LITMIR.BIZ

Скачать книгу

astmikpüramiidi (kõige vanemasse püramiidi) maetud 3. dünastia vaarao Netšerihet-Džoseri vesiiri Imhotepi kirjatöödest ei ole aga midagi säilinud. Imhotep oli kuulus arhitekt, õpetlane ja arst (nii et teda võiks võrrelda kreeklaste Asklepiosega) ning teda austati kuni (ja eelkõige) vaaraode perioodi lõpuni. Egiptuse rahva seas oli ta niivõrd populaarne, et tema kummardamist võiks võrrelda kristlike pühakute kultusega.

      Kaugemast minevikust pärit maagile ja ennustajale Nefertile omistatakse ettekuulutus 12. dünastia kohta. Selle olevat oma käega kirja pannud Cheopsi isa ja 4. dünastia rajaja Snofru (keda peeti anakronistlikult kirjaoskajaks).

      Heti (Duaf-heti) elas 12. dünastia valitsusaja alguses. Tema olevat koostanud kuulsa elukutsete kataloogi (niinimetatud „Elukutsete satiiri”, millega tutvume hiljem lähemalt). Kirjutise eesmärk oli naeruvääristada kõiki teisi elukutseid võrreldes kirjutaja ametiga.

      Ptahhotepi „Elutarkus”13, mis on küllap oma žanri tuntuim ja täielikult säilinud tekst, kirjutati 5. dünastia ajal ning meieni on jõudnud sellest mitmed käsikirjad, mis valmisid 12. dünastia ajal. Selles tekstis kirjutajaid aga ei mainita.

      Ei ole sugugi paradoksaalne, et III aastatuhande teokraatlikus riigis, mida nimetatakse ka Memphise monarhiaks või püramiidide ajaks, peeti lugemisoskust kirjutamisoskusest tähtsamaks. Teiste sõnadega öeldes: oli olemas mitu kirjaoskuse taset ning tundub, et tekstide loomist peeti sealjuures teisejärguliseks. Kogu III aastatuhande eKr oli kirjutaja eelkõige kirjasüsteemi looja, leiutaja ja täiustaja. Kui välja arvata valitsusele vajalike aruannete koostamine, mis ei nõudnud erilisi oskusi, kuulus kirjutaja ülesannete hulka tekstide koostamise kõrval graafiliste kujundite väljamõtlemine. Püramiiditekstides räägitakse vaaraost, kes „on jumaliku kirjarulli kirjutaja: ta räägib sellest, mis on [s.t loeb] ja loob seda, mida pole [s.t kirjutab]” (1146 c). Kirjaoskus eeldas kogu III aastatuhande eKr mitte üksnes lingvistilisi teadmisi, vaid eelkõige kõigi tekstides esineda võivate märkide ja sümbolite tundmist. See oli eriti oluline religioossete tekstide puhul, aga just sel otstarbel (mitte arvepidamiseks, kirjavahetuseks või seadusteks) kirja III aastatuhandel eKr peaasjalikult kasutatigi.

      Lingvistilisest seisukohast oli kirjutaja eelkõige see, kes oskas muuta kõnekeele virvarri ühtseks kirjutatud tekstiks. III aastatuhande egiptlaste meelest oli kiri tegeliku maailma tõetruu peegeldus mitte üksnes üksikute graafiliste sümbolite (hieroglüüfide) kaudu, vaid ka kirjapandud sõnade kaudu. Kõik, mis pandi kirja, pidi vastama tegelikult olemasolevatele asjadele; teisalt, millegi ellukutsumiseks piisas vaid see sõnadesse panna.14 Selles mõttes oli kirjakeel riigi (või pigem küll templi, sest kirjaoskus tekkis templis) ametlik keel. Seda peeti ainsaks „õigeks” keeleks. Kõik teised keeled, mida räägiti Niiluse ümber jääval suurel ja kõike muud kui ühtsel territooriumil, olid „segased” ning arvati, et neid ei saa ametliku keelega ühele pulgale panna, rääkimata veel teiste kultuuride keeltest, mida teadlikult ignoreeriti. Erinevalt näiteks Mesopotaamiast ei tekkinud Egiptuses kunagi vajadust asendada algset kõnekeelt mõne teisega, millega kaasneb kiri, ning kaks keelesüsteemi kuidagi ühendada. Võiks isegi väita, et Egiptuses käsitleti kõiki nii ruumist kui ka ajast tingitud keele muutusi „ebaõigetena”. Kiri tähendas egiptlastele ühte ainsat keelt, millega kiri moodustas lahutamatu terviku.

      Sel viisil ühendatud keel ja kiri pidid vastama kõigile rituaalsetele nõudmistele, mis tulenesid nii usukommetest kui ka graafilisteks sümboliteks teisendatud entiteetidega seostatud tabudest. Selles valguses näib tundmatu autor, kes koostas püramiiditekstid, mille süsteem erinevates matusekompleksides varieerub, tõelise teadlasena. Ajendatuna vajadusest leida lahendus rituaalsetele ja keelelistele probleemidele, laiendas ta oluliselt ettekujutust kirjast kui keele foneetilise ja semantilise sisu edasiandmise vahendist. Näiteks Teti püramiidil oli otsustatud eemaldada graafilistest sümbolitest kõik elusolenditega seotud märgid. Sel moel muudetud sõnade tähendus oli siiski täiesti arusaadav. Mõnes teises kohas taheti võimalikult täpselt edasi anda sõna moodustavate komplekssete märkide foneetilist sisu. Sel juhul lisati igasuguste kahtluste vältimiseks võimalikult palju „foneetilisi täiendeid”. Nii kujunes järgmiseks aastatuhandeks piisavalt keerukas graafiline instrument, mis võimaldas edastada kõikvõimalikke sõnumeid. Kirjast oli saanud täiuslik kommunikatsioonivahend.

