LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja igakuise kvaliteedi ja võiduka sitkuse ning kuulekuse, ohverdamise ja…”

      Loorberi saavad gammad.

      Ja meie ei saa.

      4

      KINGITUS

      Loorberiga ehitud kastid lastakse alla gammade juurde ja ma mõtlen, kui kavalalt kogu see asi on korraldatud. Nad ei lase meil loorberit võita. Nad ei hooli sellest, et arvud ei klapi. Nad ei hooli sellest, et noored tõstavad protestikisa ja vanad soiuvad ikka samu kulunud tarkuseteri. Nad lihtsalt näitavad kelle käes on võim. See on nende käes. Nemad otsustavad kes on võitja. Loeb sünniõigus. Sedasi kinnistatakse hierarhiat. Sedasi hoitakse meid töötamas, ilma et me neile kunagi kaikaid kodaratesse loobiksime.

      Pettumusest hoolimata ei süüdista mingi osa meist Ühiskonda. Süüdistame gammasid, kes kingid endale saavad. Ka inimese vihkamisvõimel on piirid. Ja kui ta näeb oma laste ribisid läbi särgi, samal ajal kui naabrid tuubivad kõhu täis lihahautisest ja suhkurdatud tortidest, siis on raske vihata kedagi teist peale nende. Võiks arvata, et nad jagavad saadut teistega. Aga nad ei tee seda.

      Onu kehitab minu suunas õlgu ning teised on näost punased ja vihased. Loran näeb välja, nagu võiks ta plekkpotte või gammasid rünnata. Aga Eo ei lase mul vihast keeda. Ta ei lase mu sõrmenukke valgeks minna, kui ma käsi raevunult rusikasse surun. Ta teab isegi mu emast paremini, kuidas ma võin vihastada, ja ta oskab maru enne paisumist maandada. Ema naeratab õrnalt, kui ta näeb, kuidas Eo mind kättpidi kaasa viib. Kui väga ta mu naist armastab.

      „Tantsi minuga,” sosistab Eo. Ta hüüab, et tsitrid hakkaksid mängima ja trummid tümpsuma. Pole kahtlust, et ta sülgab tuld ja tõrva. Ta vihkab Ühiskonda rohkem kui mina. Aga just selle pärast ma armastangi oma naist.

      Varsti hakkab kiire tsitrimuusika voogama ja vanad mehed laksatavad kätega vastu lauda. Kihilised seelikud lendlevad. Jalad tammuvad ja sahisevad. Ja ma surun oma naise enda vastu, samal ajal kui klannid täidavad tantsides kogu väljaku, et meiega ühineda. Higistame ja naerame ja püüame unustada viha. Kasvasime koos üles ja nüüd oleme täiskasvanud. Tema silmis näen enda südant. Tema hinguses kuulen enda hinge. Ta on mu maa. Ta on mu sugu. Mu arm.

      Ta tirib mu naerdes minema. Loovime läbi rahvahulga, et omaette olla. Aga ta ei jää seisma, kui oleme välja pääsenud. Ta juhib mind metallist jalgteid mööda ja madalate, tumedate lagede alt läbi vanadesse tunnelitesse, võrgukotta, kus naised higi valavad. Praegu ei ole ühtegi vahetust tööl.

      „Kuhu me täpselt lähme?” küsin ma.

      „Mul on sulle kingid, kui mäletad. Ja kui sa palud vabandust oma kingi ebaõnnestumise pärast, siis virutan sulle vastu lõugu.”

      Nähes veripunast verilille sibulat seinast välja piilumas, kaksan selle ära ja annan talle. „Mu kingitus,” ütlen ma. „Mul oli plaan sind üllatada.”

      Ta kihistab naerda. „Olgu nii. Seesmine pool on minu oma. Välimine sinu oma. Ei! Ära kisu. Jätan sinu poole endale.” Tunnen verilille lõhna tema käes. Nagu rooste ja ema lahjad hautised.

      Võrgukojas on meie ümber pikkade luiste jalgadega musta- ja pruunikarvalised reiepaksused ussämblikud, kes koovad siidi. Nad roomavad mööda talasid, jalad priske kõhuga võrreldes ülemäära kõhnad. Eo viib mu võrgukoja kõige kõrgemale tasandile. Vanad metalltalad on kaetud siidiga. Värisen, kui vaatan enda kohal ja all liikuvaid olendeid. Saan aru šahtirästikutest, aga mitte ussämblikest. Ühiskonna voolijad on nad loonud. Naerdes viib Eo mu seina juurde ja tõmbab eemale paksu võrkkardina, mille tagant tuleb nähtavale roostetanud metallist lõõr.

      „Ventilatsioon,” ütleb ta. „Umbes nädal tagasi tuli see seinalt alla kukkunud mördi alt välja. Ja see vana toru ka.”

      „Eo, nad annavad meile piitsa, kui meid üles leiavad. Meil ei ole lubatud…”

      „Ma ei lase neil seda kinki ka ära rikkuda.” Ta suudleb mind nina peale. „Lähme, põrgukaevur. Selles tunnelis pole isegi ühtegi sulatuspuuri.”

