasi: Nõukogude sissetung Ida-Poolasse ja Balti riikidesse 1939. aastal andis hulga uut NKVD kaadrit, kes oli valmis juba toimepandut kordama. Otsekohe, veel enne kui natsid 1941. aastal NSV Liitu ründasid, asusid Nõukogude võimumehed valmistama ette pinnast samasugusteks muutusteks Ida-Euroopas.

      Viimane asjaolu on vaieldav, sest tavaliselt jagatakse kõnealuse piirkonna sõjajärgne ajalugu kaheks etapiks.21 Kõigepealt kehtis seal aastail 1944–1945 tõeline demokraatia, seejärel võltsdemokraatia, nagu kirjutab Hugh Seton-Watson, aga misjärel aastail 1947–1948 leidis aset järsk muutus poliitikas ja haarati täielikult kogu võim: algas poliitiline terror, ajakirjandus suukorvistati, valimistulemustega manipuleeriti. Igasugune näilinegi riiklik autonoomia heideti üle parda.

      Mõned ajaloolased ja poliitikateadlased on niisuguste muutuste põhjustajana näinud külma sõja algusega seotud poliitilise õhkkonna muutumist, millega kõik eelkirjeldatu kokku langes. Mõnikord on selles stalinismi pealetungis Ida-Euroopale koguni süüdistatud lääne külma sõja apologeete, kelle agressiivne retoorika olevat väidetavalt „sundinud” Nõukogude Liidu juhti tugevdama selle piirkonna üle saavutatud haaret. 1959. aastal andis sellele revisionistlikule väitele klassikalise vormi William Appleman Williams, kelle kinnitust mööda ei olnud külma sõja põhjus mitte kommunismi ekspansioon, vaid ameeriklaste püüd avada rahvusvahelised turud. Veelgi hiljem väitis tuntud saksa teadlane, et Saksamaa lõhenemist ei põhjustanud mitte nõukogulaste totalitaarne poliitika Ida-Saksamaal pärast 1945. aastat, vaid see, et lääneriigid ei osanud Stalini rahualgatusi ära kasutada.22

      Vähegi põhjalikum uurimine, et selgitada, mis juhtus aastail 1944– 1947 kõnealuses piirkonnas, paljastab eeltoodud väidete paikapidamatuse – ja kuna nii Nõukogude kui ka Ida-Euroopa arhiivide sisu on kättesaadav, sai põhjalik uurimine nüüd võimalikuks.23 Uued allikad on aidanud ajaloolastel mõista, et nimetatud varane „liberaalne” ajajärk polnud tegelikult hoopiski nii liberaalne, nagu mõnikord tagasi vaadates tundub. Tõesti, kaugeltki mitte kõiki Nõukogude poliitilise süsteemi elemente ei toodud siia kohe pärast seda, kui Punaarmee oli tulnud üle piiri, nagu pole ka tõendeid selle kohta, justkui oleks Stalin lootnud luua kommunistlikku leeri väga kiiresti. 1944. aastal pani tema välisminister Ivan Maiski paberile ennustuse, mille kohaselt oodati kõikide Euroopa riikide astumist kommunistlike riikide hulka, aga alles kolmekümne või neljakümne aasta pärast. (Maiski ennustas samuti, et tulevikus on Euroopas ainult üks suur maariik, NSV Liit, ja üks mereriik, Suurbritannia.) Vahepeal, arvas Maiski, peaks Nõukogude Liit püüdma mitte õhutada „proletaarseid revolutsioone” Ida-Euroopas ja säilitama head suhted lääne demokraatlike riikidega.24

      Niisugune pikemaks ajaks mõeldud seisukoht oli kahtlemata kooskõlas marksistlik-leninliku ideoloogiaga, nagu seda mõistis Stalin. Tema arvamust mööda ei suutvat kapitalistid omavahel igavesti koostööd teha. Varem või hiljem toob nende imperialistlik ahnus kaasa konfliktid, mis tulevad kasuks Nõukogude Liidule. „Inglismaa ja Ameerika vastuolud on praegugi tuntavad,” ütles ta kaaslastele paar kuud pärast sõja lõppu. „Ameerika sotsiaalsed konfliktid annavad end üha rohkem tunda. Inglismaal on tööerakondlased andnud töölistele nii palju sotsialismi puudutavaid lubadusi, et nendest oleks väga raske taganeda. Peagi on nad konfliktis nii oma kodanlastega kui ka Ameerika imperialistidega.”25

