LITMIR.BIZ

Скачать книгу

et vaarao teenistuses olnud tööliste õigused laienesid ka ülejäänud Egiptuse rahvale. Need õigused ei väljendunud mitte üksnes lepingute sõlmimises, testamendi koostamises, lahutustes jne, vaid ka juriidilistes õigustes. Hauakambrite töötajate kohalik kohus, mille liikmeteks olid mehed ning harva naisedki, võis lahendada väiksemaid tülisid ja omavahelisi lahkarvamusi. Keerulisemate juhtumite lahendamisse sekkusid jumalikustatud vaarao Amenhotep I kohaliku kuju juures tegutsevad oraaklid.

      Religioon oli antud keskkonnas sama tähtis kui mujal, kuid võttis vastavalt ametkonnale, kohalikele oludele ja tööliste päritolule vastava rahvapärase kuju. Käsitööliste argiellu kuulusid arvukad kultused ja pidustused. Lisaks jumalustele, kes valitsesid teispoolsuse ja Teeba mäetipu üle (Hathor ja Meretseger), kaitsesid asulat (jumalikustatud Amenhotep I ja tema ema Ahmos-Nefertari) ja kaitsesid käsitöölisi (Ptah), austati tööliste kogukonnas kõigi provintside ning isegi võõramaiseid jumalaid. Mõnda neist austati isiklikel põhjustel, mõnda aga kalduvusest kummardada välismaa jumalusi, et olla sellel maal nende kaitse all. Inimeste uskumustes, mille hulka tuleb arvata ka surnud esivanemate austamise ja viljakuskultused, olid tähtsal kohal kujutised, olid need siis protsessioonides kantavad kujud, majades hoitavad kodukolde jumalused või pühad loomad. Rahvameditsiinis oli kaalukas roll maagial ning seda eriti viljakuse ja patukahetsusega seotud probleemide puhul. Kõige üle valitses jumalate tahe.

      Kohtuprotokollid pole sugugi ainsad dokumendid, kust saame teavet selles väikeses kogukonnas valitsenud moraalipõhimõtete kohta. Ettekujutust tollele ajastule iseloomulikust käitumisest aitavad luua samuti kõikvõimalikud „Hauakambri päevikus” leiduvad märkmed ja aruanded, kirjavahetus ning steelid, mille on pühendanud pimedad, kes palusid jumalannat anda neile tagasi nägemine, lubades vastutasuks siirast patukahetsust.

      Üks mees kurdab teise halva iseloomu, egoismi ja ihnsuse üle: „Mida sa tahad niisuguse käitumisega öelda, kui ükski sõna ei jõua sinu kõrvu, peale sinu ülima edevuse. Sa polegi inimene. Sul pole oma naisega poegi nagu teistel sinusarnastel.” Ja teises lõigus: „Sa oled väga rikas, aga ei anna kellelegi midagi.” (Černy, 1973, lk 212–213.)

      Rühmaülem Paneb kirjutab arvukatest kuritarvitustest, mille on toime pannud mees, kelle ametikohta Paneb himustab. Paneb kirjutab, et korrumpeerunud vesiir rüvetas pühamuid ja haudu, võrgutas mitmeid külanaisi, tarvitas kolleegide kallal füüsilist vägivalda, pani toime vargusi, omastas ebaseaduslikult teiste vara, andis valevandeid ja ähvardas surmaga.

      Teisalt võib kirjutises märgata muidki tundeid kui vaid viha ja kadedus, näiteks sõprust:

      Aga kuidas siis nii? Mis halba ma olen sulle teinud? Kas ma pole siis sinu vana seltsimees, kellega koos sa oled leiba murdnud? [-] Mida ma pean tegema? Kirjuta mulle, mis halba ma olen teinud ja las korravalvur Bes toob selle kirja minu kätte. Kui mitte seda, siis kirjuta mulle ikkagi. Oh, need karmid ajad! Ma ei nõua sinult midagi. Mehele meeldib olla koos oma vana lauakaaslasega. On tore, kui sul on uusi asju, kuid samuti on tore, kui sul on vana lauakaaslane. Kui sa saad mult kirja, kirjuta mulle, kas su tervis on korras ja saada kiri mulle korravalvur Besiga. Anna mulle teada oma tervisest juba täna! Ära lase neil mulle öelda, et ma ei tohi tulla sinu majja ega käia oma teed müüride vahel ja et ma pean linnast põgenema! (Černy ja Posener, 1978, lk 16.)

      Ühes teises kirjas väljendub kirjutaja Butehamoni armastus oma surnud naise vastu. Kirjutis pärineb potikillult, mille kirjutaja pani ilmselt oma naisele hauda kaasa, et see annaks lahkunule edasi tema sõnad:

      Oo auväärne Osirise kirst ja Amoni lauljatar Ahtai, kes sinus puhkab! Kuula mind ja anna edasi (see) sõnum. Küsi temalt, kui sa oled tema lähedal. „Kuidas läheb? Kuidas sinuga on?” Ütle talle: „Kui kurb, et Ahtai ei ole enam elus!” Nii ütleb sinu vend, sinu kaaslane. Kui kurb, sina kaunis, sina võrreldamatu. Sinus ei ole võimalik leida midagi inetut. Ma kutsun (sind) alati, vasta sellele, kes sind kutsub. (Valbelle, 1988, lk 96.)