      Lähen tema järel mööda pikka, käänulist ja kitsast tunnelit, kuni jõuame võreni, kust kaudu väljume ebainimlike helidega täidetud maailma. Pimeduses sumiseb. Ta võtab mu käest kinni. See on mulle ainus tuttav asi.

      „Mis see on?” küsin sumina kohta.

      „Loomad,” ütleb ta ja juhib mu kummalisse öhe. Jalge all on midagi pehmet. Närviliselt lasen tal end edasi tirida. „Rohi. Puud. Darrow, puud. Me oleme metsas.”

      Lillede lõhn. Siis tuled pimeduses. Rohelise kõhuga vilkuvad loomad laperdavad läbi pilkasuse. Küütlevate tiibadega suured putukad kerkivad varjudest. Neis tukslevad värvid ja elu. Mul jääb hing kinni ja Eo naerab, kui liblikas lendab nii lähedalt mööda, et saan seda puudutada.

      Nad on meie lauludes, kõik need olendid, aga näinud oleme neid ainult HK-s. Nende värvid erinevad kõigest, mida oskaksin ette kujutada. Mu silmad pole näinud muud kui mulda, puuri lõkendust, punaseid ning betooni ja metalli hallust. HK on olnud aken, millest olen värve näinud. Aga see siin on täiesti teistsugune pillerkaar.

      Hõljuvate loomade värvid põletavad mu silmi. Värisen ja naeran ja sirutan käe välja ja puudutan enda ees pimeduses hõljuvaid olendeid. Püüan neid oma pihkudesse, otsekui oleksin jälle laps, ja heidan pilgu ruumi läbipaistvasse lakke. See on kirgas mull, mis vaatab taevasse.

      Taevas. Kunagi oli see ainult sõna.

      Ma ei saa näha vaadet Marsile, aga saan näha vaadet Marsilt. Tähed kumavad õrnalt ja elegantselt süsimustas taevas nagu tuled, mis ripuvad meie kogukonna kohal. Eo näeb välja, nagu ta võiks nendega ühineda. Tema nägu särab mind vaadates, ta naerab, kui laskun põlvili ja hingan sisse rohu lõhna. See on imelik lõhn, magus ja nostalgiline, kuigi mul ei ole mingeid rohuga seotud mälestusi. Sel ajal, kui loomad sumisevad meie lähedal põõsastes, puudes, tõmban Eo pikali, suudlen teda esimest korda lahtiste silmadega. Puud ja nende lehed õõtsuvad kergelt õhu käes, mis tuleb ventilatsiooniavadest. Ja ma joon endasse hääli, lõhnu, vaadet, kui me armatseme rohuvoodil tähekatuse all.

      „See on Andromeeda galaktika,” ütleb ta mulle hiljem, kui selili pikutame. Loomad siristavad pimeduses. Taevas pea kohal hirmutab mind. Kui vahin seda liiga pingsalt, siis ununeb gravitatsioon ja tekib tunne, nagu võiksin sinna sisse kukkuda. Selgroogu mööda jookseb värin. Olen harjunud käikude ja tunnelite ja šahtidega. Kaevandus on mu kodu ja osa minust tahab joosta ohutusse kohta, joosta ära sellest võõrast ruumist, kus on elusolendid ja lai avarus.

      Eo keerab end, et mind näha, ja tõmbab sõrmega mööda aurust jäänud arme, mis jooksevad mu rinnal kui jõed. Allpool kõhu peal leiaks ta šahtirästikust jäänud armid. „Ema rääkis meile Andromedast lugusid. Ta joonistas tindiga, mille too plekkpott Bridge oli talle andnud. Tead, ta ikka meeldis Bridge’ile.”

      Kui me seal koos lebame, tõmbab ta sügavalt hinge ja ma tean, et tal on midagi kavas, et tal on kindel plaan, millest just siin ja praegu rääkida. See koht on mõjuvõimas.

      „Sa võitsid loorberi, me kõik teame seda,” ütleb ta mulle.

      „Sa ei pea mind sussutama. Ma ei ole enam vihane. See ei ole tähtis,” ütlen ma. „Pärast kõige selle nägemist on see täiesti tähtsusetu.”

      „Mida sa räägid?” küsib ta ärritunult. „See on tähtsam kui iial varem. Sa võitsid loorberi, aga nad ei andnud seda sulle.”

      „Vahet pole. See koht siin…”

      „See koht on olemas, aga nad ei lase meil siia tulla, Darrow. Ilmselt kasutavad hallid seda ise. Nad ei jaga seda meiega.”

      „Miks nad peaksidki?” küsin ma, segadusse sattudes.

      „Sest meie tegime selle. Sest see on meie oma!”

      „Kas tõesti?” See ei tulnud mulle pähe. Kõik, mis mul on, on mu pere ja mina ise. Kõik muu kuulub Ühiskonnale. Meie ei kulutanud raha selleks, et saata siia pioneere. Ilma nendeta oleksime me sureval Maal koos ülejäänud inimkonnaga.

      „Darrow! Kas sa oled nii

Скачать книгу