      Kui NSV Liidul polnud kiiret, siis polnud seda ka Ida-Euroopa kommunistide liidritel, kellest vähesed lootsid kohe võimule pääseda. 1930. aastatel oli palju nendest osalenud koos tsentristlike ja sotsialistlike parteidega nn rahvusrinde koalitsioonides või näinud rahvusrinde koalitsioonide edu mitmes riigis, eeskätt Hispaanias ja Prantsusmaal. Ajaloolane Tony Judt on koguni nimetanud Hispaaniat „kuivtestiks, kuidas haarata pärast 1945. aastat Ida-Euroopas võim”.26 Kõnealused rahvusrinde koalitsioonid loodi algselt selleks, et osutada vastuseisu Hitlerile. Pärast sõda olid paljud valmis neid uuesti ellu äratama eesmärgiga seista vastu lääne kapitalismile. Stalin jäi pikemaajalist perspektiivi silmas pidavale seisukohale: proletaarne revolutsioon toimub omal ajal, aga enne kui see juhtub, peab kõigepealt leidma aset kodanlik revolutsioon. Nõukogulaste skemaatilise ajalookäsitluse kohaselt polnud vajalik kodanlik revolutsioon veel toimunud.

      Siiski, nagu näidatakse käesoleva raamatu esimeses osas, hakkas Nõukogude Liit kohe algusest peale importima kõikidesse Punaarmeest okupeeritud riikidesse Nõukogude süsteemile omaseid võtmetähtsusega elemente. Esimese ja kõige tähtsama ülesandena asus Nõukogude NKVD koostöös kohalike kommunistlike parteidega rajama otsekohe salapolitseid omaenese näo järgi, kasutades selleks sageli inimesi, kes olid juba Moskvas välja koolitatud. Igal pool, kuhu Punaarmee jõudis – isegi Tšehhoslovakkias, kust Nõukogude väed lõpuks välja viidi –, hakkasid need uued salapolitseinikud rakendama valikulist vägivalda, valides juba varem koostatud nimekirjade ja põhimõtete alusel välja oma poliitilised vastased. Mõningatel juhtudel võeti käsile ka rahvusrühmad. Samuti haarati kontroll siseministeeriumi, mõnikord ka kaitseministeeriumi üle ning osaleti maaomandi konfiskeerimisel ja ümberjagamisel.

      Teiseks seadsid Nõukogude võimuesindajad kõikides okupeeritud riikides usaldusväärse kohaliku kommunisti toonase aja kõige mõjusama massiteabevahendi – raadio – etteotsa. Ehkki enamikus Ida-Euroopa riikides oli esimestel sõjajärgsetel kuudel võimalik anda välja mittekommunistlikke ajalehti või ajakirju, ja ehkki mittekommunistidel lubati juhtida teisi riiklikke monopole, võeti riiklikud raadiojaamad, mille hääl ulatus kõigini kirjaoskamatutest talupoegadest kuni kõrgelt haritud intellektuaalideni, kommunistliku partei kindla kontrolli alla. Pikemas perspektiivis lootsid võimumehed, et raadio koos muude propagandavahendite ja ümberkorraldustega haridussüsteemis aitab tuua inimesi massiliselt kommunistide leeri.

      Kolmandaks, igal pool, kuhu Punaarmee jõudis, asusid Nõukogude ja kohalikud kommunistid kimbutama, taga kiusama ja lõpuks ka keelama arvukaid sõltumatuid organisatsioone, mida kokku nimetame tänapäeval kodanikuühiskonnaks: Poola naiste liit, Saksamaa antifašistlikud rühmitised, kirikuga seotud ühendused ja koolid. Eriti teravalt peeti okupatsiooni esimestest päevadest alates silmas noorsoo-organisatsioone: noorte sotsiaaldemokraatide, katoliiklaste või protestantide ühendusi, skautide malevaid. Enne veel kui keelati täiskasvanute poliitilised parteid või kuulutati lindpriiks kirikuga seotud organisatsioonid ja sõltumatud ametiühingud, võeti noorteorganisatsioonid rangeimalt luubi alla ja seati neile karmid piirangud.

      Viimaks,

Скачать книгу