ТОП просматриваемых книг сайта:
.
Читать онлайн.
Tavalises kõnepruugis ei kasutata sõna totalitaarne mitte küll iseenda huvides, vaid pigem lihtsalt liiga palju. Demokraatlikult valitud poliitikuid nimetatakse totalitaristideks (näiteks „Rick Santorumi totalitaarsed instinktid”), samuti valitsusi ja koguni kompaniisid (saab ju lugeda, et „Ühendriigid astuvad välja totalitarismi vastu”, või kuulda, et Apple „käsitleb oma rakenduste kauplust totalitaarses võtmes”).14 Kodanikuvabaduse propageerijad Ayn Randist alates on kasutanud seda sõna, et iseloomustada progressiivseid liberaale. Progressiivsed liberaalid (ja muidugi konservatiivid) on kasutanud aga sama sõna, et iseloomustada Ayn Randi.15 Seda sõna kasutatakse tänapäeval nii paljude inimeste ja institutsioonide kohta, et nii mõnigi kord võib see tunduda mõttetuna.
Siiski, ehkki kogu totaalse kontrolli idee võib tänapäeval tunduda kentsakas, naeruväärne, liialdatud või rumal, ja ehkki sõna ise võib olla kaotanud võime šokeerida, on tähtis meeles pidada, et totalitarism on siiski midagi enamat kui ebamäärane solvang. Ajaloos on olnud riike, mis on püüelnud totaalse kontrolli poole. Kui tahame neid mõista – ja tahame mõista kahekümnenda sajandi ajalugu –, peame aru saama, kuidas totalitarism toimib, seda nii teoorias kui ka praktikas. Samuti pole püüdlused saavutada totaalset kontrolli täielikult moest läinud. Stalini eeskujul kehtestatud režiim Põhja-Koreas on seitsmekümne aasta jooksul väga vähe muutunud. Ehkki uute tehnoloogiate kasutuselevõtu tõttu näib nüüd olevat palju raskem totaalse kontrolli poole pürgida, rääkimata selle saavutamisest, ei saa me siiski olla kindlad, et mobiiltelefonidest, internetist ja satelliidilt tehtud fotodest ei saa lõpuks abivahendeid samuti „kõikehõlmavust” taotlevate režiimide käes.16 Sõna totalitarism jääb kasulikuks ja hädavajalikuks empiiriliseks kirjelduseks. Ammu on aeg see uuesti kasutusele võtta.
Üks režiim aga valdas totalitaarse kontrolli meetodeid ja tehnikat nii hästi, et asus neid ka eksportima: pärast Teise maailmasõja lõppu, kui Punaarmee oli marssinud Berliini välja, püüdis Nõukogude Liidu juhtkond suruda totalitaarset süsteemi peale paljudele Euroopa riikidele, mis nad olid okupeerinud, just nagu nad olid püüdnud suruda totalitarismi peale paljudele NSV Liidu enda piirkondadele. Sellekohaseid jõupingutusi tehti surmtõsiselt. Stalin, tema sõjavägi ja salapolitsei – mida aastail 1934–1946 nimetati siseasjade rahvakomissariaadiks (narodnõi komissariat vnutrennih del ehk NKVD) ja mis sai alles hiljem tuntuks kui KGB – ning tema kohalikud liitlased ei teinud Ida-Euroopas totalitaarseid režiime rajades Ayn Randist või progressiivsetest liberaalidest erilist probleemi. Kui Mussolini mõtet ümber sõnastada, tahtsid nad väga ehitada üles ühiskonda, kus kõik oleks riigi asi, midagi ei jääks riigist väljapoole ja midagi poleks riigi vastu – ja kõike seda taheti teha kiiresti.