      Mõistagi hoolitseti III aastatuhandel eKr tekstide kirjapanemise kõrval vähemalt sama palju nende õige lugemise eest. Valju häälega lugemine polnud mõeldud niivõrd kuulajatele, vaid sellel oli tähtis rituaalne eesmärk. Ettelugejal oli vastav tiitel, mille tähendus sõna-sõnalt oli „rituaalse (kirjarulli) kandja”, „riituse läbiviija” või „ettelugeja-preester” (hri-hb). Tal oli kandev roll kõigil neil puhkudel, kui pühasid tekste ette loeti. Vaid tema võis tekste valjusti retsiteerida. Muu hulgas pidi ta hoolitsema selle eest, et kirjutatud tekstidesse ei satuks ei graafilisel ega lingvistilisel tasandil mingeid kahjulikke mõjusid.

      „Ettelugeja-preestri” kvalifikatsioon oli kõrgem kui „kirjutajal”, kuid selle ülimuse andis talle rituaalne funktsioon. Ptahuaši (5. dünastia, umbes 2400 a eKr) mainitakse kui „ülemarsti”, kes oli ühtlasi „ettelugeja-preester”. „Ülemarst” Nianhsehmet, kes on kuulus ühe matusekabeli tõttu, kuhu on kirjutatud vaarao Sahura otsus annetada see kabel Nianhsehmetile, ei nimeta end kusagil kirjutajaks, kuigi ta kahtlemata oskas kirjutada. Sama võib öelda järgmise „ettelugeja-preestri” Uni kohta, kes tõusis kõrgele ametikohale ning määrati koostama vaarao haaremit puudutava kohtuprotsessi protokolli. Ka teda ei nimetata kusagil kirjutajaks. Seega võib oletada, et tiitel „kirjutaja” iseenesest ei tõstnud selle kandjat kõrgemasse seisusesse ega käinud ka kõigi nende kohta, kes oskasid kirjutada või sellega tegelesid, nagu näeme kuni Rooma ajajärgu lõpuni korduvatest hauakirjadest: „Iga tõeline preester, iga kirjutaja, iga õpetlane [-], iga hieroglüüfide tundja”.

      Unase püramiidi lähedal asuva Bia hauakambri raidkirjades tehakse vahet kirjutajal, kes loeb raidkirju, ja Bia enese kvalifikatsioonil, mis on ettelugeja-preester. Bia on oma ameti eest tänulik: „Kui mõni kirjutaja möödub minu hauast ja loeb seda raidkirja (sissepääsu arhitraavi kohal), (siis ta teadku), et ma toetan teda suure jumala kohtu ees, sest mina olen võimekas ja tõeline ettelugeja-preester.” Teistes kohtades on väljendid „võimekas ettelugeja-preester” (hri-hb iqr) ja „võimekas kirjutaja (kes tunneb ka rituaale)” ilmselt sama tähendusega (näiteks Izi hauakambris, mis asub Saqqarah’s Bia hauakambri kõrval). Niisugune tiitel lubas selle kandjal nimetada end pärast surma „võimekaks vaimuks” – vaimuks, kes erines tavalistest surnutest, nii nagu kirjutaja erines eluajal lihtrahvast. Märkigem sedagi, et kõik Assuani Qubbet al-Hawa nekropoli maetud ekspeditsioonijuhid kandsid tiitlit „ettelugeja-preester”, tiitlit „kirjutaja” nende raidkirjades ei esine. 6. dünastia ajal korraldatud ekspeditsioonid jätsid sageli kaevandustesse ametlikke kirjeid; neist selgub, et ekspeditsioonide juures tegutsesid siiski alaliselt kirjutajad, kes vastutasid ka korralduslike küsimuste eest. Seepärast võib oletada, et kõige kaugemate, Elephantinesse (Assuani) siirdunud ekspeditsioonide juhtidel pidid olema lisaks valitsuse volitustele ja administratiivsetele oskustele eriteadmised rituaalidest (ka maagiast?) (Roccati, 1982).

      Traditsiooni järgi oli „ettelugeja-preester” eelkõige „maag”. Nii tõlgiti II aastatuhande lõpul eKr, Ramseste ajal, seda sõna ka babüloonia keelde (asipu: vrd Edel, 1976). Tuntud on maag Džedi, kes oli tõenäoliselt samuti „ettelugeja-preester” ning kes ilmub meie ette ühes Westcari papüürusele jäädvustatud lõbusas loos. Jutustuses nimetatakse Džedit „väikeseks” (nds). Sellise terminiga tähistati inimesi, kes olid pärit vaestest oludest ja kel polnud piisavalt vara enda elatamiseks. Ometi oli Džedi erakordselt hea tervisega: veel 110-aastasena sõi ta päevas viissada leiba ning ühe härjakintsu ja jõi sada kannu õlut. Ühel päeval kutsus prints Hordžedef isiklikult Džedi õukonda, et ta lõbustaks oma imedega despootlikku Cheopsi, kurikuulsat Suure püramiidi ehitajat. Paleesse teele asudes nõuab Džedi, et ta võiks kaasa võtta mitte ainult oma pojad, vaid ka oma raamatud. Nii nagu eelpool mainitud Nefertit, ümbritseb ka legendaarset maagi Džedit liialduste atmosfäär. Siiski on meieni jõudnud ühe Džedi kolleegi varustus, mis pärineb

Скачать книгу