      Kunstnike eneseväljendus

      Kui Dayr al-Madinah’ käsitöölised olidki mõnikord teadlikud sellest, et nad lõid meistriteoseid (näiteks, kui nad kaunistasid Seti I hauakambrit), ei rääkinud nad sellest ning ka valitsejad ei tunnustanud kunsti kui niisugust. Kõige rohkem pandi rõhku korralduste täitmisele. Sageli valisid valitsejad isiklikult välja vajalikud materjalid ning külastasid ehitusplatsi, et jälgida, kuidas tööd kulgevad. Käsitöölised ja töödejuhatajad said tasu, kuid nende annet hinnati pigem osavuse järgi või põhjendati seda tööliste suure armastusega kuninga vastu. Üldiselt arvati, et suurepärased mälestised annavad tunnistust üksnes nende loojate austusest jumalate vastu.

      Sellele vaatamata tegi vaarao käsitöölistel vahet. Kui ta valis välja ühe meistri, kellele usaldas mingi erilise ülesande, tõstis ta käsitöölise selle seisusest kõrgemale, ülendades ta kunstnikuks, kuigi vastavat sõna ei tuntud.

      Kuna ettevõtetes ei olnud tööliste individuaalsus oluline, on suurem osa töödest anonüümsed. Lõpptulemus oli tähtsam üksikutest detailidest. Mõnede mälestiste autoritel on õnnestunud siiski oma teoseid signeerida, vahel otseselt, vahel üksnes kaudselt. Kuid alati (välja arvatud mõned üksikud erandid) on mälestisel esimesena märgitud tööandja, mitte aga kunstniku või käsitöölise nimi. Arvestades nime tähtsust Egiptuse kultuuris (vaid see tagas nime kandja mälestuse säilimise) on teoste autorite mainimata jätmine nende tööandjate kasuks tähelepanuväärne sotsiaalne nähtus.

      Ometigi polnud kunst ei jumalate privileeg ega ka kuninglik monopol. Alates kõige vanematest aegadest tegeleti kunstiga mitte üksnes jõukate eraklientide huvides, vaid kõikjal rahva hulgas. Rohkem või vähem tagasihoidlikul viisil valmistas igaüks endale või oma sugulastele mõne eseme – lillekimbu, kaelakee või kujukese. Sellest hüvest ei jäänud ilma mitte keegi, alates kõige alamast kuni kõige võimsamani. Seega kohtame siin paradoksi: kuigi kunst oli vanade egiptlaste elus laialt levinud nähtus, ei olnud selle kohta sobivat sõna ning me ei tunne ka teoste autoreid. Ning kuigi mõned neist olid oma kaasajal tunnustatud, jäävad nad järeltulevatele põlvedele tundmatuteks.

      Tekkinud muljet kunstnike anonüümsusest süvendavad meie teadmiste tühikud. Tegelikult teame siiski üht kunstnikku, kes elas Amarna õukonnas ja kuulus kuningriigi kõrgemate võimukandjate hulka. Skulptor Džehutmosel (Džehutymesil) oli keset pealinna töökoja kõrval suur villa. Just tema töökojast on leitud mõned eriskummalised skulptuurid, mis lisavad kuulsust nn Amarna kunsti perioodile. Kuigi needki pole Egiptuse kombe kohaselt signeeritud, pole kahtlust, et need väljendavad, rohkem kui teised omasugused, pigem autori kui modelli isikupära. Sel konkreetsel ajaloohetkel püüdis Egiptuse skulptor nimega Džehutmose, ühtaegu rafineeritult ja intensiivselt, loomingus oma individuaalsust väljendada. Nii talitades andis ta oma kunstiandele vaba voli. Tulemust võib iseloomustada kui valitseva vaaraode ideoloogia humanistlikku variatsiooni, mis on märgatav ka Amarna perioodi kirjanduses. Sel ajajärgul lubati kunstnikele konventsionaalsete väärtuste raames käitumist, mis läheneb juba mõnevõrra tänapäevastele kunstiloomingu põhimõtetele.

      KIRJUTAJA

Alessandro Roccati

      Kas on kedagi, kes oleks nagu Hordžedef või kedagi, kes oleks nagu Imhotep? Meie seas pole kedagi, kes oleks nagu Neferti või Heti. Ma meenutan nimesid Ptahemdžehuti, Haheperraseneb. Kas on kedagi teist, kes oleks nagu Ptahhotep või Kaires? (Chester Beatty papüürus IV, 3. 5.)

      Nii algab kuulus lõik, milles loetakse üles vanaegiptuse kirjutajad. Võime neid nimetada klassikuteks, sest kõik nad elasid palju sajandeid varem, kui see kirjatöö koostati (arvatavasti 13. saj eKr) ning kirjutasid vanaegiptuse keeles, mis erines üsnagi palju tekstis kasutatud uusegiptuse keelest. Tsitaadi tundmatu autor ei väsi kordamast, et kiri on püsivam kui kivi, mida kasutatakse püramiidide ehitamiseks. Seega võib igaüks, kes oskab kirjutada, jäädvustada end tulevaste põlvede jaoks palju kindlamini, kui teevad seda luksuslikesse hauakambritesse suletud muumiad.

      II aastatuhande viimasel veerandil eKr, paleede kõrgkultuuri hiilgeajal, oli see üldlevinud seisukoht. Ent paljud märgid viitavad sellele, et asjad pole sugugi mitte alati nii olnud. Kes olid üldse need kuulsad kirjamehed, keda tsitaadis mainitakse? Enamikku neist tunneme kui autoreid,

Скачать книгу