Tõsi, need kaheksa Euroopa riiki, mis Punaarmee 1945. aastal täielikult või osaliselt okupeeris, olid kultuurilt, poliitilistelt traditsioonidelt ja majanduse struktuurilt väga erinevad. See ala hõlmas nii juba varem demokraatlikku Tšehhoslovakkiat ja varem fašistlikku Saksamaad kui ka monarhiaid, autokraatiaid ja poolfeodaalseid riike. Regiooni elanike hulgas leidus katoliiklasi, õigeusklikke, protestante, juute ja muslimeid. Nad rääkisid slaavi keeli, romaani keeli, soome-ugri keeli ja saksa keelt. Leidus russofiile ja russofoobe, olid tööstuslik Böömimaa ja agraarne Albaania, kosmopoliitiline Berliin ja väikesed puitmajadega külad Karpaatides. Oli endisi Austria-Ungari, Preisimaa ja Osmanite riigi, aga ka Vene keisririigi alamaid.
Siiski nägid toonased ameeriklased ja lääneeurooplased, kuidas Euroopa riikidest, kus tooniandvaks jõuks olid tõusnud kommunistid, mis aga ei kuulunud Nõukogude Liitu – Poola, Ungari, Tšehhoslovakkia, Ida-Saksamaa, Rumeenia, Bulgaaria, Albaania ja Jugoslaavia –, kujunes blokk ehk leer, millest edaspidi hakati rääkima kui Ida-Euroopast. Antud juhul on tegu poliitilise ja ajaloolise, mitte aga geograafilise terminiga. See ei hõlma niisugused idapoolseid riike nagu Kreeka, mis pole kunagi olnud kommunistlik riik. Samuti ei kuulu siia Balti riigid ja Moldova, mis ajalooliselt ja kultuuriliselt sarnanevad küll Ida-Euroopaga, aga olid kõnealusel ajajärgul inkorporeeritud Nõukogude Liitu. Balti riikide ja eriti Poola saatuses on palju sarnast, aga on ka olulisi erinevusi: sovetiseerimine tähendas Balti riikidele ka nominaalse suveräänsuse kaotamist.
Stalini surmale järgnenud aastatel – kuni 1989. aastani välja – arenesid need kaheksa Ida-Euroopa riiki vägagi erinevaid radu mööda ja juba leitakse rutiinselt, et tegelikult ja eeskätt pole neil kuigi palju ühist. See on täiesti tõsi: enne 1945. aastat ei olnud neil midagi ühist ja nüüdki on neil hämmastavalt vähe ühist, kui jätta kõrvale ühised mälestused kommunistlikust korrast. Tookord aga, aastail 1945–1989, oli neil kaheksal Ida-Euroopa riigil vägagi palju ühist. Lihtsuse, suupärasuse ja ajaloolise täpsuse nimel kasutan seepärast käesolevas raamatus nendest riikidest rääkides terminit Ida-Euroopa.17
Väga lühikest aega – 1945. aastast 1953. aastani – tundus, et NSV Liidul läheb korda kujundada väga erinevatest Ida-Euroopa riikidest ideoloogiliselt ja poliitiliselt homogeenne regioon. Hitleri vastastest ja Hitleri liitlastest suutsid nad selleks ajaks moodustada näiliselt ühesuguse riigikorraga riikide kogumi.18 1950. aastate alguseks olid kõikide selle piirkonna „iidsete riikide” – kui kasutada Churchilli sõnu – sõjas räsitud ja hallides pealinnades liikvel ühesugused surmtõsised politseinikud, neid ehitasid üles samasugused sotsrealistidest arhitektid ja neid kaunistasid ühesugused propagandaplakatid. Stalini – kelle nime kummardati NSV Liidus kui „kommunismi peatselt saabuva võidu sümbolit” – isikukultus levis kogu kõnealuses piirkonnas ja koos sellega levis ka kohalike parteijuhtide kultus.19 Miljonid inimesed osalesid riigi korraldatud rongkäikudes ja meeleavaldustel kommunistliku võimu toetuseks. Toona tähendas väljend raudne eesriie palju rohkem kui lihtsalt metafoori: Ida-Euroopat lahutasid läänest sõna otseses mõttes müürid, plangud ja okastraat. 1961. aastal, kui rajati Berliini müür, näis juba, et need barjäärid võivad püsida igavesti.
