LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kes lunivad laua ääres peremehelt toidujääke.”

      „Võib-olla sina oled ori,” kihvatan ma. „Aga mina ei ole. Mina ei kerja. Mina teenin välja. Olen põrgukaevur. Ma olen sündinud end ohvriks tooma selleks, et valmistada Marssi inimeste jaoks ette. Kuulekuses on väärikust…”

      Eo tõstab käed püsti. „Sa oled rääkiv marionett, või mis? Paiskad suust välja nende endi ridu, kuradiraisk. Su isa sai asjast aru. Ta ei olnud vahest täiuslik, aga igatahes sai ta asjast aru.” Ta haarab rohutuusti ja kisub selle maa seest välja. See tundub omamoodi pühaduseteotusena.

      „Meil on sellele maale õigus, Darrow. Meie higi ja veri on selle pinda kastnud. Aga ikkagi kuulub see kuldsetele, Ühiskonnale. Kui kaua on see kõik nii kestnud? Sada aastat, sada viiskümmend aastat on pioneerid kaevandanud ja surnud? Meie veri ja nende käsud. Valmistame seda maad ette värvidele, kes ei ole meie eest kunagi tilkagi higistanud, kes istuvad kaugel Maal mugavalt oma troonidel, kes pole kunagi Marsil käinudki. Kas selle pärast tasub elada? Ütlen veel kord, su isa sai asjast aru.”

      Raputan tema jutu peale pead. „Eo, mu isa suri veel enne kahekümne viie aastaseks saamist just selle pärast, et ta sai asjast aru.”

      „Su isa oli nõrk,” pomiseb ta.

      „Mida, kuradiraisk, see peaks tähendama?” Veri valgub mulle näkku.

      „See tähendab, et ta hoidis end liiga palju tagasi. See tähendab, et tal oli õige unistus, aga ta sai surma, sest ta ei võidelnud selle teostamise eest,” ütleb ta järsult.

      „Ta pidi oma peret kaitsma!”

      „Ta oli ikkagi sinust nõrgem.”

      „Ettevaatust,” sisistan mina.

      „Ettevaatust? Kas seda ütleb Darrow, Lykose hull põrgukaevur?” Ta naerab üleolevalt. „Su isa oli sündides ettevaatlik, kuulekas. Aga kas sina olid ka? Ma ei arvanud nii, kui sinuga abiellusin. Teised räägivad, et sa oled nagu masin, sest nad arvavad, et sa ei tunne hirmu. Nad on pimedad. Nad ei näe, kuidas hirm sind seob.”

      Äkilises õrnusehoos veab ta sõrmega mööda verilille õie piirjoont mu rangluul. Ta on tujukas olend. Lill on sama värvi kui laulatusvõru tema sõrme ümber.

      Keeran end küünarnukile, et saaksin talle otsa vaadata. „Ütle keerutamata. Mida sa tahad?”

      „Kas sa tead, miks ma sind armastan, põrgukaevur?” küsib ta.

      „Mu huumorimeele pärast.”

      Ta naerab lühidalt. „Selle pärast, et sa arvasid, et võid loorberi võita. Kieran rääkis mulle, kuidas sa end täna põletasid.”

      Ohkan. „Kits. Muudkui latrab. Mõtlesin, et seda teevad nooremad, mitte vanemad vennad.”

      „Kieran kartis, Darrow. Mitte sinu pärast, nagu võiks arvata. Ta kartis sind, sest ta ei suuda seda, mida sa suudad. Poisile ei tuleks see pähegi.”

      Eo räägib minuga alati nii ääriveeri. Vihkan seda abstraktset juttu, mille nimel ta elab.

      „Nii et sa armastad mind, sest usud, et ma arvan, et on olemas riski väärivaid asju,” järeldan ma. „Või selle pärast, et olen edasipüüdlik?”

      „Sellepärast, et sul on mõistus,” narrib ta mind.

      Ta sunnib mind seda üle küsima. „Mida sa tahad, et ma teeksin, Eo?”

      „Tegutse. Tahan, et sa kasutaksid sulle antud andeid oma isa unistuse teostamiseks. Sa näed, kuidas inimesed sind vaatavad, järgivad sinu eeskuju. Tahan, et sa arvaksid, et selle maa, meie maa omamine on riskimist väärt.”

      „Kui suurt riskimist?”

      „Sinu eluga riskimist. Minu eluga riskimist.”

      Küsin pilkavalt: „Kas sa tahad nii väga minust lahti saada?”

      „Räägi ja nad kuulavad sind,” käib ta peale. „See on nii kuradi lihtne. Kõik igatsevad, et nende kõrvu kostaks hääl, mis juhiks neid läbi pimeduse.”

      „Suurepärane, siis puuakse mind koos relvavendadega. Olen oma isa poeg.”

