Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osa - Pierce Brown

Скачать книгу

valjult, et seda oleks kaamerate ees kuulda. Ja kui viimane hoop on lõiganud mu selga, siis ta astub vahele, nagu püüaks ära hoida uusi. Mõtlen alateadlikult, et ta on mu päästnud. Olen tänulik. Tahan teda suudelda. Ta on mu lunastus. Aga ma tean, et olen oma nelikümmend kaheksa kätte saanud.

      Siis tirivad nad mu kõrvale. Veri jääb maha. Olen kindel, et karjusin, kindel, et häbistasin end. Kuulen, et nad toovad välja mu naise.

      „Isegi noored, isegi ilusad ei pääse õigluse eest. Me hoiame korda, õiglust kõikide värvide jaoks. Ilma selleta langeksime anarhiasse. Ilma kuulekuseta – kaosesse! Siis inimene hukkuks Maa kiiritatud liival. Siis jooks ta närtsinud merest. Ühtsus on vajalik. Õiglus võidutsegu igavesest ajast igavesti.”

      KaevandusMagistraat Podginuse sõnad kõlavad õõnsalt.

      See ei solva kedagi, et mina olen verine ja läbipekstud. Aga kui Eo veetakse üles võllapuule, siis on kuulda karjeid. On kuulda needmist. Isegi praegu on ta ilus, isegi kolme päeva tagusest särast ilma jäänuna. Isegi siis, kui ta näeb mind ja laseb pisarail voolata, on ta ingel.

      Kõike seda ainult ühe väikse seikluse pärast. Kõike seda ühe öö pärast tähtede all koos armastatud mehega. Aga ta on rahulik. Kui keegi kardab, siis olen see mina, sest ma tunnetan õhus midagi kummalist. Tema nahk tõmbleb, kui nad panevad ta jahedale kastile pikali. Ta tõmbub eemale. Soovin, et mu veri oleks seda tema jaoks rohkem soojendanud.

      Püüan Eo piitsutamist mitte vaadata. Aga teda üksi jätta on veelgi valusam. Tema silmad leiavad minu omad. Nad säravad kui rubiinid, tõmblevad iga kord, kui piits langeb. Varsti saab see läbi, mu arm. Varsti lähme tagasi oma elu juurde. Lihtsalt pea vastu ja me saame kõik tagasi. Aga kas ta üldse suudab nii palju piitsahoope üle elada?

      „Lõpeta see ära!” ütlen plekkpotile enda kõrval. „Lõpeta ära!” palun teda. „Ma teen ükskõik mida. Kuulan sõna. Piitsutage mind tema asemel. Kuradiraisk, lihtsalt lõpetage see ära, värdjad! Lõpetage ära!”

      ArheKuberner vaatab alla minu peale, aga ta nägu on kuldne, tundetu ja hoolimatu. Olen vaid mõttetu verine sipelgas. Minu ohverdus avaldab talle muljet. Ta tunneb kaastunnet, kui alandan end, kui viskun armastuse eest tulle. Ta tunneb haletsust. Sedasi näeb stsenaarium ette.

      „Teie Kõrgeausus, laske mul tema karistust kanda!” anun ma. „Palun!” Mangun, sest näen oma naise silmis midagi, mis tekitab minus õudust. Näen temas vastupanu, kui tema selga veriseks piitsutatakse. Näen temas kasvavat viha. Tal on põhjus, miks ta ei karda.

      „Ei. Ei. Ei,” anun teda. „Ei, Eo. Palun, ei!”

      „Toppige sellel armetul suu kinni! Ta ajab arheKuberneri kõrvad kihelema,” käsib Podginus. Bridge surub mulle kivitropi suhu. Olen vait ja nutan.

      Kui kolmeteistkümnes piitsahoop langeb ja ma pomisen, et ta ei teeks seda, vaatab Eo mulle veel viimast korda silma ja hakkab siis laulma. See on vaikne, leinav viis, mis meenutab sügavate kaevanduste sosisevat laulu, kui tuul liigub mahajäetud käikudes. See on surmaitk, see on keelatud laul. Laul, mida olen varem kuulnud vaid korra.

      Selle eest tapavad nad ta ära.

      Tema hääl on õrn ja siiras, kuigi mitte iial nii kaunis kui ta ise. See kajab üle ühismaa, tõustes üles kui sireeni ebamaine kutse. Piitsad jäävad seisma. EsiKõned värisevad. Isegi plekkpotid raputavad kurvalt pead, kui nad sõnadest aru saavad. Päriselt meeldib vähestele meestele vaadata, kuidas hävitatakse ilu.

      Podginus vaatab piinlikkust tundes arheKuberner Augustuse poole, kes laskub graviSaabastes allapoole, et lähemalt vaadata. Tema särav juus helgib õilsa lauba kohal. Kõrged põsesarnad peegeldavad valgust. Kuldsed silmad uurivad mu naist, nagu oleks vaglale korraga kasvanud liblika tiivad. Tema arm kaardub, kui ta hakkab võimust küllastunud häälel rääkima.