Kiiruses, millega need muutused toime pandi, pole tagantjärele vaadates midagi imestamapanevat. Nõukogude Liidus endas oli areng totalitaarse riigini võtnud aega kakskümmend aastat, kusjuures see toimus hooti. Bolševikud ei alustanud kindla plaani kohaselt. Pärast Vene revolutsiooni arenesid sündmused siksak-kursil, kord karmimas vormis, mõnikord ka liberaalsemalt, kui üks või teine poliitika ei andnud lubatud majanduslikke tulemusi. Venemaa kodusõja aegsetele sõjakommunismi ja punase terrori poliitikale järgnes Lenini algatatud liberaalsem uus majanduspoliitika, mis võimaldas mingil määral eraettevõtlust ja – kaubandust. Uuest majanduspoliitikast loobuti omakorda 1928. aastal, kui tulid viie aasta plaan ja täiesti uus poliitika, mis lõpuks sai tuntuks stalinismina: põhirõhk seati kiirele industrialiseerimisele, sunniviisilisele põllumajanduse kollektiviseerimisele, tsentraalsele planeerimisele, väga karmilt piirati sõna-, kirja-, ajakirjanduse ja kunsti vabadust, laiendati massilise sunnitöölaagrite võrku Gulag. Termineid stalinism ja totalitarism kasutatakse tihtipeale vaheldumisi ja seda õigustatult.
1930. aastate lõpuks oli aga ka stalinism jõudnud kriisini. Elatustase ei paranenud nii kiiresti kui partei oli lubanud. Halvasti kavandatud investeeringutele järgnesid tagasilöögid. Massiline näljahäda Ukrainas ja Lõuna-Venemaal 1930. aastate alguses, mis tõi küll valitsevale režiimile mõningat poliitilist kasu, põhjustas siiski rohkem hirmu kui midagi muud. 1937. aastal algatas Nõukogude salapolitsei arreteerimiste ja hukkamiste laine, mis esialgu oli suunatud saboteerijate, salakuulajate ja nn kahjurite vastu, kes väidetavalt takistasid ühiskonna progressi. Lõpuks ulatus see laine aga kommunistliku partei kõige kõrgemate tegelasteni. Nn suur terror ei kujutanud enesest ei esimest ega suurimat arreteerimiste lainet Nõukogude Liidus, sest varasemad terrorilained olid suunatud peamiselt
Slavoj Žižek,
http://www.huffingtonpost.com/james-peron/rick-santorum-gay-rights_ b_1195555.html; http://video.foxbusiness.com/v/1328239165001/theussmarch-toward-totalitarianism; http://articles.latimes.com/2011/dec/25/ business/la-fi-hiltzik-20111225
http://fare.tunes.org/liberty/library/toptt.html
Vt William J. Dobson,
See on Mark Krameri väga hea ja täpne definitsioon: „Termin „Ida-Euroopa” … on osalt geograafiline ja osalt poliitiline mõiste, mis hõlmab kaheksat Ida-Euroopa riiki, mis olid 1940. aastatest alates kuni 1980. aastate lõpuni kommunistide võimu all … Termin ei hõlma Nõukogude Liitu ennast, ehkki läänepoolsed Nõukogude liiduvabariigid (Leedu, Läti, Eesti, Valgevene, Ukraina, Moldova ja Venemaa lääneosa kuni Uuralini) moodustab Euroopa kõige idapoolsema osa. Termin hõlmab mõningaid riike, mis asuvad pigem Kesk-Euroopas, näiteks Tšehhoslovakkia, Ungari, Poola ja 1949. aastal tekkinud Saksa Demokraatlik Vabariik (ehk Ida-Saksamaa). Euroopa ülejäänud kommunistlikud riigid – Albaania, Bulgaaria, Rumeenia ja Jugoslaavia – paigutatakse samuti termini „Ida-Euroopa” alla. Riike, mis pole kunagi olnud kommunistide võimu all, näiteks Kreeka ja Soome, ei arvata selle Ida-Euroopa hulka, ehkki nad võiks seda olla puhtgeograafilisest seisukohast.” Mark Kramer, ‘Stalin, Soviet Policy and the Consolidation of a Communist Bloc in Eastern Europe, 1944–1953’, lk 1, Freeman Spogli International Institute’i dokument, 30. aprill 2010.
Samal seisukohal on ka Joseph Rothschild väljaandes