      „Sind ei pooda.”

      Naeran liiga käredalt. „Oh, kui kindel naine mul on. Mind puuakse üles.”

      „Sa ei pea hakkama märtriks.” Pettunult ohates heidab ta uuesti pikali. „Sa ei saa sellest aru.”

      „Ah nii? Sellisel juhul, Eo, seleta mulle. Mis on suremise mõte? Olen kõigest ühe märtri poeg. Nii et seleta mulle, mida see märter saavutas, kui jättis mu ilma isata. Seleta mulle, mida head, kuradiraisk, on kogu see kurbus toonud. Seleta mulle, miks see on parem, et onu õpetas mind tantsima, mitte isa.” Räägin edasi. „Kas tema surm tõi rohkem toitu lauale? Kas see muutis meie elu kuidagi paremaks? Eesmärgi nimel suremine on, kuradiraisk, täiesti mõttetu. Selle pärast jäime ilma tema naerust.” Tunnen, kuidas pisarad silmis kipitavad. „Selle pärast polnud meil isa ega abikaasat. Mis siis, et elu pole õiglane? Kui meil on pere, siis ainult see peaks olema tähtis.”

      Ta tõmbab keelega üle huulte ja mõtleb vastuse üle järele.

      „Surm ei ole mõttetu, nagu sa ütled. Elu ilma vabaduseta on mõttetu, Darrow. Hirmu ahelais, kaotushirmu, surmahirmu ahelais elamine on mõttetu. Kuula, me peame need ahelad purustama. Kui purustame hirmu ahelad, siis purustame ka need ahelad, mis seovad meid kuldsetega, Ühiskonnaga. Kas sa suudad seda ette kujutada? Marss võiks meie oma olla. See võiks kuuluda koloniseerijatele, kes siin orjasid, kes siin surid.” Läbipaistvast katusest paistab öö lõpp, nii et ta nägu on paremini näha. See elab, see ergab. „Kui sa juhiksid teised vabaduseni. Sa võiksid igasuguseid asju teha, Darrow. Sa võiksid igasuguseid asju käima lükata.” Ta peab vahet ja ma näen, et ta silmad läigivad. „Mul tulevad sellest värinad peale. Sulle on antud nii-nii palju, aga su eesmärgid on nii väiksed.”

      „Sa kordad muudkui ühtesid ja samu neetud mõtteid,” ütlen kibestunult. „Arvad, et unistuse eest tasub surra. Mina ei arva. Räägid, et parem on surra püsti seistes. Mina arvan, et parem on elada põlvili.”

      „Sa isegi ei ela!” nähvab ta. „Me oleme masininimesed, kes elavad masinlikku elu masinlike mõtetega…”

      „Ja masinliku südamega?” küsin ma. „Kas ma olen selline?”

      „Darrow…”

      „Mille jaoks sa elad?” küsin ma korraga. „Kas minu jaoks? Kas pere ja armastuse jaoks? Või mingi unistuse jaoks?”

      „See ei ole lihtsalt mingi unistus, Darrow. Mina elan selleks, et mu lapsed sünniksid vabana. Et nad saaksid olla sellised, nagu nad tahavad. Et neile kuuluks maa, mille nende isa on neile andnud.”

      „Mina elan sinu jaoks,” ütlen kurvalt.

      Eo suudleb mind põsele. „Siis sa pead sihtima kõrgemale.”

      Kohutav vaikus meie vahel venib aina pikemaks. Ta ei saa aru, kuidas tema sõnad mu südant muserdavad, kuidas tal on nii lihtne mulle piina valmistada. Sest ta ei armasta mind nii, nagu mina teda armastan. Tema mõtted on liiga kõrgelennulised. Minu omad liiga madalad. Kas talle ei piisa minust?

      „Ütlesid, et sul on mulle veel üks kingitus?” küsin ma, teemat vahetades.

      Ta raputab pead. „Mõni teine kord. Päike tõuseb. Vaata seda minuga koos vähemalt see ainus kord.”

      Lebame vaikides ja vaatame, kuidas valgus libiseb taevasse, nagu sinna kerkiks leegitsev tõusuvesi. See erineb kõigest, mida oleksin osanud ette kujutada. Ma ei suuda silmanurkadesse valguvaid pisaraid tagasi hoida, kui ümbritsev maailm läheb valgeks ja ruumis tuleb nähtavale puude roheline ja pruun ja kollane värv. See on ilu. See on unenägu.

      Kui lähme tagasi hallide torude kõledusse, olen ma vait. Mul on ikka pisarad silmis ja kui nähtu suursugusus hakkab hajuma, mõtlen ma sellele, mida Eo minust tahab. Kas ta tahab, et võtaksin lõikeTera ja alustaksin ülestõusu? Ma saaksin surma. Mu pere saaks surma.

Скачать книгу