      „Las ta laulab,” ütleb ta Podginusele, püüdmata oma huvi varjata.

      „Aga, mu isand…”

      „Peale inimese ei visku ükski loom tahtlikult tulle, vaskne. Naudi seda vaatepilti. Sa ei näe seda uuesti.” Oma operaatoritele: „Jätkake filmimist. Need osad, mis osutuvad vastuvõetamatuks, toimetame hiljem välja.”

      Kui mõttetuks muudavad need sõnad Eo ohvri.

      Aga eales pole Eo mu silmis olnud ilusam kui sel hetkel. Seistes kalgi võimuga silmitsi, süttib ta põlema. See on punase lakaga tüdruk, kes tantsis suitsuses kõrtsis. See on tüdruk, kes punus mulle laulatusvõru enda juustest. See on tüdruk, kes eelistab surra surmalaulu pärast.

      Mu arm, mu arm

      Pea meeles hüüdeid

      Kui talv kevadtaeva eest suri

      Nad mäslesid ja mäslesid

      Aga oma seemne haarasime

      Ja laulu maha külvasime

      Nende himu vastase

      Ja

      All oru põhjas

      Kuula, lõikaja vihistab, lõikaja vihistab

      lõikaja vihistab

      All oru põhjas

      Kuula, lõikaja laulab

      Kadund talve lugu

      Mu poeg, mu poeg

      Pea meeles ahelaid

      Kui kuld raudselt pukis oli

      Me mäslesime ja mäslesime

      Ja vaevlesime ja karjusime

      Meie enda paremate

      unistuste oru pärast

      Kui tema hääl lõpus paisub ja laulu sõnad on läbi, siis ma tean, et olen ta kaotanud. Ta muutub millekski tähtsamaks ja tal oli õigus – ma ei saa aru.

      „Kena viisike. Kas see on kõik, mis sul on pakkuda?” küsib arheKuberner Eolt, kui ta on lõpetanud. Ta vaatab Eot, aga räägib valjult, pöördudes rahva poole, teistest kolooniatest vaatajate poole. Tema saatjaskond irvitab Eo relva – laulu – üle. Mida muud üks laul on kui õhku paisatud noodid? Võimuvastases võitluses sama kasutu kui tikuke tormis. Ta häbistab meid. „Kas keegi teie seast soovib tema lauluga ühineda? Kutsun teid üles, julged punased…” Ta vaatab abilise poole, kes ütleb talle nime ette. „… Lykose kolooniast, ühinege temaga praegu, kui te seda tahate.”

      Saan vaevu kivi vahelt hingata. See lööb hammastest kilde välja. Pisarad jooksevad mööda mu nägu. Rahva seas ei tee keegi häält. Näen oma ema vihast värisemas. Kieran hoiab oma naist kõvasti kinni. Narol vahib maha. Loran nutab. Nad on kõik siin, kõik on vait. Kõik kardavad.

      „Kahetsusväärselt, Teie Kõrgeausus, peame tüdrukut pidama oma innukuses üksi olevaks,” teatab Podginus. Eo vaatab ainuüksi mind. „Muidugist on ta arvamus piiripealne, väljaheidetud. Kuismoodi võiksime jätkata?”

      „Jah,” ütleb arheKuberner loiult. „Mul on Arcosega kokkusaamine. Pooge see rooste läinud lita üles, muidu ta jääbki ulguma.”

      6

      MÄRTER

      Ma ei reageeri kuidagi, Eo pärast. Olen viha. Olen raev. Kõik. Aga ma hoian temaga silmsidet isegi siis, kui nad ta ära viivad ja talle silmuse kaela panevad. Vaatan üles Bridge’i poole ja ta võtab mult tasakesi tropi suust ära. Hambad on jäädavalt rikutud. Plekkpoti silmisse kerkivad pisarad. Lähen tema juurest minema ja komberdan tuimalt võllapuu jalami juurde, et Eo mind surres näeks. See on tema valik. Olen temaga koos kuni lõpuni. Mu käed värisevad. Selja tagant kostab rahva seast nuukseid.

      „Kellele sa ütled viimased sõnad enne õigluse võitu?” küsib Podginus Eolt. Mees nõretab kaastundest, et see oleks kaamera ees näha.

      Sean end valmis, aga Eo ei ütle minu nime. Tema silmad ei pöördu minu omadest hetkekski ära, kuid ta kutsub oma õe. „Dio.” See sõna väriseb õhus. Nüüd ta kardab. Ma ei reageeri kuidagi, kui Dio mööda võllapuu treppi üles ronib. Ma ei saa aru, aga ma ei ole

Скачать книгу